Kunagine Sepo kliiniku kirurg, kõva elektroonika- ja muusikamees Ülo Kurik (80) pages paari kümnendi eest pealinnast Võrumaale ja ehitas seal valmis nutika pilli. Saage tuttavaks: kitarr-bass-mandoliin-viiul ehk...


Ülo õpetab: “Mõtle nii. Tal on nelja pilli funktsioonid. Kui nüüd võtta see “neli” ladina keelest, siis saamegi nime. See pill on kvadroliin!”


Ülo riistapuu on imepärane pääsetee laisale multiinstrumentalistile, kes kontserdituhinas nüüd enam pille vahetama ei pea. Siin on ju kõik ühe kõlakasti küljes olemas! Kolm kaela (kitarri- ja bassikeeled on sõbralikult koos), kolm helipead ja üks heliväljund – siruta ainult sõrm välja ja nihuta lüliti soovipärase pilli tarvis õigesse asendisse.


Ja osavamad – nagu Ülo ise – võivad sinna kõrvale veel süntesaatorit mängida. Panna käima vastava helitausta ja vahetada spetsiaalse pedaali abil akorde.


Kümnekonna aasta jooksul on Ülo kvadroliine teinud seitse tükki. Kõik otsast lõpuni oma kätega – isegi keeltele lasi elektrivokiga ise keermed peale.


Kas maailmas keegi veel midagi sarnast välja on mõelnud, seda Ülo ei tea. Patenti ta võtnud ei ole, kuigi Mihkel Raud ükskord soovitas. Aga ühe pilli ostis ära rootslasest kollektsionäär ja ühe nõudis endale Teatri- ja Muusikamuuseum. (Olgu öeldud, et isikliku kvadroliini eest tuleks Ülole välja käia 500–700 eurot.)


Ülo: “Kui ma siin-seal mängimas käin – no pidudel ja sünnipäevadel, selliseid rahvalikke lugusid oma noorusajast –, siis mõni muidugi vahib küll nagu oinas uut väravat...”


Teoseid kvadroliinile igatahes veel loodud ei ole. See on sellepärast, et eks säärane uus pill nõuab heliloojatelt palju spetsiifilisi teadmisi ja harjumist, räägib Ülo.


Ülo: “Aga ma mõtlen, et kas näiteks Stradivari näiteks sai eluajal rikkaks? Ega vist ka ei saanud, eks ole?!”