Interneti pimedam pool
Edinburghi ülikooli saabus 14 aastat tagasi nooruk, kes soovis õppida tehisteadvust ja arvutiteadust. Noor iirlane Ian Clarke kirjutas töö detsentraliseeritud info talletamise ja taasesitamise kohta. Läbilööki ei tulnud, sest õppejõud pidasid tema mõtteid keskpärasteks.
Kui aga neile oleks selgitatud, et nooruk mõtles välja süsteemi, kuidas kasutada internetti nii, et selle kasutajatest jälgegi maha ei jää, siis oleksid nad olnud palju tähelepanelikumad. Clarke'i poolt loodud tasuta tarkvara arvutisse laadides võib igaüks peaaegu täielikku anonüümsust säilitades veebis tšättida, materjale lugeda, veebikülje püsti panna või faile vahetada.
2000. aastal tegi Clarke oma tarkvara avalikuks ja andis sellele nimeks Freenet. Tänaseks on seda alla laetud vähemalt kaks miljonit korda, mõnedes vähestes maailma autoritaarsetes riikides levitatakse programmi käest kätte CD-ketaste peal. Möödunud aastal tuli välja uusim versioon, mis ei varja mitte ainult Freeneti kasutajate identiteeti, vaid ka seda, et keegi Freenetti üldse kasutab.
Freeneti võib installeerida ka vanaema
Tarkvara installeerimine võtab vaid mõne minuti ja ei nõua eriteadmisi arvutite alal. Tuleb vastata lihtsatele küsimustele: kas arvuti töötab kohtvõrgus ja kuidas soovitakse vältida IP-aadressi jälitamist.
Eraldi tuleb sättida turvalisuse tase: "Kui palju turvalisust te vajate inimeste ja organisatsioonide vastu, kes tahavad välja uurida, mida te Freenetis teete?" Maksimumtaseme turvalisust vajavad need, kes vastavad, et "kavatsen töötada informatsiooniga, mis võib viia minu arreteerimise, vangistamise või hullemani". Mida madalam turvalisuse aste, seda kiirem võrk. Normaalne turvalisustase on mõeldud inimestele, kes elavad "suhteliselt vabas riigis, kuid tahavad muuta raskemaks oma suhete monitoorimise". Eraldi turvariskiks peetakse ka uudishimulikke sõpru.
Kogu allalaetavat materjali on omakorda võimalik krüpteerida, et arvuti konfiskeerimise korral poleks failid loetavad.
Freenetiga ühineja peab eraldama oma arvutikettalt mingi osa võrgu ühiskasutusse - 512 MB - 100 GB -, kus hakatakse hoidma teiste kasutajate infot, mis on väikeste killukestena kõigi kasutajate vahel laiali jagatud, nii et kellelgi pole tervikut. Siis olete valmis sukelduma interneti pimedamasse poolde, kuhu juhatab naiivselt roosa kodulehekülg.
Interneti sees on teine internet
Internetti peetakse tihti avatuse etaloniks - sest see on globaalne, libiseb välja tsensorite haardest ja on justkui otsingumootoritele läbiotsitav. Otsingumootori Kosmix üks loojatest Anand Rajaraman ütles: "Paljud inimesed arvavad, et kui nad Google'it kasutavad, siis saavad nad infot kõigi veebilehtede kohta. Ma arvan, et otsingumootorid toovad pinnale vaid väga väikese osa kogu veebi sügavusest. Ma ei tea, kui suur või väike osa see on. Parim ennustus on see, et süvaveeb on 500 korda suurem kui pinnaveeb."
Kõik Freenetiga ligipääsetava internetiosa kasutusel olevad nimetused vihjavad pimedusele või sügavusele (the dark web, darknet, the deep web jne) ning tekitavad ohutunnet inimestes, kes on harjunud suhtlema interneti kui lihtsamat sorti kodumasinaga.
Osa peidetud veebist on tõepoolest selle kasutajate tumedate tungide teenistuses, teine osa aga sarnaneb rohkem kosmoserämpsu prügilaga, kus vedeleb lõputult mitteolulisi uuringuandmeid ja vanu andmebaase, tehnilistel põhjustel mittetöötavaid veebiaadresse ja firmade kodulehti jms, mida otsingumootorid üles ei leia.
Vene kurjategijatel oma võrgustik
On fakt, et tavalise interneti sees asuvad pimedad sügavikud, mida kasutavad miljonid inimesed, millest ei räägi meedia ning otsingumootorid ei ole suutelised sealt infot hankima. Mis seal siis õieti toimub?
Ameerika akadeemik Michael K. Bergman on üks süvaveebi suurimaid asjatundjaid. Ta alustas selle uurimist juba 90. aastatel. Just temalt pärinebki ainus teaduslik arvamus süvaveebi suuruse kohta. Ta kirjutas: "Süvaveeb on 400-500 korda suurem kui world wide web, see on kõige kiiremini kasvav osa internetist. Interneti otsingumootorid suudavad süvaveebis läbi otsida vaid 0,03 protsenti kõigist olemasolevatest veebilehtedest."
Ka politseiuurijad ei suuda kuigi sügavale süvaveebi saladustesse tungida. Otsingumootorid blokeeritakse ning infot kaitstakse kiivalt. Süvaveebi kasutamine on levinud kriminaalsete jõukude seas.
Üks tuntumaid kriminaalseid sündikaate on RBN (Russian Business Network), räägib Arbor Networki juhtivteadlane Craig Laibovitz. "Nad liiguvad pidevalt mööda Internetti ringi, rabavad endale kasutamata veebiaadresse, saadavad välja miljoneid meile spämmiga, ja lahkuvad siis sellelt aadressilt."
Otsingufirmad tungivad sügavikku
RBN rendib välja ajutisi veebiaadresse teistele kurjategijatele identiteedivarguste sooritamiseks, lastepornograafiaks ja arvutiviiruste levitamiseks. Selle kasutamine on kriminaalidele muutunud igapäevaseks tegevuseks. Internet on täis mahajäetud aadresse ja firmasid, tehnilisi tõrkeid ja kõike sellist, mida saab hõivata ja ajutiselt oma huvides ära kasutada.
Kuid süvaveeb on pidevate rünnakute all. E-politsei kogu maailmas püüab sellest paremini aru saada ning suured telekomifirmad muutuvad üha vastutulelikumaks riikide nõudmistele interneti läbipaistvuse osas. Ka otsingufirmad otsivad väsimatult võimalusi tungida süvaveebi ja teistesse interneti osadesse, mis seni on nende eest suletud.
Interneti kullapalavik kestab ikka veel edasi. Hästiorganiseeritud territooriumite ja saarekeste kõrval on tumedaid piirkondi ja ohtlikke sügavikke.
Need võivad olla põnevad kohad, täis dissidente, veidrikke ja interneti algusaastate vabameelsust, kuid sisaldavad ka kriminaalset tegevust.
(Allikatena kasutatud The Guardiani ja Vikipeediat)
