Laual on süldikauss, suitsuvorstiviilud, kaht sorti salatit, taignas küpsetatud sealiha, piimaga kohv ja pudel viskit. Peremees Helmut Kalamees, endine Sarapuu vahtkonna metsavaht täidab lahke liigutusega laiad klaasid ja lööb kõigiga kokku. Terviseks!

Ilm on juhtunud sügisudune, hämar. Toa laes särab kena lamp, aga ühtki juhet ei vii selle juurest Kagu-Eesti elektrivõrkude poole.

“Elekter on meil korralik. Vahel minutiks viskab välja, aga ise tulep tagasi. Ma ole rahul,” kõneleb Helmut maitsvat sealiha taldrikule tõstes. “Praegusajal piap igan mõtsakolkan elekter olema. Ütskõik, kost ta tulep!”

Sarapuu tallu Võrumaal tuleb elekter piiri tagant Lätist. Piir kulgeb kohe Sarapuu aia taga. Lätlaste ülesküntud kuuemeetrine savimaa riba, kuhu astuda ei tohi, ja eestlaste hoiatavad sildid: “Seis!”

Teoreetiliselt on Sarapuu talu lambis ikkagi Narvast toodetud elekter, mida Läti tarbib. Lätiga on traatipidi ühendatud ka Eesti kõige kaugemas lõunanurgas Naha külas asuv majapidamine.

Läti elekter läheb Sarapuu talule kallimaks, kui see Eestis maksab, aga Helmut ei teagi täpselt, kui palju - vahest paarkümmend senti kilovatist.

Tasuda tuleb elektri eest Lätti, Apesse. Sinna on Sarapuult neli kilomeetrit. Helmut aga kurdab, et põlv annab viimastel aastatel tunda, liiges kulunud: “Maiga käib Apest siia, annan latid tema kätte, Maiga maksab Ape sidesse ära. Maiga on meile väga suureks abiks.”

Apes elaval eestlasest pensionäril Maiga Seninal on piirivalvelt luba Sarapuu aiatagust ülesküntud riba jalgsi, ilma kaubata ületada.

Kalameeste pere sai Maigaga tuttavaks juba mitukümmend aastat tagasi, kui naine Ape ajalehekioskis töötas. Siis oligi Kalameeste elu seotud rohkem Apega kui kümne kilomeetri kaugusel asuva Mõnistega.

Elektriraha Apesse

Nüüd käivitab Helmut oma hoolikalt hoitud Žiguli ja sõidab Võrru, panka. Vahetab viiesaja krooni eest latte (“Saan umbes 20 latti!”). Läti latid ja santiimid paneb Helmut eraldi rahataskusse.

Siis peab ootama, kuni Maiga piki vana kitsarööpmelise raudtee rohtukasvanud tammi tuleb. Maiga räägib, et tal on "jalguga" probleeme, silmanägemine kehv, rohkem kui kaks tundi tal Apest tulek aega ei võta.

Kui Maiga viimaks jõuab, siis võtab Sarapuu talu teda vastu nagu kallist külalist või sugulast. Maiga istub lauda, vaatab värsket Kroonikat, räägib Ape elust ja siis läheb tagasi, Helmuti latte ära maksma. Ega Maiga sagedasti käi, Lätti saab elektrit kolmeks kuuks ette maksta.

Üks piirivalvur korjas kord metsas seeni ja nägi, kuidas Maiga tuli, pidas naise kinni ja hakkas kontrollima, kordonisse helistama.

Pärast Maiga rääkis piirivalvurile: “Sa tahtsit pagunit teeni! Minuga sa pagunit ei teeni! Kui oled seenil, korja seeni, ära kae seda, mis sulle ei putu.”

Teine kord Vaidva jões pesu loputades Maiga libises ja murdis jala ära, ei saanud tükk aega tulla, siis maksis Sarapuu elektri oma rahast ära.

“See ei ole mulle määneki tüli, inimest peab aitama,” kõneleb Maiga. Kas Maiga sellest jalgsivantsimisest midagi kasu ka saab?

“Sellest ei ole mulle määnestki kasu,” vihastab Maiga. “Kas kõigest piap kasu olema!?”

Need postid jõid tublisti tõrva

Helmutil on garaažis kolm petrooleumlampi igaks juhuks alles, petroolgi sees, aga Läti elekter pole Sarapuu talu veel alt vedanud. Ainult paar aastat tagasi juhtus selline asi, kui Helmut saunas oli, et tuli läks ära ja enam ise tagasi ei tulnud.

Helmut pidi pimedas riidesse panema, ei leidnud tikke ja küünlajuppi üles: “Kus sa jõuad kõike pimesi otsida! Siis ma mõtli õkva, et varga om liini pääl!”

Lätti helistades selguski, et sealsed vargapoisid olid kaks postivahet juhet ära tõmmanud.

Helmut: “Vargad mõtlesid, et selle liini taga on kõik talud tühjad nagu sealpool Lätimaal, aga ei olnud. Lätlane oli aga vahva, pani juba paari tunni pärast elektri tagasi.”

Sarapuule tuli elekter 1973. aastal, kui Helmut metskonna abiga 40 Saesaares lõigatud ja tõrvatud posti maasse kaevas ja juhtme Läti alajaama külge vedas. Sinna oli lihtsalt kõige lähem.

Elu muutus hoobilt. Tütred vakatasid, kui televiisori ekraan esimest korda helendama lõi. Aino sai söetriikraua asemele elektri jõul töötava, tema rõõmuks hakkas kööginurgas surisema külmkapp Snaige 126 (töötab tänini).

Elektripostid olid nii hiiglakuivad olnud, et imesid Saesaare tõrva ettenähtust rohkem sisse ja seisavad tänini nagu raudtalad.

Helmut on näinud, kuidas teispool piiri Läti elektrimees käib ja koputab raudoraga vastu postijalga. Post kõliseb vastu nagu metall, midagi ei ole viga.

Liinivedamisest jäi kaks posti üle, need seadis Helmut endale õuele, pesukuivatamiseks ja vaibakloppimiseks. Needki tsinkplekist kübaratega postid kõlisevad. Kui Helmuti lapsed vanemas eas Sarapuule koliksid, teeniksid postid veel neidki.

“Parempini enam ollagi ei saa elektriga, isegi endal ei ole vaja kuhugi minna,” arutleb Helmut rahulolevalt külalistele tuisutopsi valades. “Ainus häda, et liin kahe traadiga sai, oleks võinud kolmanda traadi ka panna, tööstusvooluks.”

Kaks pirni põlevad, sukka ei näe kududa

Helmut Kalamehe rahulolul on alust ka ses suhtes, et tema naabrid Karisöödi külas, Eesti elektrivõrkudesse ühendatud neli peret, kannatavad juba aastaid kehva võrgupinge pärast.

“Naabrinaine paneb kaks pirni põlema ja ei näe sukka kududa,” teab Aino Kalamees. “Pesumasina, külmiku om läbi palanu.”

Karisöödi rahva elektrimurest kirjutas paar aastat tagasi Võrumaa Teataja ja Äripäevgi, on allkirju kogutud ja pöördumisi kirjutatud, aga midagi ei ole muutunud. Karisöödi stagnaaegne roostetav alajaam seisab nagu monument.

Karisöödi liini taastamise maksumuseks on Eesti Energia öelnud 600 000 krooni. See on tervelt 200 000 krooni vähem kui Eesti Energia endise peadirektori Uudo-Rein Lehtse 800 000 krooni suurune koondamistasu.

“Kui kohvi keeta, tuleb teler välja lülitada. Pesumasinaga peseme üksteise alla, mitte puhkepäevadel. Nii vilets, aga keski ei võta ette,” kõneleb Kalkahju endine metsavaht Kalju Rei, kes sõidab hobuvankriga Karisööti kauplusbussi peatusse. “On 190 volti, peaks olema 220. Sinna ta jääb. See on lootusetu. Sellest probleemist Eesti vabariik ei taha kuuldagi.”

Kui kauplusbussi juures Eesti vabariigist ja elektrist rääkida, tõmbuvad meeste käed veretuks rusikasse ja naised lähevad vaikides eemale. Mehed lubavad oma talud seebiks keeta.

Mõni aasta tagasi lubas siinne rahvas rahvuslipud heiskamata jätta, kui oma kontoriga Karisöödis külaelu südameks olnud Mõniste metskond Tahevaga kokku läheb. Pandi ikka metskonnad kokku ja ongi kõik lagunema hakanud, räägivad mehed südametäiega, Saaremaa kümnekraadist õlut rüübates.

Eesti Energia pressiesindaja Riina Vändre kõneleb, et Sarapuu talu rahvas saab riigilt kallima elektri eest taotleda kompensatsiooni. Naha külla ja Sarapuu tallu on õhuliini ehitamine ette nähtud alles aastal 2010.

Vändre ütleb, et kohati on metsa elektrit viia kallim, kui inimesi metsast välja, elektrile lähemale kolida: “Aga igal juhul on Eesti energia kohustus tagada elektrivarustus. Sellest me kõrvale ei hiili.” P>

Eesti Energia tehnikadirektor Lembit Vali teab Petserimaal kaht küla, kes oma elektri eest Eestisse maksavad: “Nõukogudeaegsete võrkude ümberehitamine võtab aega ja Euroopa liidu tulles ei pruugi kõige ümberehitamisel ka mõtet olla."

Eesti Energia pingeprogramm

Pikkade (üle 1 km) elektriliinide külge on Kagu-Eestis ühendatud 2392 pingeprobleemidega klienti.

Eesti Energia on käivitanud pingeparandusprogrammi, mille kohaselt tuleb ehitada 1145 uut alajaama, 801 km keskpingeliine ja 664 km madalpingeliine. Programmi maksumus on hinnanguliselt 268 miljonit krooni.

Ehitamise järjekorra määrab investeeringu väiksem maksumus ning tarbimise maht. Karisöödi investeering asub Kagu-Eestis pingeprogrammi järjekorras 587 kohal ja realiseeritakse hiljemalt 2008. aastal.

Kõikjal Eestis esineb pingeprobleeme, sest vanade normide järgi ehitatud elektriliinid (ühe tarbimiskoha tarbimisvõimsus 1,2 kW) ei vasta tänapäeva tarbimisele.

Allikas: Eesti Energia