Maailma büroo

Hiinat nimetatakse maailma töökojaks, Indiat aga bürooks (back office). See võrdlus põhineb India IT-firmade õilmitsemisel – kõik tegevused, mida saab teha arvutite abil, kipuvad kolima Indiasse. Seal töötav programmeerija või telefonioperaator lepib USA kolleegist neli-viis korda väiksema palgaga. Analüütikud ennustavad, et aastaks 2015 on USA tööandjad Indiasse üle viinud umbes 3,3 miljonit bürookohta. Britid on samuti sellele altid: Indiast juhitakse nii lennukompaniid British Airways kui ka uudisteagentuuri Reuters. Sama kalduvust võib täheldada mandri-Euroopas: Saksamaa, Austria ning Šveitsi pangad kaotavad aastaks 2008 umbes 100 000 töökohta omal maal, viies IT-teenused üle Indiasse.  

Muidugi tahab India oma majanduslikku tegevust laiendada ka traditsioonilisele tööstusele, nagu näiteks tekstiil või masinaehitus, ent siin on teatud takistusi.

Pealt pehme…

India tööstus- ja kaubandusminister Kamal Nath teatas Davosis, et tema maa eripära on olla "kõige kiiremini arenev turumajanduslik demokraatia". India, erinevalt üheparteilisest Hiina RVst, on tõepoolest lausa eeskujulikult demokraatlik. Mis on…  mõnes mõttes halb. Hiinas käivad asjad kähku. Kui kommunistlik partei otsustab ehitada Jangtse jõele tammi, sundides 1,3 miljonit inimest ümber kolima, siis seda ka tehakse. Demokraatlikus Indias takerduvad seevastu ka kümme korda väiksemad projektid. Indias on kõigil asjasse puutuvatel inimestel õigus ajada oma rida, olla arvestatud, protestida. Ja seda tehakse Indias üliinnukalt.

India on mõistatuslik maa. Kashmiris ja Punjabis käib faktiliselt kodusõda, umbes neljandikus departemangudest võimutsevad maoistlikud sissid, riigis on üheksateist ametlikku keelt, rahvastik on jagunenud kuue suure usundi vahel, ning seda mosaiikset kirevust läbib kohutav vaesus – 1,1 miljardist inimesest, kes sellel maal elavad, peavad umbes 300 miljonit läbi ajama ühe dollariga päevas. Demokraatia ei saa sellistes tingimustes eksisteerida. Kuid Indias ometigi saab. Valimisaktiivsus on seal suuremgi kui rikkas Läänes. Kusjuures eriti usinad valimistel osalejad on vaesemad inimesed.

Võib-olla on see üks põhjusi, miks India tööturul kehtivad sotsialistlikud seadused (näiteks Lääne-Bengali osariigis, mille pealinn on metropol Calcutta, valitsevad juba 40 aastat ühtejärge kommunistid).

Vasakpoolsete algatuse näide: ettevõtja, kes annab tööd enam kui sajale inimesele, ei saa kedagi vallandada, ilma et tal oleks selleks ametiühingu nõusolek. Mis annab tegelikkuses tulemuseks, et ettevõtjad väldivad saja töötaja piiri ületamist. Uute töökohtade loomine läheb Indias väga vaevaliselt, ehkki üleilmne majandusolukord ei soosi mitte ainult valgekraeliste, vaid ka n-ö proletaarsemate töökohtade ümberkolimist odava tööjõuga maadesse. Nii kolivadki töökohad Hiinasse, kus elu käib ainupartei käskude järgi. 

…seest kõva

India suure ja hiilgava tuleviku uskujad näevad oma maa ülidemokraatlikkuses siiski tuleviku panti. Hiina turumajanduslik areng viib kunagi paratamatult demokraatiani, usuvad nad. Ja kui see aeg jõuab, siis ei tea keegi, mis Hiinas juhtuma hakkab. Ennustuslikult ei midagi head – see riik võib lihtsalt laguneda, nii nagu on Hiina tuhandete aastate pikkuses ajaloos nn segaduste ajastutel juhtunud. Hiinat võrreldakse puuviljaga, millel on kõva kest ja pehme sisu. Indiaga on vastupidi – pehme kest varjab kõva südamikku. Tohututest vastuoludest lõhestatud Indias peetakse korrapäraselt parlamendivalimisi, ning… asi toimib! Rääkimata India meediaväljaannete vabadusest, mis ei jää alla brittide omale.

Kastid ja kvoodid

India suurim nuhtlus on kastisüsteem. Seadusega on kõik inimesed Indias võrdsed, aga elu käib siiski kirjutamata seaduste järgi. Kastisüsteem on ülimalt keeruline ühiskonnaliikmete jaotus tegevusalade järgi, millele pani (vist) aluse aarialaste sissetung Indiasse. Osa tegevusalasid olid aarialaste arvates kas täiesti rüvedad või siis vähem väärikad (karjakasvatajad olid paremad kui maaharijad, need omakorda paremad käsitöölistest, need omakorda paremad jahimeestest ja kaluritest). Ühiskondliku hierarhia põhjas olid nn puutumatud, kes ei tohtinud isegi küla ühisest kaevust vett võtta.

Kõlab keskaegselt, aga ometigi teab tänases Indias peaaegu igaüks, millisest kastist ta pärineb. Ja teavad ka teised tema ümber. Kuna vaimne tegevus, mis tähendab valitsemist ja haldust, oli ja on nüüdki eelistatud kõrgemate kastide liikmete hulgas, siis võeti Indias üheksakümnendate alguses vastu ebaõiglust tasandav seadus: 27 protsenti avaliku sektori töökohtadest reserveeriti alamate kastide liikmetele.

Nüüd on astutud järgmine samm – sama kvoot kehtestati äsja riiklikesse ülikoolidesse sisseastujatele. Arvestades sellega, et juba varem oli olemas 22,5protsendiline  kvoot "puutumatutele", tuleb välja, et peaaegu pooled ülikoolikohad on reserveeritud tõrjututele-põlatutele. Mis oleks väga tore, kui vaid põhi- ja keskhariduses kujunenud olukord võimaldaks alamatel ja puutumatutel need kohad täita. Aga kahjuks on just algharidus, kust kogu edasiliikumine algab, alamate kastide liikmetele kättesaamatu. Ülikoolikvoodid tähendavad õppekohtade täitmist "ebakvaliteetsete" üliõpilastega, kellest paljud langevad mõne semestri möödudes välja. 

India töösturid ja ärimehed, kes kiitsid Davosis oma maa potentsiaali, on sellest kõigest väga häiritud.

Seda enam, et India parlamendis istuvad erakonnad on hakanud mõlgutama mõtteid, et samasugused kvoodid töökohtadele nagu avalikus sektoris tuleks kehtestada ka erasektoris.

Tulemuseks võib olla kaks asja: esiteks kastidevaheline sõda (mai alguses toimusid kõikjal üle India protestidemonstratsioonid ülikoolikvootide vastu) ja teiseks – India allajäämine üleilmses konkurentsis nendele arenevatele ühiskondadele, kus kvoodid puuduvad.