Siin on ajaloolise tõe kullale pintseldatud propagandistlikku võõpa: see mäng toimus, aga maha ei lastud kedagi. Tegelikult toimus mitu mängu (alati sõjavangide võiduga), enne kui Gestapo saatis osa mängijaid koonduslaagrisse, ja sedagi vist pigem põhjendusega, et nõukogude mängijad olid olnud enne sõda Kiievi Dinamos, aga Dinamo-nimelised spordiklubid “kuulusid” NKVD süsteemi.

Nõukogude jalgpalli-loost innustatuna on tehtud sarnane film ka Läänes. Kuulsas linateoses “Escape to Victory” mängib Sylvester Stallone sõjavangidest vutimansa kaptenit – muuseas, filmis on tegevad ka tõelised jalgpallurid, kuningas Pelé sealhulgas –, kellele tehakse ettepanek proovida jõudu Saksa meeskonnaga. Sõjavangid nõustuvad, aga seda vaid kavatusega mängu ajal põgenemiskatse teha. Ent jalgpall on võimsam kui põgenemiskihu: sportlik vaim viib vältimatult otsuseni, et vihatud sakslastele tuleb jalgpallimurul koht kätte näidata, ja algne põgenemisplaan heidetakse kõrvale.

Nagu juba filmikunst meile sisendab, pole jalgpall mõni niisama spordiala, vaid midagi enamat. Seda teadmist kinnitab ka praegu käiv jalgpalli MM. Eriti ilmekalt tuli see välja “jalgpalliklassikaks” ristitud Inglismaa-Saksamaa kohtumise eel, selle ajal ning pärast seda. Nagu vist teavad nüüd ka kõige jalgpallikaugemad inimesed, tegi uruguaylasest kohtunik vea, mis läks lõviosa Inglise vutifännide veendumusel Inglise meeskonnale maksma võidu – ta ei lugenud kehtivaks ilmset väravat. Juba mängu ajal hakati kommentaatoripuldis meenutama 1966. aasta MMil juhtunut, mille eest olevat nüüd siis saabunud tasumise tund.

Inglise-Saksa kohtumiste üldisest õhustikust pole vaja pikalt rääkida. Seda varjutab ajalooline taak, mille märksõnaks on mõlemad maailmasõjad. Pärast äsjast vutikaotust kirjeldasid Londonis briti fänne jälginud Saksa ajakirjanikud järgmist stseeni – suht ärasätitud londonlane jaurab purskkaevu serval kõõludes maailmasõjaaegset laulu, mille sõnad meenutavad meilegi hästi teada laulukest kümnest neegrist – “kümme Saksa pommitajat lendab taevas, RAF laseb ühe neist alla; üheksa saksa pommitajat lendab taevas…”. Nagu teeks vana sõjalaul jalgpallimurul aset leidnud häbi ja alanduse olematuks.

Ent tagasi 1966. aasta MMil juhtunu juurde. Wembley staadionil kohtusid finaalmängus Inglise ja Saksa meeskonnad. Põhiajal ei saadud võitjas selgust. Tollal ei tehtud põhi- ning lisaaja vahel pausi, nii et mäng jätkus sama soojaga. (Legendaarne Franz Beckenbauer, kes oli inglise ässa Bobby Charltoni tagaajamisest täiesti kurnatud, meenutas hiljem, et tal olnud lõpuks mängu tulemusest ükskõik ning ta soovis vaid selle piina lõppemist.) Mängu 101. minutil põrutas inglise ründaja Geoff Hurst palli sakslaste väravalatti. Pall põrkas sealt alla ning… kõik inglased nägid, et see maandus seespool väravajoont. Kõik sakslased nägid, et see muljus muru väljaspool väravaliini. Mängu kohtunik šveitslane Gottfried Dienst trügis läbi käratsevate jalgpallurite joonekohtunik Tofik Bahramovi juurde selgust saama. Bahramov noogutas inglastele, nad olevat löönud värava.

Ajaloolise mängu 30. aastapäeva puhul tegid briti matemaatikud arvutisimulatsiooni, mille põhjal järeldati, et ründaja Hursti (siis juba sir ­Hursti) löödud pall ei võinud kuidagi põrgata sakslaste väravasse. Mõistagi ei saa briti teadlaste analüüsitulemusele viitamiseta läbi ükski sakslane, kes kirjutab 1966. aastal juhtunust. Sellest latipõrkest on kirjutatud raamatuid ja tehtud filme.

Suurbritanniast on tulnud huvitav TV-statistika. Kompanii Freeview Playback pani kokku tabeli, millest nähtub, et viimase 40 aasta olulisemate stoppkaadrite hulgas on teisel kohal 1966. aastal Hursti löödud värav. Ja auväärsel neljandal kohal on ­Maradona mäng (jumala) käega. Vaatajate eelistuse hindamiseks olgu nimetatud ka esimesele kohale tulnud stopp-kaader: püksata Sharon Stone’i kuulus jalgade ristamise stseen filmis “Basic Instinct” (jah, sõbrad, seks teeb mõnikord jalgpallile ära!).

Legendaarse Saksa-Inglise matši põhitegelaseks tõusis äärekohtunik Bahramov. Nagu Külma sõja ajal öeldi – vene kohtunik, ehkki tegemist on Bakuust pärit aseriga. Ta oli esimene NSV Liidust pärit jalkaspets, keda FIFA aktsepteeris sellisel tasemel mängusid vilistama.

Bahramov on surnud, kuid mälestus temast elab. Tema nimega on ristitud Bakuus üks jalgpallistaadion. Kui 2004. aastal toimus seal kohtumine Inglise ja Aserbaidžaani meeskondade vahel, sõitis kohale ka sir Hurst isiklikult, kes andis Bahramovi pojale üle jalgpallimaika, millele oli kirjutatud “Me täname!”. Nojah, arusaadav.

Kuninganna Elizabeth II öelnud sportlaste austamispeol tol kaugel 1966. aastal Saksa koondise treenerile umbes sellised sõnad: “Poisid, parem tulla hästi teisele kohale kui halvasti esimesele.” Aga selliseid aforisme ei kirjutata jalgpallistatistika tabelitesse. Sinna kirjutatakse MMi võitnud maa koondise nimi.

Nüüd on siis inglastele kunagise justkui ebaõigluse(?) eest tasutud – vähemalt sakslaste ja nende koondise fännide arvates – sama mündiga.

1966. aasta MM oli tähelepanuväärne muudelgi põhjustel. Kehtestati dopingukontroll. Esimest korda kanti mängusid TVs otse üle. Selle MMi kogemustest lähtudes võeti kasutusele mängijate korralekutsumiseks ja karistamiseks kollaste ja punaste kaartide süsteem. Nimelt pidid enne seda kohtunikud rängalt patustanud mängijate ärasaatmiseks platsilt kasutama sõnalist veenmisjõudu. Kui mängija otsustas teha näo, et ta ei saa kohtuniku sõnadest aru (pigem reegel kui erand), tuli mõnel korral kasutada lausa Inglise politsei abi selleks, et agressiivset ning mitte millestki aru saada otsustanud jalgpallurit tribüüni alla saata.

Kes teab, võib-olla põhjustavad Lõuna-Aafrika MMil ilmnenud kohtunikuvead sama põhimõttelisi muudatusi jalgpallivõistluste korraldamisel, nagu tulenes 1966. aasta MMi kogemustest. Loodetavasti leevendab sakslaste kibestumist nüüd juba 44 aastat tagasi sündinud arusaamatuse pärast inglaste seekordne äpardus küllaltki sarnases olukorras.