Iseseisvuspäev

Kolm aastat pärast Mait Metsamaa surma on teda armastanud naised sunnitud elus ise hakkama saama, kirjutab Krister Kivi. Lesk Ane Metsamaa on pühendunud lasteaia pidamisele. Endine sõbranna Kadi Viljak on valinud ajakirjanikukarjääri.

On imetore hilissuvine õhtu, on 27. august 1998. Taevas pole mitte ainsatki pilve ning kohale on kutsutud terve Tallinna koorekiht – vähemalt kolmsada inimest. Täna ristib suurärimees Mait Metsamaa ära oma poeg Mathias-Maidu – teise lap­se oma teisest abielust.

Apelsini vähendatud koosseis törtsutab Tabasalu residentsi hoovil rahvuslikke viise. Valge bullterjer, täie­õiguslik pereliige, seisab oma rangjalgadel keset hiig­laslikku muruplatsi ja lõõtsutab vaevumärga­ta­valt. Valge papagoi on koos puuriga samuti õue too­dud – lind harjutab õrrel tasakaalu ja pööritab aeg-ajalt pead.

Ane ja Mait Metsamaal on käes klaasid lahja campari orange’iga. Nad seisavad teineteise kõrval värava juures ja võtavad saabujaid vastu. Mõlemad on riie­tu­nud valgesse – see paistab olevat Metsamaade perekonnavärv.

“Palju õnne, palju õnne.”

“Aitäh, aitäh.”

Põõsaste vahel röstivad kokad terveid forelle. Suurt säga meenutav prae­kala kantakse laial liual laua­le. Silmad sulgenud põrsas pöörleb saatusele alistunult vardas. Purskkaev muliseb sihitult ja hüpleb aeg-ajalt.

Valges kübaras Ane assisteerib sööjaid. “Võtke siit kõrvalt seda valget kas­tet, see on väga hea.”

Kelnerid, kandikud kokteile täis, valvavad tikksir­gelt. Külalistevool ei ole lõppenud. Veel põse­suud­l­usi, veel lilli. Mõnes roosibuketis tundub olevat poolsada õit.

Nüüd rivistuvad ristivanemad (neid on vähemalt kuus) üksteise kõrvale.

“Mina, Mathias-Maidu ristiisa-ema...” kordavad nad Metsamaa järel, “...luban võtta sülle ja teha pai... va­hetada mähkmeid ja pesta riideid... ehitada legomaju ja mängida automän­ge… õpetada peeni kombeid ja muud eluks vajalikku... valida välja pruut, kes kena, noor ja sõnakuulelik.”

Üldine naer.

Pimeduse laskudes lahvatavad põ­le­ma lõkked. Garaaþiuks lükatakse valla ning proþektorivalgusest hüppab esile bänd Union, kõige ees nahkpüks­tes ja -tagis Mait Metsamaa. Tema rinnal on kitarr ning tilluke mikrofon kaardub uhkelt otse suu juurde.

“Easy Living”, Uriah Heep: This is a thing I've never known before, it's called easy living / This is a place I've never seen before, and I've been forgiven.

Kitarrid kiunuvad soolokohtades meeletult. Äri­mees Hans H. Luik tõstab käed ülistavalt taeva suunas. Kodulinna ema Tiina Mägi rokib täiega, kaks patsi õhus hüplemas. Roosas kostüümis daam, kotike õlal, põikleb tantsuhoogu sattununa kujuteldavate kuu­lide eest. Ane Metsamaa on kuhugi kadu­nud.

Easy living, and I've been forgiven / Since you've taken your place in my heart.

Muru sisse on meetriste tähtedega pügatud Mathias-Mait Metsamaa nimi. Hoolikalt ärapügatud põõsast valvab valge keraamiline part.

Südaöö paiku saabub õhtu ametliku osa kulminat­sioon. Raketid vihisevad kinga saanud jaanimar­di­ka­te­na pi­medasse öösse. Üks tulerosett plahva­tab teise järel. Vaimustuse- ja imetl­use­huilged vaibuvad aega­mööda.

On 27. augusti õhtu aastal 1998 ning järgmisest hom­mikust jääb täp­selt 309 päeva hetkeni, mil Met­samaa oma Mercedes-Benzis Tabasalu teel vastassuunavööndisse kaldub ja kahe vastu­tu­leva auto juhid sur­nuks sõidab; 410 päeva hetkeni, mil siiani süüdi­mõist­ma­ta mõrvar Metsamaa Lastekodu tänava korterelamu trepikojas maha laseb.

Ane

Neli aastat hiljem on Ane Metsamaa avalikust elust tagasi tõmbunud. Tõsi, ehk oleks õigem öelda, et avalik elu on eemale tõmbunud tema juurest. Metsa­maa lesk elab jätkuvalt selles Ranna­mõisa hiigeleramus, mida ta pikki kuid edutult maha müüa püüdis, ning töötab ma­da­las vanalinna kivimajas, kuhu 1999. aasta su­vel eralasteaia asutas. Laste­hoius (nii on asutuse ametlik nimi) käivad ka Ane enda tütar ja poeg.

Valge t-särk, rohelised teksad. Ane on kõhnunud. Juuk­sed on pikaks kasvanud ning pi­sut sakris. Suujoon on nukker ja justkui allapoole kaar­du, isegi naeratades.

Välisukse juures, kõledas koridoris, teevad naa­ber­kontorite venelased suitsu. Lasteaia klaasukse tagant hakkab meel­divam maailm. Kollaseks värvitud seinad, Raivo Järvi kassipildid. Seinal olev stend esitab fotosid lastehoiu tähtsündmustest. Suurem seeria on Melody-May sünnipäevast, mis toimus kõigi lasteaiasõprade osavõtul mõistagi Ran­na­mõisas.

Ane Metsamaa kabinet kujutab en­dast tillukest, umbes ka­heksa ruutmeetri suurust ruu­mi. Siin on paar tooli, riidenagi, seif ja faksiapa­raat. Kardinad on ette tõmmatud, suur arvuti heidab ruumi sinakat valgust.

Miks te otsustasite hakata lasteaeda pidama?

Mu enda lapsed olid juba selles vanu­ses, et tahtsid saada ühiskonda, aga ega lasteaiakohta ju nii kergesti ei saa. Nen­des paaris paigas, mida ma vaatamas käi­sin, olid mõned momendid mulle põhimõtteliselt vastuvõetamatud. Siis ma mõtlesin, et parem teen ise. Kuidagi nii see mõte läks, et teen oma lastele ja tore oleks, kui teisi ka tuleks. Ja ootamatult tuligi.

Maidule see mõte meeldis?

Jah... Ta küll ütles, et rikkaks sellega loomulikult ei saa.

Laenu ei pidanud võtma?

Ei. Ma tegin nii minimaalsete vahendi­tega kui võimalik. Suurem osa on siin mu omaenda kätetöö. Põranda­va­he­tus küll mitte, aga ma värvisin näi­teks seinu. Sellised asjad saab ju iga naine tehtud.

Kelleks te lapsena saada tahtsite?

Arstiks. Et arstid on head ja aitavad ini­mesi. Millegi­pärast mulle meeldisid väga valged kitlid ja kuulde­torud ning kogu see haiglamiljöö. Kui keegi oli haige, siis ma väga hea meelega läksin teda vaatama.

Aga saite hoopis tantsijaks?

Jah. Ema pani mind juba väiksena tantsukooli.

Kas te ise ka balletti tantsida tahtsite?

Selles koolis ei tule midagi välja, kui ainult vanemad tahavad. Peab ise ka tahtma, ja seda tahtmist oskas kool hästi innustada.

Suhteliselt karm oli see aeg küll. See on paraja karastuse andnud eluks.

Nutsite palju? Balletikoolis vist kõik nutavad.

Ei  t o h t i n u d  nutta. Keda see huvitab, et sul varbad verised on ja valus on? Rahvas tuli teat­risse ja tahtis ilusaid baleriine näha. Rõõmsaid. Alati pidi naeratus näol olema.

Kuidas te Mait Metsamaaga tutvusite?

(Pikk ebakindel paus) See oli mingi selts­kondlik üritus. Parasjagu rahvast ja... Tõenäoliselt mingisugune üritus kuskil või midagi sellist.

See päev polnud nii eriline, et oleks meelde jäänud?

Need päevad, mis meelde hakkasid jää­ma, tulid alles mitu kuud hiljem.

Millega on Mait teile meelde jäänud?

Mind hämmastas aeg-ajalt tema suurejoonelisus ja headus, teiste inimestega arvestamine. Vahel tundus, et võibolla nii hea inimene ei peaks ka olema.

Mis kõige enam meeldis?

Mulle meeldis teda kuulata. Ta oli mi­nu jaoks tark. Mulle meeldis temalt nõu küsida. Ja meeldis see, et mul oli temaga lõbus.

Ma olen kuulnud sellist ütlust: Metsamaal oli nii palju armastust, et seda jätkus mitme inimese jaoks.

Mina leian, et armastus on armastus. Ma... ma ei tea. Mind ta tahtis endale naiseks saada ja tahtis, et ma oleksin tema laste ema.

Kas see fakt, et kusagil oli olemas ka Kadi Viljak, teid ei häirinud?

(Ohkab kergelt) Ei, iseenesest selles mõt­tes küll mitte. Meil oli ju perekond. Ühised huvid ja toimetamised. Meil oli ühine kodu.

27. august oli meie päev – Maidu sünnipäev, laulatusepäev, laste risti­mi­sepäev. Oli muidugi plaanis seda traditsiooni jätkata.

Ma kujutan ette, et väga paljud inimesed po­leks suutnud sellise teadmisega elada. Te olite ilmselt piisavalt tark, et suutsite?

(Siinkohal ilmub Ane Metsamaa näkku nõrk naeratus, esimene üle tüki aja) No ega ma seda Kadi Viljakut nii väga ka ei teadnud, ausalt öeldes.

Kus te 12. oktoobril 1999 olite?

Ma olin tööl, lasteaias. Tulin vist lastega just muusi­ka­tunnist, kui mulle helistati.

Läksite Lastekodu tänavale või koju?

Ei, sinna Lastekodu tänavale ma ei läi­nud. Sõbranna tuli mulle järgi vist. Ma olin siinsamas maja ees, istusin autos. Ega siis ei mäletagi, kui selline ðokk on. Minu meelest kõik karjusid ümberringi. Kõigil oli nagu midagi viga.

Minu jaoks oli see selline seisak. Mõtteseisak. Vaimuseisak. Kogu tegevuse suur paus.

Antidepressante ei läinud vaja?

Ükskord ma vist isegi lasin välja kirjutada, aga ma ei hakanud neid võtma. Ma unustan ju isegi arstirohu võtmise ära.

Pärast Mait Metsamaa surma olid kõik veendunud, et te müüte oma Rannamõisa hiigelmaja maha.

Ta oligi mõni aeg müügis… See oli… sundtegevus. Mul olid kõik asjad koos ja kui ühelt poolt pitsistas, siis tuli teiselt poolt järele anda. Ühel hetkel, jah… (Jääb vait)

Kust see lahendus siis tuli?

Aeg… (Siis ootamatu siirusega)Õnneks keegi ei tahtnud osta!

Kui kallilt te müüa proovisite?

Viiega vist. Vahepeal tekkis selline olu­kord, et kui odavamalt müüks, siis oleks ostjaid, aga sellel ei olnud mõtet. Muidu olekski olnud nii, et pole kodu ja pole raha ka. Kuskile ma siit ei lähe.

Kas praegu on lasteaed teie ainus sissetulekualli­kas või on teil teisi äriprojekte ka?

Mul on veel selline osaühing nagu Premium Consult, mille toas me praegu istume. See siis tegeleb… kinnisvara haldamisega.

Oluline on vist endale kogu aeg tegevust leida?

Ma tean, et see on õige mõte, aga vahel see ei toimi. Aga niisama ka istuda ei saa.

Teie majas toimusid sageli suured peod – mitusada inimest. Kas osa perekonnatuttavaid on nüüd ära kadunud?

Kaks vast ongi järgi jäänud. Või kolm. Ühe käe sõrmedel annab üles lugeda.

Võibolla tuleb kunagi teie ellu keegi uus inimene?

Praegu ma leian küll, et see on minu ja mu perekonna saatus. Mait oli, on ja jääb mu laste isaks. Luua uus perekond – seda ei kujuta ma ette.

Mis on üksi elamise juures kõige raskem?

Kõike peab ise otsustama. Mulle see ei meeldi. Ma ei tea alati, mis on õige, ja vahel olen ma ka vigu teinud. Mind on ära kasutatud päris palju.

Sõbrannadega ei saa nõu pidada?

Igaühel on ju oma elu. Kus ma siis nüüd lähen oma jutuga? See on teistmoodi kui enne.

Aga majapidamistööd, kuidas te  nendega saate hakkama?

Puid tassin ja maad kaevan. Mul on ju aia­maa. Kurgid ja maasikad, salatid ja till.

Kas te üksi elada ei karda? Pole ju kindel seegi, kas hetkel üldse õiged süüdlased kinni võetud on.

Ma ei ütleks, et ma ei karda, aga mul pole nende ees hirmu. Mul on elus igasuguseid kogemusi olnud ja sel­les suh­tes olen ma isegi tänulik elule. Kuidas ma üt­leks? See kõlab totakalt, aga mis siis veel juhtuda võiks?

Arvutiekraani kõrvale on Ane kinnitanud väikse fo­to, millel võib näha lapsevankrit lükkavat meest, kel­le selja taga on päikseline ja tühi linnatänav. Stock­holm, suvelõpp 1999. See oli nen­de viimane ühine reis.

“Mait ütles, et läheks kruiisitama. Et mine tea, millal jälle minna saab.”

Kadi

1999. aasta kevadel kohtas Mait Met­sa­maa oma elu vii­mast teadaolevat ar­mastust, Raplast pärit liiklus­kind­lus­tus­te müüjat Kadi Viljakut. Suurte tume­pruu­ni­de silmadega Viljaku varasemate meessõprade hulka on ajakirjandus arvanud näiteks Ardi Sillarit ja luku­ärimees Leonid Tuderit.

Saabus kuum ja põuane suvi. Kuu­ma­rabandusi said nii pensionärid kui imi­kud, kuid Mait Metsamaa ja tema noor tüdruksõber reisisid ringi. Itaalia, Rootsi, Soome, Peterburi, Metsamaa unistustemaa USA. Kadi leidis padja alt kullast südameid, lilla kiviga ripatseid. Viljaku sõnul andis Mait mõista, et tema abielu Anega on otsa saanud.

12. oktoobri hommikul 1999 helis­tab Metsamaa Kadile ja ütleb, et hak­kab keskturult kohe tema poole liikuma. “Ma magasin… olin pahur ka, ma’i saanud aru nagu kohe. Vaatasin kella – kell oli 10.03.”

Veidi hiljem helistab Kadile Mait Met­samaa poeg esimesest abielust, And­reas Metsamaa. Ta küsib vaid üht: “Kas see on tõsi?” P>

Kadi Viljak jookseb treppe mööda alla. Mait lebab trepimademel pikali, kõrval keskturult kaasatoodud toidu­kott.

Artiklites, mis ilmusid vahetult pä­rast Metsamaa mõrva, on intervjueeritav Kadi Viljak enamasti vait. Ta põletab pu­nast küünalt, peidab nägu käte vahe­le ja peab pikki pause, et tuua siis kuuldavale lause või kaks, mis ei vasta sisu­li­selt kuigivõrd ajakirjaniku küsi­mus­tele.

“Ta ei nimetanud mind kunagi Ka­diks, ikka kas Kiisuks, Mäuks või Kis­saks,” ütleb Viljak näiteks Õh­tu­lehes ilmunud intervjuus. See on reaktsioon usutleja  pärimisele: “Mis teil Maiduga pooleli jäi?”

Kolm aastat hiljem on Kadi Viljak ise SL Õhtulehe reporter. Novembris 2002 on ta avaldanud sellised kir­jutised nagu “Katuse-Karlsson pani jälle pro­pel­lerile hääled sisse”, “Võltsid ja riia­kad pole cool’id” ning “Vana kleit oli kahvatu”.

Jääb mulje, et ta püüab vältida tee­masid, mis võik­sid kellelegi haiget teha. Seltskonna endine pea­toimetaja Gitte Hint, kes Kadi ajakirjandusse tõi, mee­nutab, kuidas Viljak sageli hilise ööni toi­metuses istus. Ta sõnastas ja koos­kõlastas. Kooskõlastas uuesti ja kirjutas kõik ümber.

Detsembris 2002 on Viljaku silmad jätkuvalt väga suured, väga pruunid ja väga ilusad. Ta kannab roh­kelt kulda, mis harmoneerub tema solaariumitumeda nahaga. Kulda on kõrvades, sõrmedes, kaelas ja isegi ninasõõrme küljes.

“Ma saan aru, kui see asi oleks mingil moel päevakorras. Mis siin kirjutada on?”

Viljak krimpsutab kergelt nägu.

Mõtlen hetkeks, et ehk oli Mait Metsamaa tema elus tõepoolest vaid väike kõrvalepõige, nüüdseks ammu unustatud episood, mida tõesti meelde tuletada ei tasu. Viljaku olekust on võimatu midagi välja lugeda.

Ta tellib kuuma hõõgveini (alkoholivaba) ja joob seda sõõmhaaval. Väikse sõrme poleeritud küüs sirutub iga klaasitõstega elegantselt väljapoole.

“Ma mõtlen. Ma mõtlen,” ütleb ta glögilonksude vahele ja vaatab aknast välja, kuhugi eemale. Sel hetkel mee­nutab Kadi kõige enam suurt, ülekasvanud koolitüdrukut, kes rehkendusega jänni jäänud.

Siis saab kruus tühjaks ja Viljakul hakkab kiire.

“Ma pean minema. Nüüd pean tões­ti  minema.”

Ta haarab oma suure keebitaolise mantli, mida ehib võimas kunstkarusnahast krae, ja tuhiseb baariuksest välja.

Tund aega hiljem kohtun ma Kadi Viljakuga uues­ti. Viljak on vajalikud tele­fonikõned vahepeal tehtud saanud.

“Teate, mina mõtlesin ja mõtlesin ja mina ei räägi,” ütleb ta kohe. “Mina ei ütle! Mul on kohe selline põhimõte.”

Mõjutamine on võimatu. Selle peale kehitatakse ainult ägedalt õlgu.

“Ma võin teile tuhat põhjendust väl­ja mõelda, aga see on põhimõtte kü­simus. Kohe selline põhimõte on mul.”

Et ei räägi endast?

“Jah. Selline on mu põhimõte.”

Päev hiljem saadab Kadi Viljak e-maili ning vabandab millegipärast. Ta rõhutab taas, et võiks in­tervjuust keeldumiseks välja mõelda sadu põhjuseid, kuid tegelikult on neid vaid üks. “Mida Te ise teeksite, kui olete oma silmaga näinud, et su hea sõber (sõb­ranna) lamab su enda elumaja koridoris verisena ja sul­le udutakse, et ta on surnud. Ja kümne minuti pä­rast tuleb esimene ajakirjanik totakate küsimustega (ja teeb näo, justkui tal oleks jube kahju). Kas sa an­nad aru, mida sa teed või räägid? Ma sain kogu selle ajakirjandusvärgiga (millega ma polnud varem kok­ku puutunud) nii kõvasti haiget, et mitte üks vägi ei sunni mind seda uuesti tegema.

Loodan, et Te saate aru.”

Ma tänan Kadit ja ütlen, et saan aru küll. See võib tõesti olla valus. Aga miks otsustas Viljak hakata töötama erialal, mille esindajad talle nii palju haiget olid teinud?

“Ju see oligi saatus,” kirjutab Kadi 20 minuti pärast vastuseks.