Paraku on EU Observer üsnagi tõsiseltvõetav väljaanne, mille ajakirjanikud töötavad väga väärtuslike ja informeeritud allikatega. Nad ei hakkaks väitma, et Eesti oli sanktsioonide vastu, kui see nii poleks olnud. Seega saavutas välisminister Paet kolm miinusmärgilist tulemust ühe lihtsa löögiga. Meisterlik pintslilöök tõepoolest!

Esimene miinus on Eesti Välisteenistuse usaldusväärsusele. Oletada, et meie asjaomasel koosolekul viibinud diplomaadid improviseerisid ja eristusid konsensusest koos Kreeka ja Küprosega, oleks äärmiselt asjatundmatu. Isegi kui tegemist oleks olnud vähekogenud või ebaprofessionaalsete diplomaatidega ei võetaks ilma pealinnast tuleva juhtnöörita sellist sammu ealeski ette. Sest see erineb kardinaalselt meie üldisest suunast ühtse välispoliitika taotlemisel. Seega - eitades, et Eesti diplomaatidele oli antud juhis Süüriale sõbralikult käituda, ei räägi meie välisminister lihtsalt tõtt. Mis on piinlik. Aga lisaks sellele ka kahjulik, kuna saavutati veel mitu negatiivset tagajärge.

Esiteks pandi EL liikmesriikide enamus vähemalt kulme kergitama ning algatuse taga olnud Briti ja Prantsuse valitsused ehk pidid minema kulmukergitusest kaugemalegi. Teiseks aga võimendati negatiivsemaks Süüria suunaline signaal, mis arvatavasti oli algselt mõeldud mingi vastuteene saamiseks hoopis positiivsena. Vähemalt välisministri peas..

Arvestades pantvangikriisi delikaatset iseloomu ei tohiks tegelikult ministri esimest lähenemisviisi teoreetilise kaalutlusena hukka mõista, ehkki see on karjuvas vastuolus meile ikka ja jälle ülekinnitatava väärtuspõhise välispoliitikaga. Kui ikka autoritaarne režiim halastamatult oma õigusi rahumeelselt nõudvaid kodanikke surma saadab, siis vähemalt selle ladviku 15 tähtsama tegelase viisakeeldu võiks toetada küll. Isegi kui eeldati, et mõne sellise tegelase visiit oli kavandatud Tallinna eesmärgiga tuua miskit lahenduslubadust kriisile, oleks vabalt saanud selle kohtumise mujalgi teha. Ning regiooni tipptasemel külastamine meie poolt pole tegelikult enamat kodupublikule suunatud PR aktsioonist. Pealegi on üha enam selge, et miskit täiuslikku kontrolli Süürias kulgevate tegevuste üle al Hassadi valitsusel tegelikult ei ole.

Kuid kui vaadata asju laiemalt, siis oleme me kaljukindlalt ja korduvalt korranud doktriini, et terroristidega läbi ei räägita ning “riik ei maksa mingit lunaraha”. Nende lubaduste taustal tundub katse viisakeeldu nurjata väga madala sulitsemisena. Mis paraku on iseloomustanud Eesti välispoliitikat reformierakondlike ministrite ajal varemgi. Tasub meenutada, et volinik Ferrero Waldneri koridoris poetatud kõrvallause ajel asus Urmas Paet survestama siseministri kohusetäitjat ja soovis saladuskatte all lõpetada Schengeni viisakeelu vene kodanike Markovi ja Jakimenko suhtes. Ja erilist entusiasmi ei ilmutanud Islandi Väljaku maja valitseja ka Lukashenka kamariljale sanktsioonide kehtestamisel.

Niivõrd delikaatne ja vaevaline ning inimeludega riskiv protsess, mida on pantvangide leidmine ja vabastamine ei tohiks kuidagiviisi ära rippuda ühe diktaatorliku valitseja suhtes isiklikust lipitsemisest. Eriti kui on kasutamata jäetud ressursid ja abi, mida oleksid võimelised andma regiooni ainukesed kaks demokraatlikku riiki – Iisrael ja Türgi. Mida oleksid viimased arvanud Eesti Süüria valitsust soosivast seisukohast? Koos Kreeka ja Küprosega? Pole raske ette kujutada. Ometi on nad nüüd meie kauplemissoovist teadlikud...

Ka tõsise kriisi puhul peaks meeles olema ikkagi ka see, et Stalini ees lipitsemine ei päästnud repressioonidest usinamaidki kommuniste, vaevalt oleks Brüsselis toimunud lipitsemiskatse Damaskuse suunal olnud abiks meie meestele Lähis-Idas. Aga selle katse eitamine katse tegija poolt on, nagu öeldud, ääretult piinlik. Asutuse administreerimisele keskendunud minister ei suuda välispoliitika nüansse hoomata. Ja oma vassimisega muudab ta Ahto Lobjakase poolt Termopüülide kangelasteks nimetatud Eesti diplomaadid labasteks tankistideks.