Vastus on tuhat korda kõlanud. Esiteks massihävitusrelvi ning teiseks terroriste. Aga miks otsida seda kõike just Iraagist? Miks mitte Pakistanist, kellel on tuumapomm olemas erinevalt Bagdadist, kelle tuumaprogrammi olemasolu tuleb veel tõestada. Ning kui al-Qaida terroriste kusagilt otsida, siis pigem Pakistanist. Piiriäärsetel aladel, mis jäävad vastu Afganistani, võivad pesitseda ükskõik millised kurjuse jõud.

Detsembri lõpus toimus Afganistani-Pakistani piiril tulevahetus, kus Pakistani piirivalvuri mundris mees tulistas USA sõdurite pihta, kes tulid üle piiri eesmärgiga tabada põgenevaid vastaseid. Ameeriklased tellisid kohale õhutoetuse ning järgnes Pakistani ala tulistamine rakettidega. Juhtumi arutamisel teatasid Ameerika sõjaväelased, et nende teada on neil volitus jälitada terroriste ka Pakistani territooriumil. Pakistani võimud vaidlesid vastu, et sellist õigust polevat ameeriklastele keegi andnud. Pakistani jõustruktuurid suutvat ise oma territooriumil korda hoida. Mis on häbitu vale. Pakistan võib vabalt olla Talibani ja al-Qaida varjupaik.

Kui president Bill Clinton külastas 2000. aasta märtsis Lõuna-Aasia riike, oli tema graafikus India külastamiseks viis päeva ning Pakistanis viibimiseks kolm tundi. Pakistani president kindral Pervez Musharraf oli tookord Washingtonis kantud musta nimekirja. Ta oli just riigipöördega võimu haaranud, teda kahtlustati terrorismi toetamises, sest Pakistani taotlus Kashmiri territooriumile oli muundunud ususõjaks džihaadiks. Ühendriigid olid Pakistani suhtes rakendanud 1998. aastast majandusembargot.  

Iraaki ründama valmistuv George W. Bush väidab, et islamiterroristid võivad Iraagist saada massihävitusrelvi. Tõenäolisemalt võiksid nad need saada Pakistanist.

Ebasoovitav islamidemokraatia

Öeldakse, et Iraagis valitseb üks maailma jälgimaid diktaatoreid, kes tuleb võimult kõrvaldada juba humanistlikest kaalutlustest lähtudes. President Bush väljendab kindlat kavatsust anda Iraagi rahvale demokraatlik riigikord.

Kahtlane. Demokraatlike valimiste korraldamine Lähis-Idas ja Põhja-Aafrikas tähendaks islamiparteide vältimatut võidulepääsu, ehk just nimelt seda, mis on Lääne silmis ebasoovitav. Tuntuim näide on Alžeeria militaarrezhiimi talumine. 1992. aastal valimistel võidu saavutanud islamipartei FIS (Front Islamique du Salut) tõrjusid võimu võtnud Alžeeria sõjaväelased, kes pole tänaseni tagasi astunud. Veidi pehmemas vormis võib samasugust allasurumise poliitikat täheldada Egiptuses, kus president Hosni Mubarak ei luba islamivendade liikumisel moodustada poliitilist parteid. Marokos, Tuneesias, Süürias, Saudi-Araabias, Bahreinis on islamirühmad saadetud pagendusse või peidetud trellide taha.

Lääne silmakirjalikkuse ilmekas näide on käimasolev terrorismivastane võitlus. Kui ameeriklased tabavad Lähis-Idas mõne kahtlase tegelase, kes keeldub rääkimast, antakse ta üle sõbralikule eriteenistusele Marokos, Egiptuses või Jordaanias. Nendes riikides pole tavaks öelda "nõuan advokaati". Ja kõik on rahul – Ühendriikide eriteenistus saab vajaliku info, ilma et keegi süüdistaks neid piinamises, ning Araabia eriteenistused, keda taolised süüdistused jätavad üpris külmaks, löövad lausa kaks kärbest ühe hoobiga, osutades teene USA kolleegidele ning saades võimaluse pinnida vangilt spetsiifiliselt neid huvitavat infot.

Õli paneb rattad käima

Otsides lahendust Iraagi-sõjakäigu mõistatusele, võiks mõelda 2002. aasta 8. aprillile, kui Saddam Hussein keeras Iraagi naftakraanid kuuks ajaks kinni, protestides Iisraeli armee sissetungi vasti Jordani jõe läänekaldale. Juhtunu paremaks mõistmiseks olgu lisatud, et president Bush on erinevalt tema eelkäijatest jäägutult Iisraeli poolel, mistõttu mõned vaatlejad väidavad, et on võimatu öelda, kus lõppeb Bushi juhtitud Vabariikliku partei poliitika ning algab Ariel Sharoni partei Likud poliitika. Veel tuleb arvestada sellega, et Saddami, täpsemalt Iraagi valduses on maailma suuruselt teisel kohal asuvad naftavarud, mis arvestades Saudi-Araabia naftaväljade kiireneva ekspluateerimisega tõusevad peatselt esimesele kohale. Saddamil on nafta, tal on kraan selle kinnikeeramiseks ning tal on valmisolek seda teha poliitilistel põhjustel. Kas siin peitubki ameeriklastele causa belli?

12. jaanuari Washington Post avaldas mahuka artikli “USA Iraagi-otsuse mõistatuslik minevik”, kus väidetakse, et valitsus on suutnud üheksa kuu jooksul (aprill-detsember 2002) muuta Iraagi küsimuse terrorismivastase sõja keskpunktiks, ilma et otsustamisprotsessist oleks maha jäänud mingeid dokumente või istungiprotokolle. Tulevased ajaloolased, kes tahavad kirjutada uurimust, kuidas otsustati alustada teist sõda Iraagiga, peavad imestusega nentima, et nende käsutuses pole ühtki kirjalikku allikat.

Ajaleht oletab, et otsutava tähendusega olid 2002. aasta oktoober ja november, kui valitsuseliikmete mitteametlikel kohtumistel suitsunurgas või viskiklaasi taga tegid kaitseminister Donald Rumsfeld ja asepresident Dick Cheney teistele selgeks, et Iraak on võitluses terrorismiga peamine probleem. Riigisekretär Colin Powell, kes suhtus ideesse algusest peale kriitiliselt, olevat pärast üht sellist kohtumist Valges Majas oma büroos silmad lakke pööranud ja ohanud: “Jeesus, milline kinnisidee!”

Läinud aastal jõudis Ameerika raamatulettidele ajakirjanik Bob Woodwardi raamat “Bush at War”, mis põhineb 21 tundi kestnud usutlusel Ameerika presidendiga. Seal on üks lause Bushilt, mida ei saa jätta tsiteerimata. Kui Bush vastab küsimusele, kas ta seletab oma lähikondsetele, millistel kaalutlustel ta midagi teeb või otsustab, teatab ta järgmist: “Loomulikult mitte. Ma olen pealik. Ma ei pea seletama, miks ma midagi ütlen. See on huvitav külg presidendiks olemise juures. Võibolla keegi teine peab seletama mulle, miks ta just nii arvab, kuid mina ei tunne, et ma võlgneksin kellelegi seletuse.”

Nii ütleb Ameerika Ühendriikide president. Tundub, et tema arvates polegi meil vaja teada, miks ta ründab Iraaki.