iQ on Toyota väitel maailma väikseim neljakohaline sõiduauto. 2985millimeetrine pikkus lubab seda väita küll. Isegi originaal-Mini oli kuus ja pool sentimeetrit pikem.


Neljaistmelisusega on lugu keerulisem. iQs on küll neli kohta, aga reaalselt kasutatavad neist vaid eesmised. Taga on nii-öelda hädaistmed. Ühele mahub hädapärast täiskasvanu, teise külge saab kinnitada lapse turvatooli. Reaalselt võib seega rääkida 2+1+1 istmest.


B-piilarist eespool evib iQ kõiki pärisauto omadusi. Kaasistujal on jalaruumi avaralt nagu limusiinis ning iQ 168sentimeetrine laius (igati pärisautona mõjuv Yaris on vaid poolteist sentimeetrit laiem) välistab ka küünarnukitunde tekkimise. Kuskil Lõuna-Euroopa liikluspaabelis ukerdades aga võib sohver sellest laiusest ahastusse sattuda: miks, no miks ei või see sõiduk olla kümme või viisteist sentimeetrit kitsam?


iQ pooleteisemeetrist kõrgust arvestades tuleb imestada, kuhu kadus pearuum. 185 sentimeetri pikkust juhti ähvardab kiire kiilaksjäämine, laepolster lihvib peanupu siledaks.


Pakiruum ja kütusepaak ühesuurused



Tahapoole kiigates avaneb juhile eriti naljakas vaade. Auto lõpeb ära sõna otseses mõttes käeulatuses. Kui end pöörata ja veidi küünitada, ulatub käsi tagaaknani. Ühest küljest on see mõnus, manööverdamisel saab gabariite väga täpselt hinnata. Ent kui mõni suurem sõiduk iQ-le tagant otsa põrutab, mis siis? Tagaistmel sel juhul olla ei tahaks, eesistujatele aga pakub kaitset tagaakna turvakardin. Uudne lahendus on ka parempoolse esiistme sisse paigutatud turvapadi, mis peab vältima turvavöö alla “sukeldumist”. Muide, EuroNCAPi turvatestis sai iQ maksimaalsed viis tärni. Test sisaldab ka tagant otsasõidu katset. EuroNCAPi aruanne räägib küll sel katsel sõitja kaelale mõjuvast jõust, ei maini aga silbigagi tagaistujate “ellujäämisruumi” olemasolu või puudumist.


Tehniliste andmete põhjal on iQ pakiruum ja kütusepaak ühesuurused – 32 liitrit. Pakiruumiks defineeritakse tagaluugi ja tagumiste seljatugede vahele jäävat pilu. 32 liitri jagu mahub sinna ilmselt puistmaterjale, diplomaadikohvri paigutamine võib juba raskeks minna. Õnneks lubavad allakeeratavad seljatoed moodustada tagaistmete asemele koormaruumi ja seal kannatab vabalt vedada kas või kaht punnis reisisumadani.


Suurus mängib siin muidugi põhirolli.


Jätab smarti varju



Võrdluses ainsa sisulise konkurendi smart fortwoga mõjub iQ üldiselt märksa “täiskasvanumana”.


Erandiks on vahest ainult interjööri kvaliteet, millega ju smartki ei hiilga. Disaini võib alati maitseasjaks kuulutada, ent materjalide väljanägemine ja omadused jätavad paljugi soovida.


Näiteks proovisõiduauto kalgist plastmassist uksepaneelid kandsid juba 1500 kilomeetri läbimise järel selgeid kraapimisjälgi.


Sõiduomadusi võrreldes aga kaldub eelistus iQ kasuks. Kui fortwo peab läbi ajama kahesilindrilise mootoriga, tuksub iQ kapoti all kolme- või isegi neljasilindriline jõuallikas. Normaalsele autole kohaselt asub see ninas ja paneb liikuma esirattad. iQ sihtotstarvet arvestades on ilmselt parim kombinatsioon &uum l;heliitrine mootor koos variaatorkäigukastiga. Kui selle juures üldse miski häiris, siis ainult kolmesilindrilisele mootorile iseloomulik vibratsioon. Sõidu peal see tunda ei anna, ent seisev auto väriseb kui palavikus. Miks aga puudub iQ-l kütust ja keskkonda säästev stopp-start-süsteem, sellest ma küll aru ei saa. Võtmeta käivituse puhul (see kuulub kallimatel iQdel põhivarustusse) ei tohiks selle teostamine olla kuigi keeruline. Samuti paneb kulme kergitama tempomaadi puudumine.


Ühtlase kiiruse hoidmine on ju üks lihtsamaid säästunippe ja sugugi mitte ainult maanteel.


Miks mitte Lexus?



Jaa, ka maanteel. Nägin mitme “analüütiku” näol arusaamatut ilmet, kui rääkisin neile oma plaanist iQga Tallinnast Tartusse ja tagasi sõita. Autos, mille teljevahe on täpselt kaks meetrit, peaks see ju äärmiselt ebamugav ja ebameeldiv olema.


Ent iQ peab end märksa rahulikumalt ülal kui mõni sportlik hot hatch ning kahetunnine ots ei kurna juhti sugugi surmani välja. Oma osa on kindlasti ka veidra mõõduga (175/65 R15) pehmetel rehvidel.


Samas ei salli auto üldse kurve. Kõrge kere vajub vedelavõitu vedrudel kergesti lääpa ning vähimagi küljetoeta istmed ainult võimendavad seda tunnet.


Seevastu hämmastab iQ mikromootori paindlikkus. Ühtlasel maanteekiirusel teeb see vaid 2000 pööret minutis. Möödasõidud nõuavad muidugi põhjalikku planeerimist ja gaasipedaali põhjavajutamist. Mootorist kostab seejuures häält, mis võiks kuuluda näiteks kurjale tolmuimejale.


iQ hind aga paneb arvama, et tema sihtgruppi kuuluvad põhiliselt snoobid. Palun: kui teie lõunasöök koosneb kiiskavvalge interjööriga trendibaaris manustatavast 80kroonisest juustusaiast ja 50kroonisest apelsinimahlast, siis on iQ just teile mõeldud! Aga ehk oleks sel juhul mõistlikum autoninale hoopis Lexuse logo sättida? Inseneride heale tööle au andes – mida õieti suudab iQ paremini kui peaaegu kolmandiku võrra odavam Aygo?
Toyota iQ 1.0
• Mootor R3 998 cm3 • Võimsus 68 hj • Tippkiirus 150 km/h • Aeg 0–100 km/h 14,7 (15,5) s • Tühimass 845–885 (860–895) kg • Pikkus/teljevahe 2985/
2000 mm • Pakiruum 32 l • Kütusekulu (B) 4,3 (4,7) l / 100 km • CO2 pääst 99 (110) g/km • Hind alates 199 900 kr
Sulgudes variaatorkäigukastiga versiooni andmed