Puudub terviklik ja süsteemne ülevaade nii Nõukogude militaarrajatistest Eestis kui ka eestlastest Nõukogude Liidu relvajõududes. Selle lünga täitmiseks käivitas Eesti Sõjamuuseum 2005. aasta suvel projekti “Eesti sõdur võõras mundris”. Internetiaadressil
saab iga Nõukogude sõjaväes olnud eestlane täita ankeedi, kus küsitakse teenimisaja ja -paiga, auastme, toidu ja riietuse ning suhete kohta teisest rahvusest teenistuskaaslastega.


Eestlased Vene kroonus


Teise maailmasõja lõppedes oli Eesti oma “sõjavägi” Eesti 8. Laskurkorpus, mis oli üks Punaarmee rahvusväeosadest. Valdavalt eestlastest koosnevad väeüksused eksisteerisid 1956. aastani, viimane neist kandis nime 118. Kaardiväe Eesti Tallinna Punalipuline Laskurdiviis. Kõik rahvusväeosad saadeti laiali pärast seda, kui Gruusia rahvusdiviis keeldus märtsis 1956 välja astumast rahva vastu, kes oli tulnud tänavatele protestima Stalini hukkamõistmise vastu. Tallinna laskurdiviis likvideeriti mais 1956. Edaspidi hakati siinseid noorsõdureid saatma suure kodumaa avarustesse.


Sõjaväeteenistus ei olnud eestlaste seas populaarne. Keegi ei tahtnud minna kaheks aastaks kusagile Venemaa kolkasse venekeelsesse jõhkrasse algeliste olmetingimuste ja nigela toiduga keskkonda. Sestap püüti armeest pääseda igasuguste nippidega.


Lihtsaim oli seda teha psüühiliste haiguste simuleerimisega. Samas tuli vältida diagnoosi, mis oleks saanud takistuseks ülikooli astumisel või autojuhiloa taotlemisel. Üks kasutatud dia­gnoose oli näiteks “krooniline kurvameelsus”. Sõjaväest vabastas või andis pikenduse ka astumine miilitsakooli või tööleasumine sõjatehasesse, näiteks Dvigateli. Teenistusse ei kutsutud ka neid, kellel oli vähemalt kaks eelkooliealist last.


Sõjaväkke sattudes üritati leida lihtsamaid teenistuskohti. Populaarne oli kunstniku ametikoht, kes pidi joonistama peaasjalikult plakateid ja dekoreerima nn Lenini tube, kus korraldati poliittunde. Lihtsamad olid ka staabiametid, kuid nendesse pääseda oli raskem: esiteks eeldas see korralikku vene keele oskust, mida oli vähestel Eesti poistel, ja teiseks peeti baltlasi poliitiliselt ebausaldusväärseteks. Paljud eestlased leidsid “sooja koha” autojuhtidena – autojuhiloa olemasolu oli Eestis üsna tavaline, Venemaal mitte. Pealegi peeti Vene sõjaväes baltlasi korrektsemateks.


Kõige hullemaks kohaks loeti tööpataljone, kus teenijaid rakendati lugematutel sõjaväelistel, aga ka tsiviilobjekti­del. Tööpattidesse saadeti peamiselt mehi, kes olid kriminaalkorras karistatud, ja neid, kes mujale ei kõlvanud. Ent määravaks võis saada ka ­asjaolu, et kutsealuse isa oli teeninud Saksa armees.


Ohvitseriamet polnud Eestis eriti populaarne, sest see oli Vene ohvitseri amet. Siiski oli Eesti taasiseseisvumise ajaks sadakond eestlasest Nõukogude armee ohvitseri, kes enamasti võeti Eesti kaitseväe teenistusse.


Sõjaväkke võeti ajateenijaid kaks korda aastas, sügisel ja kevadel. Kevadel minekut peeti paremaks, siis jäi “noorteaeg” soojale ajale. Sõjaväkke kutsutud poisid koguti Lasnamäe jaotuspunkti, kust nad saadeti edasi Venemaale. Teenistusaega ei arv estatud täpselt: demobiliseeriti aprillist juuni lõpuni ja septembrist detsembri lõpuni. Kojulaskmise edasilükkamisega ähvardamine oli üks abinõusid teenistusaja lõpuks ohvitseridel üle pea kasvanud “demblite” distsiplineerimisel.


Alljärgnevalt kahe ankeedi täitnud ja ühe käesoleva loo tarbeks küsitletud mehe lugu.


Berliini müüri ehitust turvamas


Uno teenistus Nõukogude armees algas 18. septembril 1959 Võru raudteejaamast. Hommikul jõuti Tallinna ja pärast lõunat viis elektrirong Uno ja tema kaaslased edasi Tapale. “Tunne oli nagu vangilaagrisse saabunul”: tsiviilriided kästi ära anda, asemele anti vanad sõduririided, käidi läbi täisaunast ja peatselt kamandati kõik magama.


Hommikul ärgates oli kõht väga tühi, sest kodunt kaasa võetud kohver toiduga oli õhtul ära võetud. Veidi tõi leevendust väeosa hommikusöök: veega keedetud tatrapuder, leib ja tee.


Keskpäeva paiku said Uno ja tema kaaslased teada, et neid saadetakse Ida-Saksamaale.


Sellega on põhjendatav ka see, miks värsketele ajateenijatele ei antud uusi riideid: need oleks ära varastatud.


Uno meenutuste kohaselt oli temaga koos Tapale saabunuid umbes 150. Põhiliselt koosnes üksus eestlastest, vähem oli eestivenelasi, lisaks oli üks leedulane ja üks Pihkva oblastist. Pihkva oblasti noormees oskas ka eesti keelt, kuid ei rääkinud seda kunagi. Nagu hiljem selgus, oli tegemist “koputajaga”.


7. novembri paiku algas sõit Saksamaale. Vahetult enne seda anti selga uued riided – nahksed säärikud, nahast rihm, rõivad täisvillasest. Rongiga sõideti kuni Brestini. Vagunid, milles noorsõdurid loksusid, olid ette nähtud loomade veoks, kuid kohandatud sõduritele: kahekordsed narid ja ahi vaguni keskel. Sinel oli nii külje all kui ka katteks, varrukas oli padjaks.


Brestis laaditi meeskond reisivagunitesse ning teekond läks edasi Frankfurti Oderi jõe kaldal. Sealses sõjaväelinnakus algaski õige teenistus. “Kasarmud olid sõjaaegsed: korralikult ehitatud, toad parkettpõrandate ja keskküttega.” Uno teenis õhutõrjepatareis, mis tegi igal suvel õppusi Läänemere ääres.


Peatselt suunati osa mehi – ka Uno – seersandikursustele. Hea oli see, et eestlasi oli koolis võrdlemisi palju. Eespool mainitud Pihkva oblasti noormees hakkas aga oma kohustusi täitma.


Kuulas pealt, mida eestlased rääkisid, kandis seejärel vastavatele isikutele ette ja poisse hakati uurimisele kutsuma. Tähendab, KGB tegutses. Nimelt oli välja uuritud, et mõnedel eestlastel on sugulasi Lääne-Saksamaal. Neid eestlasi kuulati sageli üle ja lõpuks saadeti enamik neist teenistust jätkama kusagile Venemaa avarustesse: et mingil juhul Läände ei põgeneks!


Kuni 1962. aasta jaanuarini kedagi puhkepäevadel linna ei lubatud. Ka puhkust said väga vähesed. Seda võimaldati juhtudel, kui keegi lähedastest suri, ja nendele sõduritele, kes valvepostil olles avastasid spiooni. Uno arvates ei olnud need aga mingid spioonid, vaid lihtsalt purjus sakslased. Saksa rahva suhtumine Vene sõduritesse oli erinev. Vanemad sakslased vaatasid neile kui okupantidele põlastavalt, ent noored lehvitasid, kui autodega õppustele sõideti.


1961. aasta augustis algas sõit Berliini, et julgestada piiri sulgemist Ida- ja Lääne-Berliini vahel. Ühe augustipäeva õhtul kell 21 istuti autodesse, kaasas automaadid ja õh utõrjekahurid.


Jagati välja ka lahingumoon. Autod sõitsid aeglaselt ja parktuledega. Hommikul umbes kell neli jõuti Berliini ja üksus majutati linnaäärsesse koolimajja. Kord oli range – isegi sööma minnes pidi olema kiiver peas ja automaat kaasas.


Räägiti, et esimesel ööl ehitatud müüri lõhkunud sakslased maha, mistõttu on nende kohus uut müüri kaitsta. Kokku oli ehitatava müüri piirkonda koondatud kuni 2000 kahurit ja tanki. Sedasi elati Berliinis umbes kuu, kuni külma sõja sümbol – Berliini müür – lõpuks valmis sai.


Tapalt Etioopiasse


Andres teenis punaväes 1987. aasta juuli algusest 1989 mai lõpuni, olles viimases kõrgkoolidest värvatute kaheaastase teenistusajaga aastakäigus. Andrese teenistuskohaks sai Tapal asunud insenerivägede õppeväeosa. Ta alustas teenistust õpperoodus, kuid sattus siis Tallinna garnisoni hospidali.


1987. aasta lõpul oli Andres tagasi Tapal. Kõik need, kellega ta koos oli teenistust alustanud, olid juba “vägedesse” laiali saadetud. Andres ööbis oma endise õpperoodu kasarmus, olles seal söögil-seebil, ning peitis end päeval samas väeosas teenivate teiste eestlaste juures – veetornis, spordisaalis jne. Ühel päeval soovitas ukrainlasest seersant tal rääkida remondiroodu ülemaga, kes pidi olema “mõistlik joodik” ja “arusaaja inimene”. Andres läkski ning luiskas end tubliks remondimeheks. Nii jäetigi ta Tapale remondiroodu, elektrikuks.


Rooduülema otsust mõjutas kaks pudelit likööri Vana Tallinn ning peotäis välismaa kleeppilte.


1988. aasta kevadtalvel kutsuti Andres koos ühe teise mehega staapi ning teatati, et nad peavad minema kuuks ajaks komandeeringusse – eskortima mingeid masinaid remonti.


Järgmisel päeval viidi Andres ja tema kaaslane mikrobussiga Paldiskisse. Sadamas seisis RO-RO-tüüpi tsiviillaev, mille peale laaditi insenertehnika ja mõned konteinerid. Mis neis oli, seda nägi Andres alles sihtkohas: lastiks oli umbes 15 vanemat tüüpi tanki ning mõned insenerimasinad.


Laeval anti selga tsiviilriided – tunked ja puhvaika. Paraadvorm ja sinel jäid Paldiskisse lattu. Merereis kestis paar nädalat, siis saabuti sadamasse. Ilm oli soe ja meeldivalt niiske. Asukoha suhtes tuli laadimistöödel ka esimene vihje – mahalaadimist teostasid võõras vormis aafriklased. Lõpuks sai Andres teada, et oldi vennaliku Etioopia Aseba sadamas. Tehnika laaditi treileritele ning hakati kolonnis liikuma, julgestuseks Vene tüüpi soomukid. Terve päev sõideti lõunasse, kokku umbes 150–200 kilomeetrit. Õhtuks jõuti mingisse sõjaväebaasi, kus tehnika võeti treileritelt ning pandi ritta seisma. Sõjaväebaasis oli vene keelt kõnelevaid tsiviilriietuses inimesi üpris palju – need pidid olema sõjaväelised nõuandjad. Oleku järgi tundusid nad eluga igati rahul olevat, sest palk jooksis neil nii kodumaal kui ka Etioopias.


Sõjaväebaasis veedeti mõni päev, mis oli vajalik kohalikele sõjaväelastele tehnika üleandmiseks. Tagasi toodi Andres ja tema üksus transpordilennukiga. See oli küll tsiviilvärvides, kuid Aero­floti kirjadeta. Maanduti Riias, kus keegi polkovnik pani meestele südamele, et nad ei tohi oma reisist kellelegi rääkida – olevat sõja­saladus. Seejärel saadeti Andres ja tema kaaslane rongiga tagasi Tapale.


“Kuldhammaste” meister

Ka Gunnar kuulus viimaste minejate hulka – tema teenis Vene kroonus 1987–89. Teenistus algas kenasti, kodule lähedal Leningradi lähistel. Siis aga kupatati ta Jakuutiasse Laptevite mere äärde. Ametlikult oli tema väeosa rannakaitseüksus, tegelikult aga tööpataljon. Põhitöö oli siis lennuvälja ehitamine. Tööolud olid karmid, talvel keskmiselt 40–50 kraadi külma. Eriti hull oli lumetormide ajal. Kord läks üks rühm sõdureid tormiga sööma ja eksis teelt. Alles kevadel kaevati nad välja. Paljud jäid kõrvadest ilma – need murdusid külmaga ära. See-eest toideti väga hästi.

Gunnar teenis ka soojemate kohtade peal: roodu kunstnikuna, santšastis (meditsiinipunkt) ja kasvuhoones. Kasvuhoones olles sai tegeldud näputööga – Gunnar kinnitas põdrasarvi puuplaatidele, neist ühel, mis kingiti polgukomandörile, oli kogunisti 38 haru.

Nii-öelda leivanumbriks sai Gunnaril aga “sfikside” valmistamine ja paigaldamine. “Sfiks” oli valgevasest hambakate, mis nägi välja nagu kuldhammas. Need olid väga populaarsed Kesk-Aasia liiduvabariikidest pärit ajateenijate ehk “tšurkade” seas, kes ei tahtnud ilma “sfiksita” ei puhkusele ega demblisse minna. Materjali hankis Gunnar autoakudest. Võttis nätsu või plastiliiniga hambast jäljendi, tegi vaskplekist õhukese katte ja kinnitas selle hambale kipsi ja tsemendi seguga. Kord soovis üks “tšurka” “sfiksi” ühe päevaga – tal ootas ees puhkus. Kiirustamisega tuli “sfiks” aga liiga väike ja kuidagi ei mahtunud hamba peale.

“Tšurkad” mõtlesid pisut ja otsustasid, et tarvis hammast viilida. Muud viili aga ei leitud kui kaks umbes 40 sentimeetri pikkust rasplit. Ega midagi, kaks hoidsid pead kinni ja viilimine algas. Hambakilde küll lendas, aga ilus särav “sfiks” sai see-eest paika. Ja Gunnari “patsient” läks õhtul õnnelikuna lennuki peale. Aasia poisid olid üldse naljakad. Üks oli enda sõnul juba kolmandat korda aega teenimas – vendade eest.

Ei pääsenud Gunnar armees keretäiteta. Korralikult sai ta peksa väeosa maletšempioni käest.

Mees ei tundnud küll korralikult ratsukäiku, aga ometi oli ta seni kõiki oma vastaseid võitnud.

Nimelt ähvardas ta muidu peksa anda, seekord tuli suure rusikaga maletajal aga leppida teise kohaga. Teine kord sai Gunnar kere peale ühe jakuudi käest. Too oli küsinud, kuidas pükse saaks kähku kuivaks. Gunnar soovitas panna kaika otsa ja lõkke kohale. Paraku oli jakuut puhastanud oma pükse rohke bensiiniga... Teine jakuut aga aitas hädast välja, kui pöial paiste läks ja väeosa arst soovitas sõrme hoopis maha lõigata. Jakuut ütles Gunnarile, et pole häda, pissi aga peale. Pöial saigi terveks ja Gunnar sõitis koju ilma jäsemekaotusteta.