Iraagi sõda versus HIV-epideemia
Aidsi, tuberkuloosi ja malaariaga võitleva rahandusorganisatsiooni Global Fund (GF) Ida-Euroopa ja Kesk-Aasia programmide juht Urban Weber (41) satub Eestisse harva. Sakslase kinnitusel on see tegelikult hea, sest enamasti on tal asja ainult sinna, kus midagi viltu kisub. Kuigi Eesti kuulub koos Venemaa ja Ukrainaga kõrgeima HIV-nakatumisega riikide hulka, siinses programmis Weberi jutu järgi veel midagi valesti läinud ei ole.
Kas Global Fundi rahast on Eestis abi?
Eestis näeme varaseid märke, et on lootust HIV kontrolli alla saada. Muidugi ei ole õiglane programmi algusjärgus juba saavutusi hindama hakata - fondi raha hakati kasutama alles oktoobrist 2003. Nakatumiste arv on küll väiksem kui aasta tagasi, aga see muutus mahub siiski statistilise vea sisse. Ettevalmistused on igatahes head. GFi raha toimet näete täielikult alles kolme aasta pärast, kuid juba võin ma teile kinnitada, et mõned Eesti saavutused ületavad isegi lepingus GFiga seatud eesmärke.
Mis saab Eestist siis, kui fondi programm lõpeb?
Esiteks peate otsima ühist keelt ka muude organisatsioonidega, mis teemaga tegelevad. Tean, et teie valitsusel on käsil kahepoolne leping Norraga, mis hõlmab väga laia koostöövaldkonda alates keskkonnaküsimustest ja lõpetades meditsiiniga. Ning muidugi peab riigieelarve tervishoiuosa püsima stabiilne.
Teiseks, Eesti on Euroliidu liige. Teatavasti on liidu eesmärk võrdse elustandardi saavutamine kõigis liikmesriikides. Eesti on praegu näiteks vaesem kui Saksamaa. Seega Brüsseli infrastruktuurifondidesse pöördudes peate oskama õigeid asju küsida.
Aidsiennetajad prognoosivad, et kui siinsed ligi 5000 HIV-nakatunut järgemööda aidsi jäävad, jääb Eesti tervishoiueelarve hätta, sest ainuüksi aidsi raviks tuleks aastas kulutada 200 miljonit krooni. Kas Euroopa sai Eesti näol suure probleemi kaela?
Jah… (Weber naerab) Eesti ei ole ainus Euroopa riik, kus HIV-nakatunuid on palju. Kuigi nakatunute protsent elanikkonnast on siin kõrgem kui muudes Euroopa riikides, on nende absoluutarv väiksem kui mujal, kus ju samuti probleemiga tegeldakse. Uskuge mind, see summa, mida Eesti vajab, ei ruineeri euroeelarvet.
Teisalt, vaadates seda, kui palju praegu Eestis kulutatakse ühe aidsihaige raviks – 4000 USD aastas –, me leiame, et seda summat tuleks vähendada. Säärane hind, arvestades haigete arvu tõusu, ei ole pikaajaliselt mõeldav.
Endine USA valitsuse nõunik Paul Goble tegi hiljuti Euroliidu piirialade koostöökonverentsil ettepaneku suunata osa Eesti kaitse-eelarvest aidsivastasesse võitlusse. Seda põhjusel, et HIV hakkab riigile saama julgeolekuriskiks, sest Eesti lävib tihedalt Venemaa ja Ukrainaga, kus nakkus juba saavutab epideemia mõõtmeid. Ettepanek kõlas meie otsustajatele kindlasti üllatav, sest näiteks suvel selgitas Ekspress, et Eesti võimud ei ole HIVi ohu tegeliku ulatusega kursis. Kuidas GFile paistab?
Mul on raske kommenteerida Eesti julgeolekuküsimusi, ma pole vastava taustaga. Eks muidugi, riik, mis on silmitsi laiaulatusliku epideemiaga, satub paratamatult julgeoleku seisukohalt riskantsesse olukorda – näiteks, kui pole enam armeed, sest kõik on nakatunud HIVi. Võin kinnitada, et Eesti on sellisest olukorrast veel kaugel. Teil on viirus kontsentreerunud tüüpilistes kõrge riskitasemega elanikerühmades - need on süstivad narkosõltlased, sekstöötajad ja geid. Valitseb muidugi reaalne oht, et epideemia liigub riskirühmadest välja ja seda ongi mõningal määral juba juhtunud, aga ma ei ütleks, et kõik on nii lootusetu.
Kui eelarveraha HIViga võitlemiseks ei ole piisavalt, peab ühiskond otsustama, kuidas asja lahendada.
Mis puutub teie küsimuse teise poolde, et võimud ei ole asjaga kursis, siis tulin just kohtumiselt minister Marko Pomerantsiga. Võin teile kinnitada, et minister on väga teadlik sellest, et riigis peab HIVi ennetama, ja on ka täiesti kursis GFi programmiga.
Eestis on 4500 registreeritud HIV-nakatunut. Kindlasti on ka palju registreerimata viirusekandjaid, kes ei ole end kunagi testimaski käinud. Ekspertide arvates ulatub siin HIV-nakatunute arv 1,5 protsendini elanikkonnast. Kui suur see ettevõtmine peab olema, et tõve levik pidama saada?
Kõik noored peaksid praeguseks juba aidsist kuulnud olema. Tähtis on neid kõikjal, kuhu nad satuvad, igakülgselt teavitada. Riskirühmades peab aga tagama kõik vahendid, et uusi nakatumisjuhtumeid ei tuleks – näiteks korraldama süstlavahetust, metadoonravi jne. Igas riigis, kus on HIV, peab kondoomikasutus muutuma sisenõudeks. Ja poliitiline kaasatus on oluline. Mida avalikumalt poliitikud HIV-probleemi tunnistavad, seda vähem see stigma riigis esineb.
Läänes tõusis HIV-probleem poliitikute jaoks esikohale 90ndate alguses, kui sealgi valitses epideemiaeelne olukord. Näiteks, enne kui Saksamaal süstlavahetusega algust tehti, jõudis linnades narkosõltlastest nakatuda iga neljas. Valitsus nägi suurt ohtu, et nakkus levib riskirühmadest väljapoole. Teades, et kui elanikkonnast juba viis protsenti nakatub, väljub epideemia kontrolli alt ning see toob omakorda kaasa majanduslanguse, tuli otsustajatel kiiresti tegutseda.
Ida-Euroopasse jõudis HIV-epideemia küll hiljem - 90ndate lõpus. Ida unikaalne võimalus oli Lääne vigadest õppida, aga millegipärast ärkasid kõik alles siis, kui 2003 saabus nakatumiste tippaeg. Hilise sekkumise hind on suurem, sest ravitavaid on nüüd rohkem.
1. detsember on rahvusvaheline aidsipäev, just selle aegu peaksid kõik avalikult näitama oma pühendumust aidsivastasele võitlusele. Meedia peab aktiivselt kajastama programmide edenemist ja nõudma neilt läbipaistvust. Eestil on ainult üks võimalus GFi raha edukalt rakendada ja see võimalus on nüüd. Ma näen, et seni on teie Tervise Arengu Instituut seda õigesti teinud, kuid avalikkus peab jälgima, et asi jätkuks.
Kas leidub mõni riik, kus GFi teenena on HIV-nakatumiste arv langenud?
GF on väga noor organisatsioon, tegutseme alles kolmandat aastat. 120 riigi taotlusest 31 on jõudnud 16. tegevuskuusse, vara on veel tulemusi mõõta. Praeguseks on üleilmselt GFi rahaga ravil 63 tuhat HIV-nakatunut ja üle 200 000 tuberkuloosihaige. GF hõlmab muide oma programmidesse neid inimesi, kes muidu ravi ei saakski. Uskuge mind, aasta pärast on need numbrid mitmeid kordi suuremad. Siiski ei ole mul näidet riigist, kus HIV oleks elimineeritud. Aga seda loota ei olekski realistlik.
Seega on siiski puhtalt teoreetiline võimalus, et GFi abiga epideemiatele piir pannakse?
Selline on lootus ja ma kinnitan, see on õigustatud lootus! Õigustatus tuleb sellest, et riigid rakendavad meetmeid, mis on edukad. Muidu me neid ju ei rahastaks.
GF on rahaorganisatsioon, mitte arenguorganisatsioon. Me ei ütle riigile, mida teha ja kuidas, vaid nõuame riiklikku koordinatsioonimehhanismi, mis koondab kõik kohalikud asjassepuutuvad osalised, kel huvi aidsi vastu võitlemiseks. Sealt tuleb meile taotlus, mille saadame sõltumatule ekspertrühmale, mis siis hindab selle teostumise võimalikkust. Kui kõik klapib, kiidab fondi nõukogu programmi heaks. Raha eraldatakse osadena, enne iga eraldust toimub põhjalik aruandlus ja analüüs. Sisuliselt teab GF kogu aeg, mida tehakse, et tõbede levikut peatada. Nõuame ka läbipaistvust (GF on maailma läbipaistvaim finantsorganisatsioon!), kõik programmid on üksikasjadeni avaldatud internetis. Sedasi väldime eos korruptsiooni.
Ida-Euroopa ja Kesk-Aasia, teie tegevuspiirkonnad, on ju korruptsiooni poolest kurikuulsad. Kuidas GF nendega üldse hakkama saab?
Kui nad tahavad meilt raha saada, peavad nad vastama meie tingimustele. Eks ma pean neil kogu aeg silma peal hoidma, aga see ongi minu töö – sõita riigist riiki ja kõike kontrollida. Eesti on selles mõttes tubli, et siia pole mul tihti asja.
Kas kusagil on GFi programm ka ebaõnnestunud?
Me peatasime oma programmi Ukrainas, sest esimese aastaga ei edenenud seal midagi. Praegu on seis selline, et otsime seal uut meeskonda, kes asja enda peale võtaks.
Mis riigid fondist raha saavad?
Lähtume Maailmapanga vaesuskriteeriumist. 60 protsenti rahast läheb Aafrikasse. Eestil, muide, õnnestus oma taotlus esitada ajal, mil fondi kriteeriumid ei olnud nii ranged. Läti ja Leedu taotlesid hiljem ja osutusid juba liiga rikasteks riikideks, et abi saada. Praegu oleks ka Eesti liiga rikas, et GFist abi taotleda. Enamikul Ida-Euroopa riikidest õnnestus oma taotlused esitada õigeaegselt. Fondis on neile reserveeritud üle 600 miljoni dollari.
Fondist rääkides – kas eesmärk on tõved maamunalt välja ravida või ainult tõsta inimeste teadlikkust?
GF koos kõikvõimalike muude programmidega peaks kokku andma tulemuse, et uute nakatumisjuhtude arv langeb. Juhtumite koguarv stabiliseerub ja HIV-nakatunud saavad ravi. See eesmärk on nelja aastaga saavutatav, uskuge mind.
Kui edasi unistada, kas on võimalik, et keskaegsest katkust hullemini inimkonda laastavad epideemiad – aastas sureb aidsi, tuberkuloosi ja malaariasse kuus miljonit inimest – peatuvad?
On küll võimalik, aga GF opereerib praegu aastas miljardi dollariga. Et kolme tõve vastu üleilmselt edukalt võidelda, oleks vaja kaheksa miljardit dollarit aastas. Sellest on meie doonorid – G7 ja Venemaa – aga veel paraku kaugel.
Kui meil oleks aastas 60 miljardit dollarit üleilmseks võitluseks kolme tõvega, siis oleks võimalik neist tõesti lahti saada. Näiteks tuberkuloosi juuriksime välja 24 kuuga. HIViga on asi siiski keerulisem, sest kui viimegi nakatumiste arvu nulli, jäävad ikka eluaegset ravi saavad patsiendid. Seega kui praegu 20selt nakatunu sureb umbes 70 aastasena, läheks kogu maailmast HIVi väljajuurimiseks vaja 50 aastat järjest samasugust summat.
Aga teisalt, teades, et 60 miljardit dollarit maksab kaks kuud sõda Iraagis, ei paistagi see väga suur raha.
Mis on Global Fund
Seitsme suure tööstusriigi ja Venemaa koostöös asutatud finantsmehhanism rahastamaks võitlust aidsi, tuberkuloosi ja malaaria vastu.
Peakorter Genfis (Genève).
Praeguse seisuga saab fondist toetust 120 riiki.
Programmideks on ette nähtud 1 miljard USDd aastas.
Toetust ei saa mitte iga riik, abiandmisel lähtutakse Maailmapanga vaesusindeksist: näiteks USA, mis on fondi suurim rahastaja, on liiga rikas, et sealt epideemiate vastu abi taotleda, seevastu Venemaa, mis samuti rahastab fondi tegevust aastas 20 miljoni USD ulatuses, saab ka abi 310 miljonit USDd.
Eestis opereerib GFi raha Tervise Arengu Instituut, nelja-aastase HIV-programmi kogueelarve on üle 10 milj USD.
Urban Weberi mini-CV
Global Fundi Ida-Euroopa ja Kesk-Aasia portfolio manager.
Global Fundi algusaegadel tegutses samas organisatsioonis teamleader’ina.
Enne GFi loomist töötas Moskvas UNAIDSi (ÜRO aidsivastane programm) büroos.
Enne UNAIDSiga liitumist oli Moskvas rahvusvahelise ühenduse Doctors Without Borders (piirideta arstid) aktivist.
Enne Moskvasse suundumist võitles aastaid Saksamaa mittetulundusühingutes aidsi vastu.
