Koalitsiooni olukord Iraagis sõja neljandal aastal ei ole muidugi kiita. Ent Iraagi olukorra hindamist lähtudes ainult postulaadist, et kõik on kaotatud, ei saa pidada kuigi arukaks. Isegi moodsa ajaloo ehk kõige edukam sissivastane sõda, kus sarnaselt Iraagiga välisriigid toetasid nõrka kohalikku valitsust, nimelt nn Malaisia Eriolukord (Malayan Emergency), kestis kaksteist aastat (1948-60). Analüütikud on palju arutlenud, miks 35 000 inglast suutsid Malaisias seda, mida 500 000 ameeriklast Vietnamis ei suutnud. Täna võiks lisada küsimuse, kas 150 000 ameeriklast Iraagis võiksid suuta seda, mida omal ajal 35 000 inglast Malaisias.

Iraagi olukorra põhiparameetrites leiab sarnasust nii Malaisia kui ka Vietnami situatsiooniga, kuid see on mitmetahulisem kui kumbki eelnev konflikt. Üks keerulisemaid Iraagi dilemmasid (või peaks ütlema trilemma) ongi asjaolu, et vaenutsevate poolte vahelised piirid ei ole üheselt selged. Kui nii Malaisias kui ka Vietnamis oli kogu konflikti vältel teada, et üks osapool toetab valitsust, mida abistab võõrvägi või -koalitsioon, ning vastaspool on selle valitsuse ja võõrväe vastu, siis Iraagis on asi keerulisem. Teatava piirini võiks väita, et Iraagis ei ole koalitsiooni sissetungi järel rindejoon veel lõplikult välja kujunenud.

Esiteks on Iraagis erinevate huvidega konfliktiosalisi vähemalt neli. Kõigepealt kurdid, kes on ajalooliselt olnud araablastega peaaegu kogu aeg sõjajalal. Nad on Lahesõjast saadik elanud de facto iseseisvalt, loodavad laiaulatuslikku autonoomiat ja oma majanduse ning poliitika sõltumatust Bagdadist. Kurdide eelis või vähemalt õigustus koalitsiooni ees on asjaolu, et erinevalt enamikust Iraagi araablastest sõdisid nemad viimases sõjas kõhklematult USA poolel Saddami vägede vastu. Vaatamata koalitsiooni ja keskvalitsuse pingutustele ei ole kurdid demilitariseerinud oma sõjaväge, nn peshmerga't, ning on oma saja tuhande sõduriga USA järel riigis endiselt kõige tugevam sõjaline jõud. Kurdid ei ole lasknud oma alale paigutada ühtki araabiakeelset Iraagi uue armee üksust ning tagavad oma julgeoleku ise. Erinevalt keskvalitsusest araabiakeelsel alal on see neil ka suures plaanis õnnestunud. Viimase nelja aasta jooksul on Iraagi Kurdistanis õnnestunult läbi viidud kõigest kaks suuremat terroristlikku rünnakut, kusjuures ülejäänud Iraagis on rünnakute arv umbes 70 päevas.

Bagdadi poliitikas on kurdid praegu pigem stabiliseeriv jõud, sest neil tegelikult puuduvad Iraagi suures poliitikas otsesed huvid. Nende tegelik huvi on leida tee iseseisvusele. See muudab omakorda väga närviliseks Türgi, kuid vääriks pikemaks kirjeldamiseks eraldi artiklit.

Suures poliitikas ja Iraagi praeguses verevalamises on peamine probleem Iraagi põhirahvastik ehk araablased. Laias laastus jagunevad nad usulisel alusel kaheks suuremaks rühmaks: sunniidid ja šiiidid. Ajalooliselt on Iraaki valitsenud sunniidid, kes on Ottomani impeeriumi aegadest saadik moodustanud valdava enamiku Iraagi keskklassist - ohvitserid, riigiametnikud, tehnokraadid. Ka Saddam Hussein on sunniit, kuigi üsna proletaarset päritolu. Sunniite on vähemus ehk umbes 25 protsenti Iraagi rahvastikust, kuid šiiidid käsitlevad neid üldiselt rõhujatena, kuna nimelt sunniidid olid kuni Saddami kukutamiseni riigis jõupositsioonil. Laiemalt ongi sunniitide põhihuvi praeguses konfliktis sugugi mitte Saddami režiimi, vaid oma jõupositsiooni taastamine. Sunniidid on ka ilmselt kõige riiklikumalt mõtlev rühm iraagi konfliktis. Nad loodavad taastada Iraagi territoriaalse terviklikkuse ja riikliku uhkuse, sest just nemad on seni põhiliselt kandnud Iraagi riigi, olgugi et üsna ebademokraatliku riigi, ideed. Just sunniitidest koosneb Iraagi nn rahvusliku vastupanu ehk mässuliste põhituumik.

Iraagi sõja esimeses faasis käsitlesid sunniidid koalitsiooni otsese vaenlasena, kes püüab Iraaki hävitada. Sõja selles faasis langes nende rünnakute põhirõhk USA ja teiste koalitsiooniriikide üksustele ja baasidele ning iraaklastele, kes tegid koalitsiooniga koostööd. Sunniidi mässuliste toetusbaasid ja finantseerijad asuvad Süürias ja osalt Jordaanias. Neil on tänaseni üsna ilmne tugi sunniidi hõimujuhtide ja vaimulike seas. Kuid rahvuslike sisside sihtmärgid on viimase aasta jooksul hakanud muutuma. Seda mitmel põhjusel. Esiteks võttis USA algusest peale suuna rangelt proportsionaalse esindusdemokraatia toetamisele Iraagis, jättes kohalikud jõujooned arvesse võtmata. Selle tulemusel loodi šiiidi enamusega valitsus. Samas kõrvaldati riigiametitest kõik endised Baathi partei liikmed, kaasa arvatud vägisi parteistatud ametnikud, naftainsenerid, kooliõpetajad jne. Enamik neist olid sunniidid. Sunniidi hõimujuhtide ja vaimulikega, samuti endiste sõjaväelaste ja kogukonnaliidritega ei suvatsetud ka erilist dialoogi pidada. Sunniidid käsitlesid seda nendevastase šiiitliku vandenõuna, mida populaarse veendumuse kohaselt orkestreeriti Iraanist.

Šiiidid, kes on alates 2003. aasta kevadest tõepoolest olnud kõigis Iraagi valitsevates kogudes enamuses, süüdistavad Iraagi sunniite terrorismi toetamises ja Saddami tagasitahtmises. Šiiitide poliitikas on olnud tuntav soov sunniitidele pikajalise rõhumise eest kätte maksta,  puhastada riigiaparaat kõigist "vana režiimiga" seotud isikutest ning katsuda saavutada head suhted Iraaniga. Vastab tõele, et mitut Iraagi šiiitide rühma finantseerib ja ka relvastab Teheran. Üsna ilmselt on nii Iraani kui ka Süüria huvides, kes mõlemad toetavad konflikti eri pooli, Iraagis ebastabiilsuse hoidmine niikaua, kuni koalitsioon on lahkunud. See tõestaks USA ebaõnnestumist. Üks ebastabiilsuse tekitajaid on olnud sunniitide ründamine šiiidi relvastatud gruppide poolt, samuti Saddami-aegsete julgeoleku- ja sõjaväetegelaste mõrvad. Seda eriti šiiitide ühe liidri, Moqtada Al-Sadri juhitud nn Mahdi armee võitlejate poolt.

Viimasel ajal on ka avalikuks tulnud mitmed seigad, kus Iraagi riiklikud struktuurid, mida kontrollivad šiiitidest ministrid - näiteks politsei - on osalenud sunniitide represseerimises või mõrvamises.

Nõnda on sunniidi rahvuslike mässuliste rünnakud viimasel ajal üha enam suunatud šiiitide vastu. Rünnakutele järgnevad vasturünnakud ning tänaseks on Iraak kodusõjale lähemal kui ühelgi varasemal etapil käesolevas konfliktis.

Konflikti neljas osaline on nn rahvusvahelised terroristid, esmajoones al-Qaida võrgustik ja nende kohalikud kaasaaitajad, kelle huvides on esmajoones rünnata koalitsiooni. Kui sõja esimestel aastatel oli ilmne, et sunniidi rahvuslased ja al-Qaida teevad koalitsioonivastastes rünnakutes koostööd, siis tänaseks on nende teed lahku läinud. Mässuliste ja al-Qaida eesmärgid on teg elikult täiesti erinevad. Esimesed tahavad tugevat Iraaki ja toimivat riiki, teised tahavad kaost ja hävingut. Viimastel kuudel on toimunud mitmeid al-Qaida ja sunniidi mässuliste omavahelisi kokkupõrkeid ning on tunda, et sunniidi hõimud hakkavad võõrvõitlejaid välja tõrjuma. See on tegelikult üks väheseid positiivseid arenguid konflikti käesolevas faasis.

Sõja viimane, kuigi suurim osaline on siis koalitsioon oma 150 000 sõduriga ning nende toetatud Iraagi valitsus, uus armee ja valitsust toetavad poliitilised erakonnad. Koalitsiooni põhiline probleem täna on usutavuse puudus. Kõik sõjas osalejad teavad, et otseses lahingus on koalitsioon tugevam, ent verevalamine jätkub ja ei valitsus ega koalitsioon ole suutnud seda takistada.

On märke, et nii nagu inglased mõistsid Malaisias, nii hakkab ka USA nüüd mõistma, et konflikti võti ei ole sõjalistes operatsioonides, vaid elanikonna enamiku enda poolele võitmises. Täpselt nagu Sir Robert Thompson sõnastas omal ajal Malaisia konflikti raskuskeskme: põhilahing antakse tavaliste inimeste poolehoiu pärast tavalise ülesehitustööga. Ka Iraagis on tegelikult elanikkonna enamik, nagu alati sellistes sõdades, äraootaval seisukohal. Nad on valmis toetama jõudu, kes toob tänavatele rahu ja tagab töö ja leiva. Seni pole selge, kes see jõud on.

Kaks päeva enne erruminekut, 6. novembril kirjutas Iraagi sõja üks viimaseid ohvreid, Donald Rumsfeld, president Bushile memo Iraagi poliitika kohta, kus ta soovitab üsna Briti Malaisia strateegiaga sarnast strateegiat. USA baaside arvu vähendamine ehk koalitsioonivägede esireast tagasitõmbamine, Iraagi oma sõjaliste jõudude oluline tugevdamine, koalitsiooni tsiviilamentike ja väljaõpetajate arvu oluline suurendamine, piiride parem kontroll, et Iraan ja Süüria konfliktist välja lülitada.

Kõik need sammud võiksid Iraagi konflikti maratonis tuua ühel päeval edu. Ent tuleb arvestada, et väga pikk maa on veel joosta ja esialgu läheb olukord pigem halvemaks, ükskõik kui hea ja õige ka uus strateegia ei oleks.

Kui vastata küsimusele, kas 140 000 USA sõdurit võiksid Iraagis suuta seda, mida 35 000 inglast suutsid Malaisias, siis on vastus arvatavasti ei. Kuid seda võiksid suuta mõni tuhat koalitsiooni pädevat ja kohusetundlikku tsiviilametnikku koos märksa väiksema arvu USA sõduritega.