INTERVJUU: Mida tegi Eesti Panga uus president Ardo Hansson kolm aastat Hiinas?

Maris Sander usutleb järgmisel nädalal ametisse asuvat Eesti Panga presidenti, kes enne seda töötas üle kolme aasta Pekingis.

Vähe. Enne sinna kolimist hakkasin õppima, aga loobusin — liiga raske. Mu abikaasa oskab ja meie väikesed lapsed räägivad lausa aktsendivabalt. Loodan, et nad saaksid seda oskust säilitada, aga see tundub keeruline — käisin isegi Konfutsiuse instituudis uurimas, et kas neil on Hiina laste mängugruppe, aga pole. Taksodes ja restoranides sain hiina keelega siiski hakkama.

Mu sekretär arvas, et ma peaksin omale ka hiina nime võtma — seal on selline traditsioon. Ka hiinlastel on oma ingliskeelsed nimed, Johnny või Nancy, vene turu jaoks Igor või Olga.

Igaüks võib nime valida kord elus ja minu nimeks sai Han Wei Sen. Viimased kaks silpi tähendavad hiigelmetsa. Mulle see meeldis — roheline, ökoloogiline nimi!

<strong>Eestis on näidatud toredaid uudiseid Hiina überrikaste autoklubidest. Kas teie ka Hiina glamuurse eluga kokku puutusite?</strong>

Otseselt ei, aga Maseratisid ja Ferrarisid on tänavapildis palju näha. Kord oli mul lastele kindaid vaja ja läksin töökoha lähedale ostukeskusesse — kindad maksid sada eurot paar! Aga keegi neid ostab.

<strong>Eesti tudengid elavad seal küll väga mõnusalt ära.</strong>

Kui sööd Hiina toitu, on seal odav elada. Kui tahad läänelikult elada ja kogu aeg saksa vorsti süüa, siis see on palju kallim kui siin.

Minule oli toit kõige meeldivam osa sealsest elust. Eestis on pilt üsna nukker selles osas. Hiina köök on niivõrd fantastiline oma mitmekesisuses — eriti vürtsikas sichuani toit, oad ja tofu… Isegi meie nelja-aastane poiss õppis pulkadega söömise ära.

<strong>Neile oli Eestisse kolimine vist täiesti uude maailma tulek?</strong>

Seal oli nii kuum ja tahmane, et tõime nad suveks siia. Nad on väga kohanemisvõimelised. Aga meie Pekingi kogukonnas olid mõned lapsed, kes olid nii riisiga harjunud, et ei tahtnud enam kartulit süüa. Boikoteerisid!

<strong>Eestlased käivad seal päris tihedalt läbi.</strong>

Jah, päris kift oli. Tipp-hetkel oli seal 30-40 eestlast, kellest olime teadlikud. Mõnikord käisime koos saunas ja niisama külas üksteisel. Seal oli diplomaate, mitu inimest töötas Soome, Rootsi või Taani firmades. Palju oli üliõpilasi, mõni oli lausa Hiina valitsuse stipendiumit saanud. Meie kvartalis elas 11 eestlast, nii et saime ka eesti laste sõprusgrupi teha.