01.02.2008, 00:00
Isa, poeg ja paragrahvi vaim
Eesti tuntuimasse advokaadisuguvõssa kuuluvad Leon ja Aleksander Glikman teenisid tunamullu üle 7700 krooni päevas.
30. märts 2007, Ühispanga tornmaja. Teispool pakse toonitud
klaasaknaid on ebaharilikult soe märtsiõhtu ja kaugel all
võib puuvõrades näha juba kerget rohelust, kuid 18.
korruse advokaadibüroos on selle päeva peakangelane hoopis
printer.
Vaiksel sahinal väljub sellest mitu paberilehte, mis
panevad kroonise täpsusega paika selle, kui hästi 18 juristiga
osaühingul Teder, Glikman & Partnerid aastal 2006 siis lõppude
lõpuks läks.
Ja läks vägagi hästi
– ettevõte on aruandeperioodil (dokumendile märgitakse
kokkuvõtte tegemise hetkeks mingil põhjusel küll aasta jagu
vale daatum ehk 31.12. 2007 – KK) teeninud puhaskasumit
16 747 857 krooni, millest 14 195 609 krooni otsustatakse
maksta osanikele dividendideks.
Osanikke – neid nimetatakse
advokaadifirmas parimate Grishami romaanide vaimus ka partneriteks – on
ettevõttes viis: hiljuti õiguskantsleri kandidaadina esile
tõusnud Indrek Teder (50), tõmmu ja paksu vuntsipahmakaga Leon
Glikman (50), tema isa, väärikas ja suurte kogemustega
Aleksander Glikman (78) ning kaks nooremat naist – Mariana
Hagström (31) ja Daisy Tauk (31). Kuna osad jaotuvad võrdselt,
teenib igaüks neist nüüd 2,83 miljonit krooni.
Aasta
tujutõstvaima allkirja annavad paberile juhatuse liige Indrek Teder ning
ühisettevõtte teise poole esindajana samuti juhatusse kuuluv Leon
Glikman, kellel pole signatuuri põhjal otsustades mingit põhjust
muretseda madala enesehinnangu pärast.
Allkirjal on pikkust
ühest otsast teiseni umbes vaksa jagu ning välja näeb see
otsekui meremehe risti-rästi traageldus: mitte just ilus, kuid hoiab
purunenud purje kahtlemata koos.
Advokaadibüroo Teder,
Glikman & Partnerid sündis septembris 2004 ning nagu sageli juhtub,
oli see mõistuseabielu vili. Leon ja Aleksander Glikmanile kuuluv
büroo Glikman & Glikman oli sel raskel aastal kaotanud neli
kaelakandmisikka jõudnud advokaati (Ilmar Strausi, Anu Uritami, Eero
Viigimäe ja Priit Lätti), kes olid jõudnud arusaamisele, et
omanikele raha kokkukandmise asemel on neil hulga mõistlikum luua oma
firma.
Kui olla täpne, lahkusid peaaegu kõik,
jättes Glikmanite firmasse alles vaid isa, poja ja nende noore abi.
Väärikaid tiitleid oli (1951. aastal juristihariduse saanud
Aleksander Glikman oli aastatel 1972–1990 Eesti Advokatuuri esimees,
1997. aastal omandas IV klassi Valgetähe ordeni) ning varakamber oli
samuti alles, kuid neid, kes lossi köögis suppi keedaksid, enam
polnud.
Liitumine vähemtuntud Indrek Tederi büroo
infrastruktuuridega sobis selles olukorras väga hästi ning
kõigest paar kuud hiljem tulid uude ühisettevõttesse HETAst
üle ka Daisy Tauk ja Simon Levin.
Legendaarse Leviniga seob isa
ja poeg Glikmaneid eriline side. Pikki aastakümneid oli Levin Glikmanite
peretuttav ja oodatud külaline suguvõsa ajaloolisesse Pärnu
maantee korterisse, kus džentelmenlikeks meelelahutusteks
bridžimäng, peened juudi anekdoodid ning melomaanlikumatel hetkedel koguni
rock’n’roll. Nagu juristide ringis väidetakse – olgu see
siis mõeldud ülekantud või otseses tähenduses
–, on Leon Glikman kadunud Simon Levinile koguni ristipoeg.
Samas oleks Glikmanite dünastia ajalugu iga juristi silmis piisavalt
väärikas isegi ilma selle sidemeta, sest õigusabi andmine on
selles suguvõsas au sees olnud peaaegu sajandi.
Advokaat oli
Aleksander Glikmani isa ning seda õilsat ametit pidas ka Aleksander
Glikmani kunstnikuharidusega kaasa, kunagi Sa
lvo peakunstnikuks olnud Ilmi Glikmani õde Helgi Alvin.
Tema poeg
Ain Alvin – Leon Glikmani tädipoeg – on advokaat
tänaselgi päeval. Mitmed advokaadid räägivad
suguvõsast ülivõrdes, kirjeldades vanemat Glikmanit
äärmiselt väärika ja rafineeritud härrasmehena,
inimesena, kellest jääb mulje, justkui “poleks nõukogude
võimu vahepeal üldse olnud”.
“Väga hea
kõnemees ja valmistab oma protsessi alati väga hoolikalt
ette,” hindab Glikman seeniori Monika Mägi.
Mägi kiidab ka Leon Glikmanit, kuid need advokaadid, kes oma nime all
rääkida ei taha, söandavad Eesti advokaatide
raskekahurväkke kuuluvat Leoni (emapoolsed suguvõsa juured viivad
Mulgimaale) veidi ka karikeerida.
“Sorava jutu ja veenvate
silmadega,” ütleb üks, ja teine, veelgi julgem: “Silmis
säravad väiksed kuradikesed ja kui hoolega vaadata, võib
juustes näha ka sarvekesi.”
Tartu Ülikooli
õigusteaduskonna lõpetas Leon Glikman 1981. aastal. Sellest
lennust on tulnud mitmeid tähti, näiteks justiitsminister Rein
Lang, kes kirjeldab oma kursusevenda kui “väga tugevat juristi ja ka
isiksust”. “Mul on väga kahju, et ta ei ole poliitikas. Oleks
ta seal, võiksid mõnedki asjad Eestis olla paremini,”
räägib justiitsminister.
“Aga ilma temata oleks
palju vaesem ka advokatuur. Tal on erakordselt tugev ühiskonnatunnetus,
võrratu üldistusvõime ja oskus mõelda globaalselt.
Jätkugu tal jõudu võtta avalikult sõna!”
Lang möönab veel, et tunneb iga päev puudust Leoni
“ülikooliaegsetest naljadest ja vempudest”, ning asjaolu, et
noor Glikman oskas ülikoolielust võtta kõik ka
lõõgastumise valdkonnas, kinnitab ka kursusevend Aadu Luberg.
Kuna Leon Glikman elas ülikooliajal erakas, lõi see
võimalusi legendaarseteks pidudeks. Ükskord külvati eramaja
aeda öö varjus mingeid seemneid, kuid milliste seemnetega oli
täpsemalt tegu, Luberg enam ei mäleta.
Pärast
Harvardi õigusteaduskonna lõpetamist (esimese eestlasena aastal
1993) on Leon Glikmani iseloom muutunud komplitseeritumaks ning vahel
kasutatakse selle kohta koguni omadussõnu “tujukas” ja
“tõre”.
Võib-olla tuleb see
osalemisest mitmetes rasketes kohtuasjades, sest aastate jooksul on Leon
Glikman esindanud näiteks altkäemaksukahtlustusega kinni peetud Go
Busi juhti Aivo Pärna (juhtum pole veel kohtusse jõudnud),
Hüvitusfondi eksjuhti Andres Männartit, Marcel Vichmanni,
ebaseaduslikult Jõelähtme valda maja ehitanud naftaärimees
Anatoli Kanajevit ning eriti vana ja väärikat Briti Neitsisaartel
registreeritud riiulifirmat Stock Development Co, millest koorus pärast AS
Finest Hotel Groupi aktsionäriks saamist välja Toomas
Sildmäe.
Vaadates lõpule jõudnud protsesse, on
Glikmani võiduskoor tema peamisel mänguväljal –
tsiviilasjades – märkimisväärne.
Glikman
on kaitsnud ka Iisraeli riiki, seda, tõsi küll, leheveergudel ja
mitte kohtus. “Naiivse lahendusena on pakutud vaherahu. [–]
Mida peaks endast kujutama leping islamifašistliku terroristliku
organisatsiooniga, mille eesmärgina on mustvalgel kirjas Iisraeli ja
juutide hävitamine?” õigustas ta 2006. aastal
sõjategevust Liibanoni vastu.
Ja veidi hiljem nimetas
Iisraeli suursaadik Shemi Tzur advokaadi Iisraeli siinseks aukonsuliks.
Ühiskondlikult kasulikke töid on Glikmanil veel – näiteks
spondeerib Teder, Glikman & Partnerid Briti-Eesti Kaubanduskoda,
Rootsi Kaubanduskoda Eestis ning Ameerika Kaubanduskoda Eestis. Aastaid tagasi
kuulus Leon Glikman ka Eesti Ekspressi kolleegiumisse.
Kuid pärast seda, kui huumorilisa Kranaat avaldas juuditeemalise
nalja, suhted jahenesid. Kõigile kolleegiumi liikmetele jõuludeks
kingitud konjaki otsustas Glikman toimetusse tagasi saata.
Selline
kompromissitus rahvusliku tooniga huumori osas teeb kahtlemata au, kuid samas
pole Glikmanile endale pikantsed naljad võõrad. Toredal suvisel
fotol, mille siinkohal ka avaldame (pilt on tehtud ühel 1980. aasta
juuralennu kokkutulekutest), kannab tippadvokaat seljas särki kirjaga
“Uzi Does It”.
Ekspressile Leon ja Aleksander Glikman
intervjuud anda ei soovinud.
Kas isa, vanaisa ja vanavanaisa
jälgedes jätkab Eesti tuntuimas juristisuguvõsas ka Leon
Glikmani 1996. aastal sündinud tütar Daniela, on veel veidike
liiga vara öelda.