Nädala pärast lõpetas noormees õppelaagri Remnikul ja sai suunamise kodukanti – piirivalve Narva kordonisse velskriks. “Tegelikult oleks tahtnud Ida-Virust eemale saada,” ütleb ta. Esialgu pidigi ta Saaremaale minema.


Vogt räägib hästi vene keelt ja ta pidanuks Narvas ka tõlgiks olema, sest arst oli venelane.

Kordonis oli velskril mõnus elu: kui teised olid öövalves või partrullis, siis tema magas oma voodis. Tal oli tuba ja õhtuti kogunesid seal poisid, kes olid olnud koos õppelaagris või ühest kandist pärit.


“Elu oli päris tore,” ütleb Vogt, peab mõtliku pausi ja lisab: “Kuu ja 14 päeva.” See on päevade arv kuni invaliidiks jäämiseni.


Ulakas kuul


Umbes samal ajal konfiskeerisid Eesti piirivalvurid partii ebaseaduslikult riiki toodud sportpüstoleid UŽ-70. Et noorel riigil oli suur relvapuudus, jagati need politseile ja piirivalvele. Püstolid jõudsid ka sinna, kus teenis Taavi Vogt. Õigel piirivalvel on relvad ning püssi said jao- ja vahtkonnaülemad.


Poisid tulid tollel õhtul patrullist, käisid söömas ja kogunesid Taavi juurde velskri­tuppa. Üks relv oli aga lattu andmata ja endise klassivennaga koos tulnud noormees näppis seda.


Tagantjärele on Taavi Vogt juhtunule palju mõelnud. Kuidas sai juhtuda, et kuul oli rauas? Kas mehhanism oli napsanud ühe padruni, kuigi nad arvasid, et salv on väljas? Relv oli liiga uus ja salv ei kukkunud välja?


Mees tegi lasu Taavi suunas. “Kuul tabas mind ja ma kukkusin pikali. Ma ei tundnud midagi. Makarov on šokirelv. Tömbi otsaga kuul peab halvama ja mitte tapma,” ütleb Taavi. Kuul läks sisse kõrisõlme alt, riivas selgroogu ja tuli tagant välja.


Pool keha halvatud


Oktoobris oli kohus, prokurör nõudis tulistajale karistust tahtliku tapmiskatse eest. Taavi ise muutis paragrahvi, sest tema meelest polnud kaasteenija süüdi. “Ta polnud süüdi, et talle anti relv ilma väljaõppeta,” ütleb Taavi.


Taavi seisundit hindas arstlik komisjon ja närviarst ütles, et halvatud on terve vasak pool. Aga ka parem jalg ei tunne mitte midagi, ei torget ega külma või sooja.


Taavi küsis komisjonis, kas tal on mingid mööduvad järelnähud ja kas ta paraneb. Arst vastas: “Ärge mõelge endale asju välja, selle nimi on halvatus.”


Paberitel on kirjas: kaitseteenistuseks kõlbmatu, arvelt kustutada.


Praegu näib Taavi Vogt turske ja heas füüsilises vormis sportliku mehena. Siiski ütleb arstlik komisjon ka praegu, et tal on kadunud 50 protsenti töövõimest.


Kuigi ka see on tugev puue, oleks võinud minna hullemini – 1992. aastal ennustas arst töövõime kaotust 80 protsendi ulatuses.


Taavi aga ei tahtnud jääda ratastooli. Kolm aastat vinnas ta end kodus taburettide abil ringi.


Ta saab hakkama igapäevaste toimingutega, kuid siiski ei jõua närviimpulsid osa lihasteni ja need on kärbunud. Teised on nende ülesanded üle võtnud – ta on teinud selleks palju trenni.


Ta küsib: “Miks ma käin endale küttepuid tegemas?” Ja vastab samas: “Sest mul peab olema pidev füüsiline koormus.”


Segased lood seadusega

Tuleval kolmapäeval vaidleb Taavi Vogti advokaat taas kohtus Virumaa pensioniametiga. Aastatega on riik tülile kulutanud sadu tuhandeid kroone.

Kui seni on olnud kaitstud vaid kaadri­sõjaväelaste õigused ja Afganistanis viga saanud meestele on riiklikud hüvitised tagatud, siis kaitseta on noored äsja keskkooli lõpetanud kutid, kes kutsealustena muutusid “kaitseteenistuseks kõlbmatuteks” ja tuli “arvelt kustutada” ehk said ajateenistuses nii tõsiselt viga, et nad enam sõjaväkke ei kõlba.

Nii kaitseministeerium kui ka pensioniamet ütlevad Ekspressile, et nad toetaks Vogti, aga pole seadust, et tagasiulatuvalt raha maksta. Nad ei salga, et mees jäi vigaseks riiki teenides. Kõik jääb selle taha, et keegi kusagil on kutsealused ja nende ­õigused unustanud.

Taavi pensionipaberid said korda 2007. aastal; seadus, mis talle pensioni lubaks, jõustus 2004. aastast. Mis ajast peaks ta pensioni saama? Kas sellest ajast, kui ta jäi invaliidiks? Või sellest, kui riik temasuguseid märkas?

Esimese hooga oli riik helde – tasus raha isegi kolme aasta eest tagasiulatuvalt. Siis aga mõtles pensioniamet ümber ja otsustas karistada ametnikku, kes summa välja maksis. Lohaka teo eest peaks ametnik Taavi kolme aasta pensioni oma taskust tagasi maksma(!). Kohtuasja ajaks on distsiplinaarkaristus peatatud ja Taavile on tekkinud pensioniametis kaasaelajaid.

Taavi-suguseid “arvelt mahakantuid” on veel, aga mitte palju – 2008. aastal saavad töövõimetuspensioni 21 kaitseväelast. Riigile pole see kallis lõbu – pigem auasi.

Ka Taavi Vogt väidab, et raha pole talle esmatähtis – ta on väikeettevõtja ja tubasel tööl.

Kohtus on seekord kulunud 60 000 krooni, esimene aste on läbi. Loota oleks umbes 250 000 kroonile.

Küsimus on põhimõttes – ta seisab kõikide noorte meeste eest, kes riiki teenides vigaseks jäävad.