Innovaatiline riik – inimesed või struktuurid?
kõrgklassi ning Jaapani samuraipagulase peres üles kasvanud Richard
Nikolaus Coudenhove-Kalergi hoiatas oma 1937. aasta manifest-raamatus
“Totaler Staat – Totaler Mensch“ (“Totaalne riik
– totaalne inimene“) meid totaalse riigi eest, kus kõik
eluvaldkonnad on allutatud mingi abstraktse riigi võimule.
“Käimas on kõige ohtlikum revolutsioon maailma ajaloos
– riigi revolutsioon inimese vastu,” kirjutas ta.
Totalitaarse riigi all pidas ta silmas Nõukogude Liitu, analoogiaid
oli toona aga tärkamas teisigi.
Coudenhove-Kalergi oli
üles kasvanud tööstusühiskonna sünni perioodil,
teaduse ja tehnika võidukäigu ajal – ta nägi nii vaba
inimloovuse ja tegevuse positiivseid vilju kui ka väärastunud soove
rahvusriigi heaolu nimel inimeste loovus ja vaba tahe riiklikule kontrollile
allutada. Riik on inimese, mitte inimene riigi pärast, kõlas tema
usutunnistus.
Kakskümmend aastat hiljem kogunes esimest korda
Teise maailmasõja järgse Euroopa
ülesehitamiseks
asutatud Euroopa Majandus- ja Koostööorganisatsiooni juurde teaduse,
tehnoloogia ja tööstuse komisjon. Idee oli lihtne – majanduse
ja heaolu kasv olid teaduse ning ettevõtluse tihedamast sidustamisest
otseses sõltuvuses. Mõneti pretsedenti loov oli aga
lähenemine, kus riigi rolliks ei peetud enam mitte eestvedajana, vaid
taustal tegutseva keskkonna loojana tegutsemist.
Nüüd,
viiskümmend aastat hiljem on selle toonase kogu järeltulija –
Rahvusvahelise Majandus- ja Koostööorganisatsiooni OECD
mõjukus riikide innovatsiooni- ja teaduspoliitikale üha enam
arvestamist vääriv. Üldjuhul hoidutakse libedale teele minemast
ja erinevalt Maailma Majandusfoorumist või Maailmapangast edu
edetabeleid ei koostata, arvestades oma tundlikku sõltuvust poliitilise
eliidi soosingust ollakse ettepanekutes reserveeritud ja pigem
üldsõnaline, kuid analüüside sisu kohalt pole latti alla
lastud. Kui aga otsida OECD poolt soovitatavat läbivat joont eri riikide
innovatsioonipoliitikate kujundamiseks 21. sajandil, siis võiks see
kõlada nii: riikidel on innovatsiooni kui majanduse ning heaolu kasvu
olulisima faktori edendamisel mängida määrav roll. Riik peab hea
seisma selle eest, et riik poleks innovatsiooni teel pidevalt risti jalus.
Täpsustagem – see ei tähenda, et riiki ega
innovatsioonipoliitikat poleks olemas, vaid seda, et riigi teadlik valik on
vähendada oma taaka ning kõiketeadva paternalismi riski
uuendusmeelse ettevõtluse (ja teaduse) turjal.
Sellele
lähenemisele kipub selgelt vastanduma Euroopa Liidus domineeriv ja
eelkõige suurriike, suuri ettevõtteid, suuri teadusasutusi ja
ülikoole toetav ideoloogia. Sõltumata sellest, kui osavalt suudame
endale määratud teaduse ja tehnoloogia raamprogrammide vahendeid
rehepapina oma viljasalve kokku korjata, pole väikeriikide edu
võtmeks mitte pikaleveninud ja ülebürokratiseeritud
arenguprogrammid, vaid väikeriigi suutlikkus ise oma rida ajada, endale
oma tee kujundada. Väikeriikidel on ka ühised huvid ja
eesmärgid, kuid pigem kiputakse ka teadus- ja arendustegevuse valdkonnas
miilustama suurriikide sümpaatia leidmiseks.
Hiljuti Tallinnas
toimunud tänavusel Läänemere Arengufoorumil ei kõlanud
ühtki uut ideed, torisesid mitmed osavõtjad. Arusaam, et
riikidevaheline koostöö meie regioonis on arengu seisukohalt oluline,
pole miskit uut, kuid paraku pole see lihtsalt veel enamikule riigijuhtidest
kohale jõudnud. Oma pealinna ja Brüsseli vahelisse argisekeldamisse
ei mahu
regionaalne koostöö enamas kui sõnades ning harvad avalikes
kohtades välja öeldud fraasid kõlavad pigem õukondliku
formaalsusena.
Reaalsuses on aga Läänemere regiooni
majandusruum muutunud ühtseks, mastaapse klastri tunnustega ning tugeva
konkrentsivõimega piirkonnaks, mille edasise edu määrab pigem
valitsustevaheline koostöö, mitte üksiku riigi edu Hiina
või USA turgudel suhete sisseseadmisel. Idee Läänemere
Arengufondist, millesse panustaksid kõik riigid ning mis peegeldaks
Euroopa Liidu raamprogrammidest adekvaatsemalt meie teaduse ja
ettevõtluse vajadusi, on kindlasti arutamist väärt, kuid
arutelu ei saa aset leida poliitilises vaakumis.
Väikeriigi
võimalused innovatsiooni edendada on esmapilgul piiratud, kuid seda vaid
juhul, kui eeldame, et riigi rolliks on luua struktuure, mis
kõiketeadvalt juhiksid loovuse, ettevõtlikkuse ja arendustegevuse
valdkondi. Seega tuleb liiga suurest ülikonnast välja astuda ning
keskenduda oma loomulike eeliste kasutamisele. Costas Markides, strateegia ning
innovatsiooni professor Londoni Ärikoolist, on korduvalt rõhutanud
innovatsiooni ja uuenemisvõimet soodustava keskkonna
“pehmeid“ aspekte, mis ei eelda püsivate haldusstruktuuride
ega riiklike süsteemide teket. Tema nägemuses koosneb soodustav
keskkond eelkõige väärtushinnangutest, mida läbivalt ka
oma poliitikatesse integreeritakse, hoidudes seejuures “innovatsiooni
valvekoera“ loomisest.
Markidese soovitusi pehmetest,
inimkesksetest faktoritest koosneva keskkonna kujundamisel saab üle tuua
väikeriigi konteksti, kuigi nad on samal määral kasutatavad ka
organisatsioonide ning ettevõtete sisekultuuri kujundamisel. Parimal
juhul peaks ühiskonda läbivad ning samas ettevõtete poolt
kujundatud väärtusruumid tegutsema samade eesmärkide nimel ja
teineteist võimendama.
Totaalse riigi hirmujuttu Euroopas
enam ei räägita, vähemalt mitte sellises kontekstis nagu seda
tegi maailmasõdade vahel Coudenhove-Kalergi. Innovatsiooni
ettevõtlikkuse ja loovuse kehastajana tuleb aga totaalse riigi
kontrollipüüete eest endiselt kaitsta.