Inimeste remontimine
Kui kaitseväelane Ott Jõesaar 2008. aastal Helmandi provintsis maamiinile astus, ei kaotanud ta teadvust (ta ise ütleb: “ei kaotanud pilti ära”). “Vaatasin, et parem jalg on lõhki ja vasak on läinud – see oli mulle paugust selge.”
Igal Afganistani saadetud kaitseväelasel on kaasas žgutt, sellega tõmmati kinni veresooned. Ka esmane haavapuhastus tehti ära Afganistanis ning ööpäev hiljem oli Ott juba Birmighamis, Selly Oaki haiglas.
Ta mäletab morfiini, kodeiini, võib-olla isegi paratsetamooli, “siin tehakse selliseid valuvaigistikokteile”, räägib Ott. Ja seda, kuidas ta üsna kähku tablettidest loobus.
“Otsustasin, et kannatan ära. Arstid arvasid, et võiks hoopis suurendada morfiinikogust, aga ma polnud nõus. Minu loogika ütles, et kui üldse valus pole, sööd sa liiga palju neid ravimeid ja oledki varsti narkar valmis.”
Kaks aastat hiljem on Ott Inglismaal tagasi. Tõsi, enam mitte Birminghamis, vaid Londoni külje all asuvas Headley Courti rehabiliteerimiskeskuses.
Ta seisab vana lossi koridoris enesekindlalt: käed-puusas hoiak, sportlik olek ja sinimustvalge värvivertikaal. Sest sinised on tema lühikesed dressid, valged sokid ja must – proteesi must metall.
Protees ongi põhjus, miks Ott Headley Courti tulnud on – kuna jalg muutub kogu aeg, vajab ka proteesi ülaosa ehk hülsi plastserv pidevat kohendamist, et see piisavalt hästi istuks (kohendamist tehakse fööni meenutava riistaga, tulise õhu abil).
Astume töökotta. See on hästivalgustatud ruum täis tööpinke ja toimekaid tsiviilriides keskealisi mehi ja Ott tõmbab endal jala alt ära ning maandub istuma kollasele puutoolile. Ta on osav, silmapaistvalt enesekindel oma liigutustes, kuid tal on olnud ka aega oma uue olekuga kohaneda ligi kaks aastat.
“Isiklikult mul oli täiesti pohlad,” ütleb Ott jala kaotusest rääkides asjalikult, “mul oli juba kaks päeva hiljem selge, et mis läinud, see läinud. Ma ei viitsi seda taga nutta.”
Madal, sombune taevas, esimesed rohelised mullast väljasirutuvad krookused, igihaljaid elupuuhekke täis aed. Headley Courti rehabiliteerimiskeskus on ehedalt inglispärane kuni administratiivkeskuseks oleva 1903. aastal ehitatud lossini välja. Ümber selle kiviseinte väänleb kohati käsivarrejämeduste väätidega luuderohi.
Kunagi 1950ndatel ja 1960ndatel raviti siin avarii üleelanud lendureid. Ohvitseride messi hämarates koridorides rippuvad suured õlimaalid kujutavad küll pigem vigastatud lennukeid. “A Lancester makes it home with damaged flaps, elevator and badly overheated port outer engine”, teatab ühe pildi allkiri.
Iraagi ja Afganistani sõdade ajal on keskuse spetsialiteet proteeside valmistamine plahvatuste ohvritele. Töökoja ühel laual vedelevad üksteise kõrval plastmassisarnasest materjalist valmistatud kunstnina, kunstkõrv ja kunstsuu, kuid peamiselt on need siiski uued käed ja jalad, mida vigastatud sõdurid siin endale saavad. Ja mitte ainult ühe jala.
Otil näiteks on jalgu kaks: kõndimise-, duši- ja varujalg. Ta räägib spetsiaalsetest jooksujalgadest, mis on “alt kõverad nagu banaanid”, ja ujumisjalgadest, mil otsas lestad. Koguni rulluisujalgadest (neile, kel jalg amputeeritud altpoolt põlve), sellistest, millel rattad all.
Birminghami haiglas on O.J. (nagu keskuse töötajad Otti hüüavad) näinud ka suusajalga – proteesi, mis põlvest kõver ja disainitud võimaldama mäestlaskumist.
“Ma just mõtlesin, et minu hobiks oli lumelaudamine. Äkki õnnestub kunagi see jalg ka kätte saada,” ütleb Ott, hääles entusiasm.
Tõsi, ükski haavatud Eesti kaitseväelane niisuguseid imeproteese veel saanud pole. 2008. aasta raviteenuste eest maksis Eesti riik Suurbritanniale 834 000 krooni.
Ainuüksi üks proteesinduse viimaseks sõnaks olev poolelektrooniline C-Leg, mis oskab tõusudes kõnnakule kaasa aidata ja laskumise korral jällegi “pidurdada”, maksaks 50 000 naela, ligikaudu sama summa.
Kui fotograafiga lahkume, räägib ta oma tähelepanekust – sellest, kuivõrd sageli nimetasid keskuse töötajad omavahelises asjaajamises vigastatuid kangelasteks. Jah, mitte patsientideks või klientideks, vaid lihtsalt kangelasteks. Kirjutan üles paar lauset seinaplakatilt.
“Help for heroes! Support for our wounded!” hüüab see. Ja veidi allpool: “What is Help for Heroes all about? It’s about the blokes. It’s about Derri, a rugby player who has lost both his legs. It’s about Carl who’se haw is wired up, he has been drinking through a straw. They are our heroes. We want to help our heroes.”
Ööbime Headley Courti peremajutuskeskuses, haiglaruumidest paar miili kitsaid hekkidevahelisi teid eemal. Selles kahekorruselises keset ehedat inglise küla asuvas hoones on olemas kõik, mis haavatute lähedastel mõtteid korraks mujale saata võimaldab.
Köök, mille kapid täidavad end ise saia, piima ja hommikusöögihelvestega, paar riiulitäit populaarteaduslikku kirjandust ja armuromaane, koguni kuut-seitset inimest mahutav kino.
Kahe aasta eest majutusid siin paar ööd ka Ott Jõesaare sugulased, kaitseväe peastaabi andmetel ainsad eestlased, kes siin enne Ekspressi on käinud.
Sel õhtul on hoone aga peaaegu inimtühi – pimeduse saabudes jõuab kohale üksik inglanna, et istuda siin kuni südaööni liikumatult diivanil.
Veel on siin emast ning tütrest koosnev paar. Naine on umbes 45aastane, vööniulatuvate juustega, suurt kasvu, kuid murtud hoiakuga. Aeg-ajalt kõnnib umbes 18aastane tütar kööginurga külmkapi juurde, et segada endale ja emale valmis uus rummikokteil.
Seejärel valmistavad nad ahjus popkorni ning vaatavad telekast mulle tundmatut seriaali sõdurielust, leides sellele omakorda vaheldust iserullitud sigarettidest, milliseid nad suitsetavad hoone taga siseõues, rääkides omavahel kruusases kokni aktsendis, tunnustades kähedahäälse naeruga seda, mida emb-kumb ütleb.
Ema poeg ja tütre vend lebab mõned miilid eemal, keskuse rangeid sisekorraeeskirju arvestades ilmselt juba voodis. Ta on kaotanud Afganistanis oma mõlemad jalad.
Nii möödub õhtu, nii läheb elu. Kuu vilksatab aeg-ajalt läbi tormipilvede, mis kihutavad madalalt üle taeva räbaldunud kaltsudena.
Algab uus päev, külastame jõusaali. Kaks 20. eluaastates ratastoolides britti loobivad üksteisele palli, näol midagi rõõmu- või õhinalaadset. Mis sest, et mustajuukselisel mehel pole köndid veel õieti armistunudki.
Veidi eemal rassib rööbaspuudel teine eestlane; suur sinimustvalgetes dressides mees, ees pingutusgrimass. Ka tema keha alumine osa on jäänud Afganistani, ent rääkida ta endaga juhtunust ei taha. Ratastooliga minema sõites viskab mees veepudeli tooli külge kinnitatud kunstjala sisse otsekui kandekorvi.
Punapäine nooruke briti kutt teeb oma ratastoolis rahutult ringe, lükates end edasi jõuliselt, ägedate käeliigutustega, rahutult, otsekui tiiger puuris, peatudes aeg-ajalt selleks, et vinnata end ratastoolist välja istuma pingile, ja hakates sõitma taas mõni hetk hiljem.
Tema väga kahvatul nahal torkavad silma suured punakaspruunid paakunud vere värvi armid, mis katavad kogu paremat jalga, reie sisekülge. Vasakut pole alles enam palju, see on amputeeritud altpoolt põlve. Köndi otsa on tõmmatud beežikas ihuvärvi sukk.
Eestlanna Jaune Engel ütleb, et suka nimi on lainer. See on mõeldud vähendama valu, mida luuots proteesi üles-alla liikudes tunneks. Jaune kaotas oma jala Afganistanis 2007. aasta juunis.
Parastavad internetikommentaarid, mida ta oma õnnetuse järel luges, elavad temas tänaseni: “Mis ta ronis sinna naisi ja lapsi tapma, paras, et jalast ilma jäi,” meenutab ta.
Tegelikult oli Jaune meditsiiniõde. Oma relva, ütleb naine vaikselt, ei tõstnud ta sõjas kordagi.
“Hülss”, “könt”, “lainer”. Jaune räägib kõigest asjalikult, meditsiinitöötaja moel.
Üks peamisi probleeme on higistamine. Suvel läheb könt märjaks ja seda tuleb sageli kuivatada; jõusaalis trenni tehes tuleb proteesi seest hiljem vett lausa välja valada.
Ja kinnitugu protees köndi külge kruvi või vaakumi abil, miski pole nii tähtis kui see, et kunstjalg hästi istuks.
“Kujuta ette, sa pead kõndima kolm numbrit liiga suurte kõrge kontsaga kingadega,” selgitab Jaune, “ega väga kaugele ei jõua ju.”
Elu keskuses on lihtne. Aeg-ajalt viiakse patsiente vaatama spordivõistlusi. Kes pole saanud peapõrutust või muud neuroloogilist kahjustust, tohivad võtta ette omapäi jalutuskäike.
Metsikud peod, mida Headley Courti aastaraamatu kohaselt pärast Falklandi sõda 1980ndatel peeti, on aga möödanik. Üks-kaks õlut või veiniklaasi üle tee asuvas pubis on Jaune sõnul okei, kuid rohkem kindlasti mitte. Elu läheb edasi, olgugi proteeside toel.
Möödume vigastatud mehest ja naisest, kes istuvad teineteise kõrval kanderaamil, allesjäänud jalg visatud kummalgi üle proteesi, kehad vastastikust tõmmet tunnistavalt kopeerimas partneri asendit.
Ja taas proteesitöökoda, hulk veel omanikuta kunstjalgu. “Üks Eesti kaitseväelane palus, et äkki saaks proteesijala karvade ja tätoveeringutega loomulikumaks muuta, aga see polnud küll võimalik,” lobiseb meistrimees.
Ühel laual on lahti mõtteteradega päevakalender: “Kui jumal oleks tahtnud, et me ei karda, siis miks andis ta meile jalad,” ütleb väike kiri 26. veebruari all.
Peter – mustas ülikonnas keskealine mees, keskuse üks ametnikke – alustab ekskursiooni haiglatiiba. Toimetulekuks abi vajavad haavatud elavad koridoris asuvates orvades, millel pole ees isegi uksi. Privaatsust loovad vaid sinised kardinad ümber voodite.
Korraga jookseb üks kardin kõrinal eest ja ma näen juba tuttavat ema ja tütart Headley Courti peremajutuskeskusest. Nende ees istub voodil umbes 20aastane kutt, pahkluudeni ulatuvad teksad varjamas seda, mis kummaski botases lõppeb.
Kuti sõber, ratastoolist tuttav ühe jalaga punapea, on samuti sealsamas. “Millega me pihta saimegi, Alex?” lõõbivad nad ning irvitavad saatuslikku hetke meenutades.
Siis otsustab üks: “See oli rakett. Meie baasi rünnati. Olime katusel ja tulistasime ja korraga – põmm!” Ta saadab lauselõpu teele käeliigutusega, mis peab kujutama plahvatust, pauku, kõikepurustavat lööklainet.
“Kuskohas teie baas Afganistanis asus?” pärin ning ametnik Peter, kes asjade kulgu kõrvalt kasvava ärritusega jälginud, sekkub otsustavalt, tõtates oma väikestel jalgadel ajakirjaniku ja intervjueeritavate vahele otsekui pesa kaitsev pingviin.
Hiljem järgneb koridoris peapesu: “Midagi sellist poleks tohtinud juhtuda! Intervjuude jaoks tuleb saada luba vastavatelt superviisoritelt! Kõige parem oleks, kui te tehtud fotod kohe ära kustutaks!”
Seda pahast tiraadi saadavad väikeseamplituudilised ägedad tiivalöögid, mapp on kõvasti kaenla all.
Katse rääkida lahkumise eel neljanda keskuses ravil viibiva Eesti kaitseväelasega ebaõnnestub samuti. Mullu varakevadel üliraskelt vigastada saanud Aleksander teatab telefoni teel, et on öösel halvasti maganud, haavad valutavad, ta ei taha kedagi näha.
“Sellest tuleb aru saada,” räägib kaitseväe peastaabi teavitusosakonna veebel Marek Kohv, “inimesed vajavad aega harjumiseks, leppimiseks, see on osa ravist.” Kõik on mõistetav.
Eesti ja Suurbritannia vahel 2008. aastal sõlmitud leping vigastatud kaitseväelastele Headley Courtis proteesiteenuste osutamisest on ainulaadne. Kui lugeda ka Nepali ghurkad Briti sõduriteks, on eestlased ainsad välismaalased, kes siin vabade kohtade olemasolul ravil on.
Ott Jõesaar, hääl entusiastlik ja söakas, plaanib nelja-viie kuu pärast igatahes Headley Courtis tagasi olla. Siis loodab ta endale saada neljanda proteesi, jooksujala.
“Hea meelega tegeleksin langevarjuhüpetega edasi. Ma tean, et mõned on nii teinud. Muidugi on alati oht, et jalg paneb varju avamise hetkel alt minema,” unistab ta elu-tahab-edasielamist häälel.
Keskuse peremajutuskeskuse veel pooleldi tühi külalisteraamat on otsekui märk sellest, et sõda Afganistanis jätkub. Ma lappan kladet, kuni leian püüdliku lapsekäekirjaga postituse eelmiste jõulude ajast.
“Dear SSAFA (Soldiers, Sailors, Airmen and Families Association – EE). Thank You for the wonderful care. I wish you a happy Christmas and also a joke. Joke. What is grey, has four legs and has a trunk? Answer: A mouse going on holiday. Lots of love. Judie.”
