Iseseisvuse esimesed jõulud
Eesti Vabariigi esimesed jõulud 1918. aastal tulid
kõige raskemal ja lootusetuna näival ajal, Vabadussõja
algul. Vaevalt oli maa vabanenud Saksa okupatsiooni alt, kui üle idapiiri
tungisid Eestisse punaväed. Veebruaris 1918 loodud oma riik ähvardas
lõplikult ajalukku kaduda.
“Meie maale on meie oma
rahva liikmete poolt võõrad rahvad sisse toodud tapma,
põletama, rüüstama ja – karistama, veriselt kohut
mõistma nende üle, kes tahtsid üles ehitada Eesti kodu, oma
kodu, kus järeltulevad põlved oleks elada võinud oma
iseseisvat ja õnnelikumat elu,” kirjutas
jõululaupäevane Päevaleht.
Selle kuu ajaga, mis
Vabadussõda oli kestnud, said eestlased tõesti juba maitsta
viletsust ja hirmu. Ei olnud paljudel enam usku oma riiki, sest kus sa ikka
suure Venemaa vastu saad. Jah, pealinn Tallinn veel püsis, kuid mujal
tungisid vaenuväed jõudsalt edasi. “Ära laastatud Viru-
ja Tartumaa, vaenlase kätte langenud Narva, Rakvere ja Võru linnad,
paar päeva enne jõulu enamlaste kätte jäänud Eesti
hariduse ja vaimlise elu keskkoht Tartu – seda kõike on
lühikese aja jooksul meile tänavusteks jõuludeks
saanud.”
Need olid iseseisva Eesti ühed kurvemad
jõulud. Jõulud, mil nappis jõulumeeleolu. “Ja siiski
on meil jõulud. Säravad laste silmad, ununevad ehk silmapilgukski
elumured, unustavad, kes võivad... Meie pilk lendab üle sellest
ajast ja kindel lootus ja usk õigluse lõpuliku võidu sisse
annab meile uut jõudu,” kirjutas jõululaupäevane
Pärnu Postimees.
Vennad, ruttu rahvaväkke!
Vabadussõja algul oli neid, kes võitu uskusid ja relva
haarasid, näruselt vähe. Kooliõpilased, kelle
võitlusteed kirjeldab ka Albert Kivikase menuromaan “Nimed
marmortahvlil”, kuulusid nende hulka, kes esimestena punastele vastu
astusid. Nende innukus sütitas omakorda teisi.
Lootust
sisendas Briti sõjalaevade saabumine Eesti vetesse ning jõulude
ajal levinud sõnum, et ka vennad soomlased ja rootslasedki tulevad appi.
“Aga keegi ei hakka meie eest sõdima, kui meie ise kaasa ei
sõdi!” kirjutas Tallinna Teataja.
Ometi tuli eestlasi
lausa jõuga ajada omaenda vabaduse eest võitlema. Isegi
jõululaupäeval hurjutas Päevaleht karmide sõnadega
nahahoidjaid ning Eesti riiki ükskõikselt suhtujaid, küsides:
Mis oled sina sõja heaks teinud?
“Oled Sa rikas mees?
Kui palju oled Sa sõja heaks andnud, kui palju oled sa riigilaenu
ostnud?
Oled Sa maapidaja? Kas Sa oled vilja andnud, kui palju,
mispärast ei ole Sa rohkem andnud, kui nõuti?
Oled Sa
terve mees? Mis kõnnid Sa siis siin veel ringi, mispärast ei ole sa
püssi kätte võtnud ja väerinnale läinud?”
Näib, et nii mõnigi eestlane valis rindele mineku asemel
maalt põgenemise, näiteks Soome.
Miks muidu just seda
toonitas Päevaleht. “Tahab keegi Soome vargsi ära kaduda ehk
mujale põgeneda? Siis kütkem see mees kuumaks ja tehkem talle
selgeks, et temal siis, kui siin kord “rahulikuks” peaks jälle
jääma, kodumaal midagi enam otsimist ei ole, et meie neid jooksikuid
registreerida ja meeles pidada oskame,” ähvardas leht.
Päevalehe hurjutused olid asjakohased, teisel jõulupühal
jõudis sõda Tallinna alla – merel toimus lahing Briti ja
Vene sõjalaevade vahel. Sel 26. detsembri hommikul viibisid paljud Briti
ohvitserid kaldal – Ees
ti võimud olid kutsunud laevade ohvitsere ja meeskondi banketile, mis
pidi toimuma keskpäeval. Ootamatult kostsid kahurilasud ning kaldale ja
sadamasse hakkasid langema mürsud. Briti sõjalaevad Wakeful,
Caradoc ja Calypso sõitsid kiiresti merele.
Tulistajaks osutus venelaste hävitaja Spartak, mida asus jälitama
Wakeful. Lühikese lahingu järel Spartak peatus ja heiskas valge lipu.
“Kohutavalt räpase laeva räpane meeskond näis ise oma
vangilangemise üle heameelt tundvat. Paljudel nendest oli mitmesuguseid
ilmselt kauplustest ja elumajadest riisutud esemeid – näiteks
fotoaparaate ja karusnahku –, mida nad naeruväärselt odava
hinna eest meie laevameestele müüsid,” kirjeldas vapraid
punalaevastiklasi üks Caradoci ohvitsere. Vangi langes teinegi punaste
laev, hävitaja Avtroil.
Bankett inglaste auks ei
jäänud siiski pidamata, see algas mõnetunnise hilinemisega.
Estonia kontsertsaalis oli laud kaetud mitmesajale madrusele, kellele pidas
tänukõne peaminister Konstantin Päts. Päts soovis
häid pühi ja õnne esimese väljaastumise puhul Eesti rahva
kaitseks. Ohvitserid pidutsesid samal ajal teatri kasiinosaalis ning neidki
tervitas Päts.
Mida sai osta
jõululauale?
Üllatav küll, aga Tallinnas
valitses sõjaajale vaatamata jõulu eel turgudel küllus.
“Lihamüüjate read ulatuvad ühest turu
äärest teise,” kirjeldas Päevaleht. Eriti rikkalikult
pakuti sealiha, mille eest küsiti viis kuni seitse marka nael (1
nael = 409,5 g). See oli isegi vähem kui Saksa okupatsiooni ajal.
Loomaliha pakuti vähem, see-eest jagus palju hanesid ja kanu.
“Hinnad peaaegu erandita 5 marka nael, nii et rasvane ilus hani
40–50 marka maksma tuleb.”
Iseäranis rikkalikult
oli müügilettidel mune, paari eest küsiti 70 penni kuni 2 marka.
Vähem jagus aga piimasaadusi, näiteks hapukoor maksis viis-kuus
marka nael. Kohupiima leidus vaid üksikutel müüjatel, selle eest
küsiti kaks marka ja rohkemgi naelast.
Kui liha oli Tallinnas
palju müügil, siis kalaga olid lood kehvad. Müüjaid oli
koguni nii vähe, et kalaturuks oli seda palju nimetada. Pakuti peamiselt
värsket räime, mille nael maksis kaks marka. Ühel-kahel
müüjal oli haugi, selle hind oli kolm marka nael. Vähe oli
müügil ka soolakala, räime oli vaid paar pütti ning seda
müüdi 3,5 marka nael. Kala ja liha kõrval müüdi
toiduturul veel ube, herneid, odratangu, riisi jm. Ei puudunud ka õunad,
mille hind ulatus 40 pennist margani ühe õuna eest.
Ja
muidugi müüdi turul jõulukuuski, mis olid nagu
tänapäevalgi võrdlemisi kallid. “Keskmisest ilusast
kuusest nõutakse kuni 15 marka, väiksetest 5 ja 6 marka,
küünrapikkustest kuuskedest 2 marka,” teatas Päevaleht.
Kallid olid ka kompvekid ja küpsised, mille naelast küsiti koguni
15–18 marka, ning seetõttu jäid ilmselt paljudel Tallinna
lastel jõulud ilma maiustusteta.
Mida sõda
tõsiselt mõjutas, olid tarbekaubad. Riidekangast pakkusid vaid
üksikud müüjad.
“Pesuriiet, pearätikuid
ja muud jõulukingituseks tarvisminevat kaupa ei ole üleüldse
saada.”
Olukord oli koguni nii hull, et Päevalehe
sõnul said sokke ja kindaidki lubada endale vaid paksu rahakotiga
inimesed – sokipaar maksis 8–12 marka, villased kindad 20–30,
nahkkindad 40–60 marka. Kui kindaid-sokke veel kuidagi jõudsid
osta, siis jalanõude hinnad olid päris hullud – kingade eest
taheti 300–400 marka paarist, kalosside eest 120–140 marka.
Venelaste vallutatud aladel muidugi valitses jõulude ajal
turgudel tühjus ja inimestel oli “nälg ukse taga”,
rääkimata kõrgetest hindadest, mida vähese
järelejäänud toidupoolise eest küsiti. Näiteks Narvas
maksis Päevalehe andmetel nael võid 30 rubla ja leib 12 rubla
nael.
Häda joomisega
Sõjaaja
jõuludega kaasnes suurem joomine, millest kirjutati ajalehtedes ja
manitseti. Nii vahendas jõululaupäevane Tallinna Teataja Viljandist
saabunud sõnumit. “Joomine läheb ikka sagedamaks. Et
küll joovastavate jookide müük kõvasti keelatud on,
siiski võib viina altkäe kalli hinna eest kas või pangede
viisi saada. Joovastavaid jookisid joodakse Viljandis päris
väikekodanlase moodi, joodakse õhtust hommikuni, nii et pea aurab.
Ühes joomisega edeneb ka hasartmängude mängimine.”
Õnneks pakuti rahvale pühade ajal ka kultuursemat
meelelahutust. Tallinnas avati Kalevi liuväli, kus teisel ja kolmandal
jõulupühal mängis ka muusika. Eesti Draamateater esines
Tallinnas Saksa teatri ruumides Ludwig Thoma rahvatükiga
“Magdalena”, mille sissetuleku annetas teater rahvaväelaste
haigemajade toetuseks.
Ära ei unustatud ka lapsi. Draamateater
mängis neile “Lumivalgekest” ja
“Jõulurõõmu”.
Lasteetendus oli
kavas ka Estonial. “Raskete aegade peale vaatamata ei tohi meie
kunstipüüdeid unustusesse jätta, vaid peame tõsist
kultuuratööd edasi jätkama,” rõhutas draamateater
ajalehes Vaba Maa.
Hämmastav küll, aga Tallinn oskas nagu
praegu ka siis oma linlaste jõulumeeleolu hindade tõstmisega
ära rikkuda. 24. detsembri Vaba Maa teatas, et linn on otsustanud korraga
tõsta nii vee, gaasi kui ka elektri hinda. Muidu jäävat
Tallinna veevärk, gaasivabrik ja elektrijaam kahjumisse. Nii näiteks
hakkas elekter linlasele 1. jaanuarist 1919 maksma kaks marka kilovatt-tunni
eest senise pooleteise marga asemel.
Mida iseseisvuse esimesteks
jõuludeks rahvale sooviti? “Rahu maa peal ja inimestest hea
meel,” soovis Päevaleht. Tallinna Teataja soovis hingelist kindlust
edaspidiste raskete päevade jaoks ja valmisolekut end isamaale ohverdada.
“Tänavused jõulud ei ole rahupühad, neid ei saa ega tohi
meie rahulikult jõulupuu ümber istudes pidutsedes, süües
ja juues mööda saata.” Rohkem tuleviku ja oma riigi ja rahva
käekäigu peale võiksime mõelda meiegi.