Ise mängime väikevenda, siis imestame
"Porod pole sead", kirjutas esmaspäevases Postimehes lehe vastutav väljaandja artiklis, milles muuhulgas sai oma malaka taas ka Soome mõjukaimaid päevalehti Turun Sanomat.
Soomlasi põdraks, kes (õnneks) pole sead sildistanud pealkiri Eesti kvaliteetlehes ei tundunud küllap solvav üksnes seda näinud soomlastele, vaid tekitas ehk nõutust ka nii mõneski "mitte-põdralises" ugrilases.
Soome kollase ajakirjanduse lipulaeva Iltalehti tsiteerimine Postimehe väärikal küljel võib eksitavalt jätta mulje, et Postimehe omanike esindaja positsioneerib oma lehe Iltalehtiga samale tasemele.
Kuna kopteriõnnetuse kajastamist Soome meedias on paaril viimasel nädalal põgusalt käsitletud ka Eesti raadiokanalites, olgu öeldud: mina olengi see "soomlane", kes viitas kopteriõnnetuse järgsel päeval Turun Sanomates aukudele Eesti päästevalmiduses. Kuigi kirjutasin õnnetusejärgsetel päevadel peamiselt Soome infoagentuuri STT vahendusel lugusid kogu Soome pressile, oli kõnealune hinnang puudustele Eesti päästevalmiduses võetud minu TS-i loost, mis ilmus päev pärast õnnetust. Kriitikat saanud Turun Sanomate juhtkiri kirjutati toimetuses ja ilmus kaks päeva pärast õnnetust.
Heatahtlik suhtumine oli valdav ka Turun Sanomates
Turun Sanomate juhtkirjast ei järeldu kuidagi, et leht "hoidis kriitika epitsentrit Eesti kohal", nagu Postimehe ülalviidatud "poroloos" väidetud. Kõnealune vägagi leebe TS-i juhtkiri algas viitega soomlaste murele, et kõige enam on kardetud Soome lahel laevade kokkupõrget, samas kui kopterilendu on peetud väga turvaliseks. Ainsa "kriitika" leiab vaid juhtkirja lõpust, kus tõdetakse, et kopterihukk paljastas lünki Eesti päästevalmiduses.
Arvestades, millise kaliibriga lapsusi pudenes õnnetuse esimesel päeval Eesti kõrgete riigijuhtide suust mitte üksnes telefonis, vaid ka arvuka kodu- ja välispressi ees pressikonverentsidel (Eestis pole süvatuukreid peale ühe, puudub tehnika kopteri tõstmiseks jne.) võinuks Soome press olla oluliselt kriitilisem.
Kui selgus, et Eestil on nii igati tasemel tuukrid kui (olnuks) ka laevad kopteri ülestõstmiseks, kirjutas sellest ka Turun Sanomat - näiteks oli lehes pikk lugu Mare-laeva kapteniga, intervjuu õnnetust uuriva Eesti riigiprokuröriga ning kiidusõnad Kaido Peremehe vedamisel suurepärast tööd teinud Eesti tuukrite aadressil. Kuna Turun Sanomat on Soome suurimatest kvaliteetlehtedest ainsana vabalt kättesaadav ka netis, võib igaüks neid lugusid ise uurida.
Ainus artikkel, mis üldise rahumeelsuse taustal mulle Soome pressis liigse emotsionaalsusega silma torkas, oli paar päeva Eestis viibinud Aamulehti ja Turun Sanomate ühise Helsingi-korrespondendi kajastus Mare-laeva kapteni intervjuust Eesti Päevalehele.
Arvestades seda, et soomlaste Merikarhu-laevalt anti veel päev pärast õnnetust Eesti Meremuuseumile kuuluva Mare-laeva kaptenile korraldus püsida oma pardal olnud tuukritega vähemalt 300 meetri kaugusel õnnetuspaigast, polnud Vello Mässi intervjuu järgnenud kriitikatulva küll ära teeninud.
Muide, kõige kriitilisem ja Eesti valitsuse aadressil ka ainus tõeliselt kriitiline Soome pressis ilmunud õnnetusjärgne lugu oli hoopiski kolm päeva pärast õnnetust ilmunud Postimehe sisukas juhtkiri "Peata riik", mis STT vahendusel jõudis ka mitmesse Soome väljaandesse.
Soome teleuudiste infot kinnitas siseministeerium
Kuigi mul ei ole olnud kombeks rahvusvahelises pressis uudiseid ja artikleid kirjutades küsida Eesti poliitikutelt ja asjatundjatelt saadud info kohta topeltkinnitust vastava valdkonna ministeeriumi pressiteenistustelt, oli see eriolukorra puhul
vältimatu. Kopteriõnnetuse päeval Soome Yle TV-s otse-eetrisse minnes (nende oma korrespondent sattus just sel ajal olema Eestist ära) küsisin kõigi nelja otseintervjuu eel poliitikutelt kuuldud faktid üle siseministeeriumi pressiteenistusest, mis töötas
ööpäevaringselt ja väga abivalmilt.
Seda topeltkinnitust oli vaja esiteks seepärast, et esimeste tundide uudised Eesti abitusest ja valitsusliikmete endi teave "ühest Eesti süvatuukrist" jmt. tundusid lihtsalt uskumatud. Teiseks seepärast, et kriisiolukorrad on varemgi näidanud, et võimalusel tuleb enne edasiteavitamist üle kontrollida kõik sündmuste käigu kohta infot sisaldavad uudised ja kommentaarid.
Päästevalmiduse lünkadele osutasid õlireostus ja talvine üleujutus
Alles juulis kritiseeris meie päästeenistuse kasinust Tallinnas Pirital õlireostuse likvideerimistöid juhtinud ametnik, ja alles jaanuaris suure üleujutuse ajal elasime üle eelmise päästevalmiduse suure fiasko, kui suurele osale Lääne-Eestist saabus ühel pühapäevaöösel meri tuppa ootamatult, kuigi näiteks Soome infoagentuuris oli juba kaks päeva varem - reede lõuna ajal - paika pandud, kuidas nädalavahetusel toimuvat loodusõnnetust kajastada.
STT välistoimetuse asejuht helistas kohe selle koosoleku järel Tallinnasse teatega, et merevee tõusu ennustatakse eeskätt Eesti läänerannikul, ent meie ilmajaama loid kommentaar oli hiljem juhtunut arvestades täiesti asjatundmatu, nagu ka valves olnud sünoptiku hilisem valeväide, justkui oleks soomlased tundnud huvi "ega Aasia tsunami Eestisse ei ulatu".
Loomulikult poleks juba reedel edastatud teave aidanud maju puude otse tõsta, aga selle mõju ohusignaalina olnuks rannarahvale tööpäeval mõjusam ja vähemalt autod oleks saanud kaugemale viia ning esimestel korrustel paiknenud vara kuhugi kõrgemale toimetada.
Soomlaste abile võime kindlasti loota igas olukorras
ja pole kahtlust, et soomlased tulevad Eestile alati appi, kui selleks vajadus peaks tekkima. Ent juba 14 aastat taas iseseisva riigina võiks ka mitutsadat kilomeetrit väga vilka laevaliiklusega merepiiri omav Eesti tõsta oma päästevalmiduse tasemele, kust piltilikult öeldes meie nina ette merre kukkunud kopteri tõstmiseks ei tule hädaldava väikevenna pilguga üle lahe vaadata.
Arvestades sel kümnendil lausa pöörase kiirusega kasvanud riigieelarvet, millest, nagu eelmisel nädalal selgus, jätkub lähi-aastatel 700 miljonit krooni ultramoodsa õhutõrje ostmiseks, ei peaks ju ka Soomele sarnaselt toimiva, ladusalt töötava päästeteenistuse väljaarendamine ja selle rahastamine enam Eestile üle jõu käima.
