Vaiksel sahinal väljub sellest mitu paberilehte, mis panevad kroonise täpsusega paika selle, kui hästi 18 juristiga osaühingul Teder, Glikman & Partnerid aastal 2006 siis lõppude lõpuks läks.


Ja läks vägagi hästi – ettevõte on aruandeperioodil (dokumendile märgitakse kokkuvõtte tegemise hetkeks mingil põhjusel küll aasta jagu vale daatum ehk 31.12. 2007 – KK) teeninud puhaskasumit 16 747 857 krooni, millest 14 195 609 krooni otsustatakse maksta osanikele dividendideks.


Osanikke – neid nimetatakse advokaadifirmas parimate Grishami romaanide vaimus ka partneriteks – on ettevõttes viis: hiljuti õiguskantsleri kandidaadina esile tõusnud Indrek Teder (50), tõmmu ja paksu vuntsipahmakaga Leon Glikman (50), tema isa, väärikas ja suurte kogemustega ­Aleksander Glikman (78) ning kaks nooremat naist – Mariana Hagström (31) ja Daisy Tauk (31). Kuna osad jaotuvad võrdselt, teenib igaüks neist nüüd 2,83 miljonit krooni.

Aasta tujutõstvaima allkirja annavad paberile juhatuse liige Indrek Teder ning ühisettevõtte teise poole esindajana samuti juhatusse kuuluv Leon Glikman, kellel pole signatuuri põhjal otsustades mingit põhjust muretseda madala enesehinnangu pärast.


Allkirjal on pikkust ühest otsast teiseni umbes vaksa jagu ning välja näeb see otsekui meremehe risti-rästi traageldus: mitte just ilus, kuid hoiab purunenud purje kahtlemata koos.


Advokaadibüroo Teder, Glikman & Partnerid sündis septembris 2004 ning nagu sageli juhtub, oli see mõistuseabielu vili.  Leon ja Aleksander Glikmanile kuuluv büroo Glikman & Glikman oli sel raskel aastal kaotanud neli kaelakandmisikka jõudnud advokaati (Ilmar Strausi, Anu Uritami, Eero Viigimäe ja Priit Lätti), kes olid jõudnud arusaamisele, et omanikele raha kokkukandmise asemel on neil hulga mõistlikum luua oma firma.


Kui olla täpne, lahkusid peaaegu kõik, jättes Glikmanite firmasse alles vaid isa, poja ja nende noore abi. Väärikaid tiitleid oli (1951. aastal juristihariduse saanud Aleksander Glikman oli aastatel 1972–1990 Eesti Advokatuuri esimees, 1997. aastal omandas IV klassi Valgetähe ordeni) ning varakamber oli samuti alles, kuid neid, kes lossi köögis suppi keedaksid, enam polnud.


Liitumine vähemtuntud Indrek Tederi büroo infrastruktuuridega sobis selles olukorras väga hästi ning kõigest paar kuud hiljem tulid uude ühisettevõttesse HETAst üle ka Daisy Tauk ja Simon Levin.


Legendaarse Leviniga seob isa ja poeg Glikmaneid eriline side. Pikki aastakümneid oli Levin Glikmanite peretuttav ja oodatud külaline suguvõsa ajaloolisesse Pärnu maantee korterisse, kus  džentelmenlikeks meelelahutusteks bridžimäng, peened juudi anekdoodid ning melomaanlikumatel hetkedel koguni rock’n’roll. Nagu juristide ringis väidetakse – olgu see siis ­mõeldud ülekantud või otseses tähenduses –, on Leon Glikman kadunud Simon Levinile koguni ristipoeg.


Samas oleks Glikmanite dünastia ajalugu iga juristi silmis piisavalt väärikas isegi ilma selle sidemeta, sest õigusabi andmine on selles suguvõsas au sees olnud peaaegu sajandi.

Advokaat oli Aleksander Glikmani isa ning seda õilsat ametit pidas ka Aleksander Glikmani kunstnikuharidusega kaasa, kunagi Sa lvo peakunstnikuks olnud Ilmi Glikmani õde Helgi Alvin.

Tema poeg Ain Alvin – Leon Glikmani tädipoeg – on advokaat tänaselgi päeval. Mitmed advokaadid räägivad suguvõsast ülivõrdes, kirjeldades vanemat Glikmanit äärmiselt väärika ja rafineeritud härrasmehena, inimesena, kellest jääb mulje, justkui “poleks nõukogude võimu vahepeal üldse olnud”.


“Väga hea kõnemees ja valmistab oma protsessi alati väga hoolikalt ette,” hindab Glikman seeniori ­Monika Mägi.


Mägi kiidab ka Leon Glikmanit, kuid need advokaadid, kes oma nime all rääkida ei taha, söandavad Eesti advokaatide raskekahurväkke kuuluvat Leoni (emapoolsed suguvõsa juured viivad Mulgimaale) veidi ka karikeerida.


“Sorava jutu ja veenvate silmadega,” ütleb üks, ja teine, veelgi julgem: “Silmis säravad väiksed kuradikesed ja kui hoolega vaadata, võib juustes näha ka sarvekesi.”


Tartu Ülikooli õigusteaduskonna lõpetas Leon Glikman 1981. aastal. Sellest lennust on tulnud mitmeid  tähti, näiteks justiitsminister Rein Lang, kes kirjeldab oma kursusevenda kui “väga tugevat juristi ja ka isiksust”. “Mul on väga kahju, et ta ei ole poliitikas. Oleks ta seal, võiksid mõnedki asjad Eestis olla paremini,” räägib justiitsminister.


“Aga ilma temata oleks palju vaesem ka advokatuur. Tal on erakordselt tugev ühiskonnatunnetus, võrratu üldistusvõime ja oskus mõelda globaalselt. Jätkugu tal jõudu võtta avalikult sõna!”


Lang möönab veel, et tunneb iga päev puudust Leoni “ülikooliaegsetest naljadest ja vempudest”, ning asjaolu, et noor Glikman oskas ülikoolielust võtta kõik ka lõõgastumise valdkonnas, kinnitab ka kursusevend Aadu Luberg.


Kuna Leon Glikman elas ülikooliajal erakas, lõi see võimalusi legendaarseteks pidudeks. Ükskord külvati eramaja aeda öö varjus mingeid seemneid, kuid milliste seemnetega oli täpsemalt tegu, Luberg enam ei mäleta.


Pärast Harvardi õigusteaduskonna lõpetamist (esimese eestlasena aastal 1993) on Leon Glikmani iseloom muutunud komplitseeritumaks ning vahel kasutatakse selle kohta koguni omadussõnu “tujukas” ja “tõre”.


Võib-olla tuleb see osalemisest mitmetes rasketes kohtuasjades, sest aastate jooksul on Leon Glikman esindanud näiteks altkäemaksukahtlustusega kinni peetud Go Busi juhti Aivo Pärna (juhtum pole veel kohtusse jõudnud), Hüvitusfondi eksjuhti Andres ­Männartit, Marcel Vichmanni, ebaseaduslikult Jõelähtme valda maja ehitanud naftaärimees Anatoli Kanajevit ning eriti vana ja väärikat Briti Neitsisaartel registreeritud riiulifirmat Stock Development Co, millest koorus pärast AS Finest Hotel Groupi aktsionäriks saamist välja ­Toomas Sildmäe.


Vaadates lõpule jõudnud protsesse, on Glikmani võiduskoor tema peamisel mänguväljal – tsiviilasjades – märkimisväärne.


Glikman on kaitsnud ka Iisraeli riiki, seda, tõsi küll, leheveergudel ja mitte kohtus. “Naiivse lahendusena on pakutud vaherahu. [–] Mida peaks endast kujutama leping islamifašistliku terroristliku organisatsiooniga, mille eesmärgina on mustvalgel kirjas Iisraeli ja juutide hävitamine?” õigustas ta 2006. aastal sõjategevust Liibanoni vastu.


Ja veidi hiljem nimetas Iisraeli suursaadik Shemi Tzur advokaadi Iisraeli siinseks aukonsuliks.

Ühiskondlikult kasulikke töid on Glikmanil veel – näiteks spondeerib Teder, Glikman & Partnerid Briti-Eesti Kaubanduskoda, Rootsi Kaubanduskoda Eestis ning Ameerika Kaubanduskoda Eestis. Aastaid tagasi kuulus Leon Glikman ka Eesti Ekspressi kolleegiumisse.

Kuid pärast seda, kui huumorilisa Kranaat avaldas juuditeemalise nalja, suhted jahenesid. Kõigile kolleegiumi liikmetele jõuludeks kingitud konjaki otsustas Glikman toimetusse tagasi saata.


Selline kompromissitus rahvusliku tooniga huumori osas teeb kahtlemata au, kuid samas pole Glikmanile endale pikantsed naljad võõrad. Toredal suvisel fotol, mille siinkohal ka avaldame (pilt on tehtud ühel 1980. aasta juuralennu kokkutulekutest), kannab tippadvokaat seljas särki kirjaga “Uzi Does It”.


Ekspressile Leon ja Aleksander Glikman intervjuud anda ei soovinud.

Kas isa, vanaisa ja vanavanaisa jälgedes jätkab Eesti tuntuimas juristisuguvõsas ka Leon Glikmani 1996. aastal sündinud tütar Daniela, on veel veidike liiga vara öelda.