Inimesed, keda ma kohtan
Henry
Keskpäeval, kui ma aknast
välja vaatan, näen ma punast nokkmütsi. Täpsemalt selle
tagumist poolt. Henry on töötu must mees, kes saabus
“kuidagi” Angolast paari aasta eest ja pole sestsaadik päevagi
töötanud. Ta on umbes kolmkümmend, aga näeb tunduvalt
noorem välja. Henry elab õe juures, sööb tema lauas ja
jalutab hommikuti, kui teised kooli ja tööle lähevad, kaugest
äärelinnast südalinna parki. Seal on soe ja vaikne ja sinna ta
jääb, kuiva purskkaevu äärde, kohe palja naisekuju
kõrvale. Ta istub alati sama koha peal, äärmine pink,
näoga päikese poole. Suure vihmaga teda pole.
Henry on
korralik mees, alustuseks paneb ta kivist pingile lehe (tasuta Metro), siis
võtab kotist paar kodust kaasahaaratud banaani või
võileiva ja paneb need oma kõrvale pingile söömiseks
valmis, siis võtab sokid jalast ja paneb ka pingile, veidi eemale
banaanidest ja võileivast, ja alles siis võtab lehe.
Jalgpallilehe.
Henry teab jalgpallist kõike. Teab, kuidas
Ronaldo lapsepõlves õppis ja kuidas Ronaldinho õpetajatega
tülitses, ja teab Figo kõiki traumasid ja kõigi nende
mängijate erinevaid probleeme, olgu vasaku jalaga triblamisel või
treeneriga suhtlemisel. See on ta elu. Jalgpall.
Muidugi otsib ta
tööd. Muidugi. Juhtub ju vahel, et keegi läheb läbi pargi
ja otsib endale kedagi appi. Vahest uksehoidjat? Kuigi ei Henry ega minagi pole
siin linnas veel musta uksehoidjat näinud. Või autojuhti…
Angolas Henry sõitis, isa vana veoautoga, nii et sõita ta oskab.
Ja veel võiks ta teha ehk mingeid elektritöid, on ta
mõelnud. Henry tuleb siia parki, et kohtuda oma õnneliku
saatusega. Ta on täiesti kindel, et kannatlikkus on see, mis teda elus
aitab.
Portugali kõige vanem Irina
Ta
on alla 40 ja ta on selle riigi vanim Irina.
See on liigutav lugu.
Kui ta sündis, oli ta isal peale ema veel üks silmarõõm
– kuulus vene iluuisutaja Irina Rodnina, brünett kaunitar. Ja kui
sündis tilluke tumedapäine tüdruk, tahtis isa teda iluuisutaja
auks kohe Irinaks ristida. Aga juhtumisi oli sel ajal riigis nimekiri lubatud
eesnimedest ja Irina ei kuulunud sellesse loetellu. Aga isa tahtis nii
väga (ema mitte nii). Tarmukas mees kirjutas diktaatorile isikliku kirja.
Et tahab maimukesele Irina nimeks panna, vene iluuisutaja pärast, ja et
paluks lubada. Ja luba tuligi. Koos teatega, et nimi Irina on lahkesti
nimekirja lisatud ka järgmiste tahtjate jaoks. Vanemad läksid hiljem
lahku, Irina jäi isa juurde.
Irina on juuksur ülipeenes
salongis, tema juurde on vähemalt nädalane järjekord. Tal on
šikk punane poisipea ja ilus sirge rüht. Ta teab lapsest peale, et
on Portugali vanim Irina.
Kui ta ennast föönide vahel keerutab
ja ühe kapi juurest teise juurde tormab, tundub hetkeks, et nad on
sarnased, need Irinad.
Manuela
Kui ma liftiga
alla jõuan, on Manuela juba seal.
Manuela on majahoidja,
postikandja, prügivedaja, suhtekorraldaja ja ilmatark, kõik
ühes isikus. Ta meenutab veidike teekannu, sellist paksu ja sooja, teed
pilgeni täis.
Manuela on umbes 1.50 pikk ja tema emalikele
puusadele on ladestunud kõik need võis hautatud tursad ja
mahlased fileed ja friikartulid ja pudingid ja muud kohaliku köögi
hõrgutised, mida ei saa õieti vaadatagi, ilma et natuke ka rasva
pritsiks. Selle kõige tulemusel saab lühike Manuela seista vaid
kergelt harkisjalu ja samal põhjusel on ta käed tavaliselt
käskivalt puusas. Kui t
a need alla laseks (mida ma pole näinud), siis ilmselt jääks
need maapinna suhtes umbes 45kraadise nurga alla.
Ah jaa, vanus. Ma
pakuks nii 70 ringis.
Igal hommikul paneb ta selga oma musta
kleidi, mis võiks ehk mõne nõudlikuma arvates olla 10
sentimeetrit pikem, kinnitab kõrvarõngad kõrva, paneb
peenikese rihmaga kuldkella käe peale. Siis astub ta kolm sammu oma
töökohale laua taga, millele on uhkelt rivistatud kohalike
kaubamajade pakkumiste lehed ja tasuta voldikud, mida siinmail jagatakse
muljetavaldavates kogustes. Seal istub ta terve päeva, vahetevahel uksele
minnes, et siis ohates oma tööpostile tagasi siirduda.
Manuela koduuks on tavaliselt kinni, aga ükskord, kui ta ust paotas,
nägin, et sealt viib väike trepp alla ja seal, hiiglasliku maja
keldris, täpselt sinise metrooliini peal ta elabki. Õieti on ta
seal harva üksi, sest põhikohaga on Manuela vanaema.
Manuelal on viis last, üheksa lapselast ja neli lapselapselast. Keskmine
seltskond käib koolis ja kasutab vanaema keldrit baasina, kus kõht
täis pugida ja kuhu hängimise ajaks koolikott visata. Kaks
põnni tuuakse vanaema juurde varahommikul, sest mööda meie
tänavat läheb koolibussi ring. Täpselt 7.45 tuleb Manuela,
seitsmeaastane jõmpsikas käekõrval, ja komberdab oma haigete
jalgadega üle tee bussi juurde, ise last kraest kindlalt kinni hoides.
Vanem poiss läheb bussi peale juba ise.
Kui lapsed koolis,
võib anduda oma lemmiktegevusele: heatahtlikule klatšile. Ta
räägib iga sisse- ja väljaminejaga kudrutades ja veidi
sõnu neelates, täpselt nagu tuvi. Ehkki ma oskan portugali keelt
nirult ja Manuela räägib mulle tundmatut dialekti, saan ma temast
aru, et viienda korruse uus proua on raske iseloomuga ja ehk liigagi rikas ja
et eile jättis ta üleval lifti ukse lahti, nii et Manuela pidi
lapselapse üles saatma.
Siis räägib Manuela, et kena
ja rahulik kolmanda korruse Natalii (erialalt algklasside õpetaja,
rahvuselt prantslane) on närviline ja et tema koristaja (piltilus
süsimust tüdruk, tõenäoliselt Naomi Campbelli noorem
õde) on lahkumas, nagu läks ka kahe eelmisega. Siis, et advokaatide
ühing neljandal tassib igasugu kahtlast rahvast majja. See võib ju
lõppeda millegi hirmsaga! Ja siis on tal tavaliselt teade, et postkastis
ootab mind kiri, aga ta lisab kahetsevalt, et muidugi ei saa ma seda lugeda
kohe, sest ta teab suurepäraselt, et meie ainus 1943. aastast pärit
võti on härra käes.
Mis Manuelale veel meeldib, on
ilm. Aeg-ajalt avab ta vaevaliselt ägisedes kolme meetri kõrguse
klaasist ukse ja komberdab tänavale päikese kätte, paksude
näppudega käed laiali nagu sorakil tiivad. Siis ta seal muigutab ja
mõtleb, et mis küll veel tulla võib. Pärast kolme
tulevad lapselapsed koolist otse sööma ja siis tuleb õhtu.
Manuela koristab laua, läheb alla keldrisse ja paneb teleka käima.
See näitab ainult mõnda kanalit, aga sellest piisab, ühest
tuleb alati toredaid Brasiilia filme.
Kui film saab otsa, on veel
oodata, kuni maja alt sõidab läbi viimane metroorong.
Siis tuleb vaikus.