Eestis tekib suurte projektide kavandamisel sageli probleeme sellega, et inimesed ei ole nõus keskkonnamõjuga, mida need avaldavad. Miks peavad arendajad keskkonnaprobleemidega arvestama?

Eestis tuleks teadvustada, et arenguprojektidega seotud keskkonnamõjud (sealhulgas mõju inimese heaolule nagu müra, suits jms) on väga olulised ja neist ei saa mööda minna. Kui keegi neid ei arvesta, satub ta väga oluliste õigusriskide küüsi. Milleks on ka võimalus, et teda võidakse kohtusse kaevata.

Võtame näiteks sõudekanali, mida tahetakse Tartusse ehitada. Ikkagi arvatakse, et kui meil on vahendid ja raha, küll me selle ära teeme. Kuid ei arvestata, et võivad ilmneda keskkonnanõuded, mis ei luba seda siiski teha.

Kohalikega suhtlemine on arendajale aga tihti tülikas.

Tihti arvatakse, et kui arendaja tahab midagi kuskile teha, tulevad tingimata mingid inimesed, kes hakkavad selle vastu protestima. Nagu juhtus steriliseerimistehasega Saue vallas.

Enamikul juhtudel on põhjuseks arendaja enda tegematajätmine. Kas objekt kujutab endast ohtu või mitte, seda oleks pidanud algusest peale rahvale selgitama. Mitte siis, kui tehas on juba püsti. Ning imestada, et tulevad kohalikud elanikud ja looduskaitsjad - ja kujutage ette, ei lase arendada!

See on täiesti ebaprofessionaalne. Arendaja peaks algusest peale arvestama, et inimestel on võimalik kaasa rääkida, ka kohtusse minna. Ta peaks seda arvestama kui õiguslikku riski ja selle suhtes midagi ette võtma – see tähendab, rahvaga rääkima. Kohe alguses, mitte siis, kui ta kohtusse kaevatakse. Vastasel juhul läheb kaduma tema oma aeg ja raha.

Paljusid arendajaid vist üllatab, et inimestel on õigus keskkonnateabele ligi pääseda – ja mitte ainult nendel, kes on objekti lähinaabrid?

Just nimelt. Arendaja peab teadma, et iga keskkonda mõjutava projekti puhul on tegemist avatud menetlusega. Asjast huvitatud isikutel on õigus arutelus osaleda ja neid tuleb sellesse kaasata.

Tihtipeale kaasatakse inimesi väga formaalselt. Kohaliku ajalehe viimasel lehel väikeste tähtedega ilmub kuulutus, et meil on niisugune loataotlus sisse antud. Annaks jumal, et keegi ei tuleks arutelule. See on enda petmine. Üha rohkem inimesi on huvitatud oma õiguste eest võitlemisest.

Kindlasti on paljudel juhtudel arendustegevus selline, mis ei tekita mingit kahju – kuid seda on vaja selgitada enne. Kohtusse minek tuleb kõne alla kõige viimasena.

Kõigil inimestel, mitte ainult objekti vahetutel naabritel, on õigus kohtusse kaevata ja seda õigust on Eesti kohtud mitmetel juhtudel tunnustanud.

Miks võtab keskkonda mõjutavate projektide menetlemine nii kaua aega?

Paljud ettevõtjad kurdavad, et keskkonnaga seotud menetlused ja lubade taotlemised on pikaajalised. Majanduslikud ja sotsiaalsed huvid on meil kõikidel tasanditel väga hästi esindatud. Aga keskkonnaga seotud huvi on tihti täiesti esindamata. Menetlused võivad tunduda kohmakad, kuna need on kallutatud keskkonna kasuks.

Samuti on tööõigus kallutatud töötaja kasuks, sest töötaja ja tööandja ei ole võrdsed ei majanduslikult ega muus mõttes. Nii on ka keskkonnamenetlused keskkonna poole kaldu. See annab ke skkonnale täiendava toe, et ta oleks teistega samaväärne.

Järelikult pole tegu keskkonna eelistamise, vaid olukorra tasakaalustamisega, et kõigi lähtepunkt oleks ühesugune.

Millised on olulisemad keskkonnaõiguse alased juhtumid Eestis, mis meid edaspidigi mõjutavad?

Üks keskkonna suhtes positiivne juhtum on Jämejala pargi kaasus. Siin sattusid otseselt konflikti majanduslikud, sotsiaalsed ja loodushoiu alased kaalutlused.

Riigikohus väljendas Jämejala pargi juhtumis vähemalt kaudselt, et sellise konflikti puhul ei ole sugugi automaatselt selge, et inimlikud (majanduslikud-sotsiaalsed) väärtused on üle looduse väärtustest.

Kohus ütles ka, et loodusel on teatud sisemine väärtus, iseväärtus. Loodus ei ole ainult inimeste teenimiseks. Ka seda asjaolu tuleb õiguslike otsuste tegemisel arvesse võtta. Samas ei öelnud kohus, et keskkond või loodus oleks inimesest tähtsam.

Kohus ütles kaudselt välja ka selle, et otsustes on vaja saavutada tasakaal. Selleks, et tasakaalu saavutada, ongi keskkonnale menetlustes rohkem tähelepanu pööratud. Meil on keskkonnamõju hindamise seadus. Aga ei ole majandusliku mõju hindamise seadust ega sotsiaalse mõju hindamise seadust, neid hindab ju igaüks. Keskkonnamõju ei ole teistest olulisem, kuid muidu jääb see ratsionaalsetel otsusetegijatel hindamata.

Keskkonnamõjude hindamine on meil praegu sageli lünkade täitmine arendaja kasuks. Kuid tegelikult peaks hindamine käima parima võimaliku tehnoloogia ja meetodite abil?

Kõiki õiguslikke riske silmas pidades peaks ettevõtja olema huvitatud adekvaatsest keskkonnamõjude hindamisest. Mitte ostma turult võltskaupa - selgelt ebaadekvaatset keskkonnamõjude hindamist. Praegu on arendajad huvitud praagi ostmisest, sest siis nad saavad ruttu arendada.

Teatud projektide puhul on täiesti selge, et neil võib olla oluline keskkonnamõju. Seal tuleks adekvaatset keskkonnamõjude hindamist võtta kui investeeringut tulevikku. Nii keskkonna- kui ka õigusriskide mõttes.

Euroopa Liidu keskkonnaalase vastutuse direktiiv näeb ette võimaluse: kui keskkonnas tõesti midagi juhtub, siis maksab arendaja, mitte keegi teine.

Eestis on mitmeid Natura alasid, mis Euroopa Liidu loodusdirektiivi järgi on üleühenduselise tähtsusega – see omakorda tähendab, et ei Eesti riik ega konkreetne omavalitsus ei saa aladel toimuva üle päris üksi otsustada. Kas see vastuolu on meil juba kuskil avaldunud?

Natura aladel peavad olema hinnatud peaaegu kõik tegemised, mis võivad keskkonda oluliselt mõjutada. Nendel aladel ei ole mingit tiigrihüpet. Seal tuleb enne tükk aega vaadata, kuhu ja kelle peale sa kukud.

Ka Eesti kohtupraktikas on tekkinud küsimus, kui põhjalik peab hindamine olema. Eesti kohtud on asunud seisukohale: inimtegevuse mõju loodusele on niivõrd keeruline, et seda võibki jääda hindama.

Euroopa kohus ütles aga Waddenzee kaasuses otse välja, et hindamine peab olema nii põhjalik, et kõik kahtlused kaovad. Arvesse tuleb võtta nii tõenäolised kui vähemtõenäolised mõjud. Arvestamata võivad jääda ainult need mõjud, mis on igale mõi stli kule inimesele välistatud. Kõik muu peab olema hinnatud.

See on fakt, mille mittearvestamine on jällegi ebaprofessionaalne. Eesis on suur osa rannikust ja saartest Natura-alad. Kui nüüd mõni talumees tahab seal heinaküüni katust vahetada, peab ta üsna tõenäoliselt keskkonnamõjude hindamise tegema. Euroopa Kohus on öelnud, et mingid leebemad nõuded ei taga keskkonna säilimist.

Kui kõik mõjud on aga hinnatud ja arvesse võetud ning on selge, et negatiivset mõju ei ole, siis ei keela keegi arendamist.

Kuidas Eesti kohus keskkonnaprotsessidega hakkama saab?

Eesti kohus on olnud üsna keskkonnasõbralik. Kohtuotsuseid hinnates peab arvestama, et kohtu pädevusel on piirid ja ta ei saa nendest välja astuda. Kohus ei saa öelda, kas hakata Saaremaa silda ehitama või mitte. Ta saab ainult kontrollida, kuidas selle otsuseni jõuti.

Euroopa Kohus on aga keskkonnaasjades olnud äärmiselt radikaalne ja seda keskkonna kasuks. 

Lihtsal inimesel tekib küsimus: mis asi see keskkonnaõigus üldse on?

See on väga tähtis küsimus, sest tuleb arvestada, et tegemist ei ole mitte keskkonnakaitse õigusega, vaid just keskkonnaõigusega. See ei ole radikaalne kõikide vahenditega ainult ühele poolele asumine. Keskkonnaõiguses mõeldakse ka arendaja ja ettevõtja peale. Selline väljaütlemine muidugi radikaalsematele keskkonnakaitsjatele üldse ei meeldi. Kuid see on jällegi fakt, millega tuleb paratamatult arvestada.

Keskkonnaõigus ei eita arengut. Kuid see ei tohi toimuda inimeste heaolu ja keskkonna põhjendamatu kahjustamise arvelt. Muidugi on mõned inimesed kiuslikud, on professionaalseid kohtuskäijaid. Kõiki õigusi võib kuritarvitada. Kuid sellepärast ei saa neid teistelt ära võtta.

Õigus on loodud eelkõige inimeste poolt inimese jaoks. Selles mõttes on keskkonnaõiguse puhul tegu anomaalse nähtusega, et siin kaitstakse midagi, mis jääb inimsuhetest väljapoole. Keskkonda kaitstakse, sest ta on iseenesest väärtus. Panga panka ei kaitsta sellepärast, et seal turistid käivad ja saab puulusikaid müüa.

Hannes Veinla on Tartu Ülikooli õigusteaduskonna keskkonnaõiguse õppetooli hoidja, keskkonnaõiguse dotsent. Ta õpetab seda ala ülikoolis aastast 1993.

Keskkonnaõigus on nišiala. Sellele spetsialiseeruvad vähesed juristid Eestis, sest riik on väike ja juhtumeid vähe.

Arendajad vs keskkond

Olulise keskkonnamõjuga objekte on arendajad Eestis tahtnud rajada kaitsealustele aladele või aladele, mida hakatakse kaitse alla võtma. Loodustingimused ei sobi tihti majandustegevuseks, mida arendada tahetakse. Detailplaneeringud algatatakse ilma, et neid avalikustataks. Kohalikke ei kaasata algusest peale protsessi. Vassitakse andmete esitamisel.

Järgnevalt kolm iseloomulikku juhtumit.

 

Jämejala pargi juhtum

Aastal 2001 üritas Justiitsministeerium lasta Pärsti vallal algatada detailplaneeringut, millega rajataks Viljandimaale vangla ja vanglate haigla. Kompleks pidi kerkima Jämejala parki. Planeeringus ei kaalutud ehituse mõju pargile kui olulisele väärtusele ega arvestatud alternatiivseid asukohti.

Kohalikud tegid arendajatele ettepanekud, et park võiks säilida ja kompleks tuleks nihutada sellest eemale. Neid ei võetud arvesse. Kohalikud ja Eesti Looduskaitse Selts kaebasid vallavalitsuse kohtusse. Asi jõudis riigikohtusse välja. Riigikohtus jäi õigus pargi kaitsjatele, park jäi puutumata.  

 

Saaremaa süvasadama juhtum

Undvasse sadama rajamine kukkus läbi haruldase linnuliigi kirjuhaha ja keskkonnakaitsjate tõttu.

2002 hakkas Tallinna Sadam rajama Saaremaa süvasadamat Küdema lahte Mustjala vallas. Kolm keskkonnaorganisatsiooni esitasid valla üldplaneeringule hulga vastuväiteid, kuna keskkonamõjusid ei olnud nende meelest põhjalikult arvestatud. Pärnu halduskohus tühistas üldplaneeringu, kuna see oli kohtu meelest põhjendamata. Vald kehtestas planeeringu siiski uuesti ja andis välja ka ehitusloa. Samas ei võetud arvesse keskkonnakaitsjate vastuväiteid keskkonnamõjude hindamise osas ning sadam sai 2004 vee erikasutusloa. Keskkonnaorganisatsioonid vaidlustasid asja kohus, kuid kohtu kaks astet neile õigust ei andnud. Sadam tegutseb sellest aastast.

 

Steriliseerimistehase juhtum

AS Steri rajas Alliku külla Saue valda tehase, kus tahetakse steriliseerida Rootsist ja Soomest toodud ühekordseid meditsiinitarbeid. Steriliseerimine toimub radioaktiivse kiirguse abil.

Tehas kerkis detailplaneeringuta, keskkonnamõju hindamist ehituse ajal ei nõutud.

Nüüd on elanikud tehase vastu. Nad ütlevad, et neid ei teavitatud enne ehitamist piisavalt. Kodanike algatatud keskkonnamõju hindamine andis tulemuseks, et olulist keskkonnamõju ei ole. Tegevusluba keskkonnaministeeriumilt tehas alles ootab.