Islandi äratuskell
Kas olete mõelnud, miks osalevad Leedus Šiauliai lennuväljal paiknevad Nato hävitajad Eesti kaitseväe paraadidel või miks oli kavas Tallinnas Vabaduse platsil 16. aprillil peetud Nato päevade raames ühe USA hävitaja ülelend me armsast pealinnast? Ehime end võõraste sulgedega?
Ei! Põhjused on julgeolekulis-psühholoogilised ning kogu see psühholoogia on suunatud eranditult sisetarbimiseks. Eesti julgeolekupoliitilises kogukonnas kutsutakse neid lennudemonstratsioone “lendav artikkel 5”.
Nato lepingus on viiendas artiklis sedastatud kollektiivkaitse – ühe ründamine on kõikide ründamine. See on artikkel, mille nimel pingutas Eesti kõvasti Natosse jõudmiseks. Kes on vähegi julgeolekupoliitilisi vaidlusi jälginud, nõustub minu väitega, et alates külma sõja lõpust on selle artikli rakendatavuse-rakenduvuse üle ometigi palju vaieldud. Sest mis on tänases maailmas liigitatav rünnakuks ja kes on õigupoolest vaenlane?
Eesti rahvas tahab samas oma silmaga näha ning oma kõrvaga kuulda, mida ta on oma raha (kahe protsendi piirimaile ponnistatud kaitsekulutused) ning vere (tapetud-vigastatud Eesti sõdurid Afganistanis) eest saanud.
Tõhusaim vahend kahtluste hajutamiseks on uhke teraslinnu uljas sööst üle meie rahuliku taeva. Lendab ülehelikiiruseline masin üle meie peade ja kohe muutub ajakirjanduses esinev virin “kas Nato-l on ikka meie kaitsmise plaan olemas?” kuidagi rumalaks, asjatundmatuks ja isegi kahjulikuks. Tahaks lennumasinale valge taskurätikuga järele lehvitada ja hüüda: kaitseplaan on olemas, on olemas, on olemas…! Pealegi sümboliseerib lennukite päritoluriigi vahetumine kindla plaani olemasolu kõrval ka murdmatut solidaarsust, sest kord on see lennuk sõbralikust Türgist, teinekord veelgi sõbralikumalt Prantsusmaalt.
16. aprillil “artikkel 5” üle Vabaduse väljaku ei müristanud. Sest kusagil maailma servas hakkas üks raskestihääldatav vulkaan purskama ning selle tulemusena jäeti Ameerika hävitaja ülelend ära.
Prantsuse laevaehitajate Mistral seevastu vulkaanituhka ei kardaks. Mistral on teatavasti laev ning tubli alusena tooks ta kõik merejalaväelased sinna, kuhu tahtejõulise admirali näpp kaardil osutab. Antud juhul Vene merejalaväelased. Sõnad “Mistral” ja “Venemaa” on ladestunud samasse ajusoppi, kus on juba ees “Schröder” ja “Nord Streami gaasitoru”.
Tehnoloogiline areng on julgeoleku tagajana hinnatav nii- ja naapidi. Kui juba oli Mistralidest juttu, siis võtame ajaloolise näite Briti sõjalaevastiku arengust. Krimmi sõjast pajatavates tekstides tuuakse esile asjaolu, et XIX sajandi keskel toimus sõjalaevastike arengus tohutu hüpe: laevad pandi liikuma aurumasina jõul. Kes tegid seda varakult, need olid maailmamerede valitsejad. Inglased näiteks. Nemad olid Krimmi sõja päevil iga kell üle venelaste Musta mere laevastikust, mis kasutas vanamoodsalt purjesid.
Ent asjal oli ka teine külg. Aurulaevastik vajab kivisütt ja seda pidi kuhugi ladustama: Kaplinna, Adenisse, Singapuri… Mis tähendas seda, et aurulaevastik oli sõltuvuses varustusbaasidest (Vene-Jaapani sõjas, kui venelased saatsid oma Läänemerelaevastiku ümber Aafrika ja India mereteede Kaug-Itta, oli kivisöe leidmine tol teekonnal tõeline peavalu), sellal kui purjelaev seilab kivisöepunkrite asetsemisest sõltumatult igal pool ja igal ajal, oleks vaid sobiva tugevusega tuult. Purjekas on aeglasem ja nõrgem, ent samas autonoomsem.
Tänapäeva sõjalises tegutsemises on lennuväljadele toetumine muutunud iseenesest mõistetavaks ning lausa vältimatuks. Sisemistest võimuvõitlustest haaratud Kõrgõzstanis asub Nato-le väga oluline lennuväebaas Manas. Selle aasta märtsis läbis Manase 50 000 sõdurit, kes suundusid Afganistani või lahkusid sealt. Õhuteed mööda. Õhuteede kasutamiseta ei teeks Nato sõdurid Afganistanis midagi.
Ka Eesti julgeolek ripub taevas. Tiivulisest “artikkel 5-st” oli eelnevalt juttu, nii et võtame Ämari lennuvälja näite. Selle rekonstrueerimine läheb hinnanguliselt maksma umbes miljard krooni. Pool sellest summast tuleb Eesti maksumaksja taskust. Selle kümnendi algupoolel oli meie otsustajate ees dilemma: kas ehitada välja Ämari lennuväli või rajada Tallinna garnisonile uus sõjaväelinnak Jägalasse? Mõlema jaoks korraga vahendeid ei jätkunud. Ämari on õhusilla siinpoolne ots, mille kaudu toodaks Eestisse ohu korral meie liitlaste väed. Jägala on katel, kus valmistatakse ette omamaiseid sõdureid. Rahvusvaheline koostöö vs kolklik isetegevus.
Tagantjärele tundub, et tegelikult dilemmat ei olnud – Ämari projekt oli meie otsustajatele nagu Lamborghini, pikasäärelise tüdruku ja muude aksessuaaridega, mis tagavad normaalsele eesti mehele normaalse enesetunde. Tehes Ämarit, osaleme globaalsetes protsessides, oleme kõrgtehnoloogilised ja professionaalsed, oleme väga cool’id (täpsem info saadaval Eesti Kaitseministeeriumist).
“Projekt Jägala” oli seevastu tolmunud kasuka maitsega; see seondub märksõnadega “iseseisev kaitsevõime”, “madalalaubalised sõjardid”, “Soome sõjakooli klikk”, “segipööranud Leo Kunnas” ja muud sellised labidaga vastu pead asjad (täpsem info taas Eesti Kaitseministeeriumist).
Ämari võitis Jägala. Ei olnud moodne esitada küsimust, et mis saab siis, kui Ämarit ei taheta Eesti ohustatuse korral kasutada või kui seda ei saa kasutada.
Islandi vulkaan annab ühe näite sellest, millistel asjaoludel seda ei saa kasutada.
Loodus looduseks, aga midagi suudab ka inimene. Ämari nabanööri tehnoloogilise läbilõikamise näide (laiemas üldsuses arutamata ning kajastamata jäänud) sai ilmsiks mullu sügisel, kui idanaabri juures toimusid õppused Zapad-2009 ja Ladoga-2009.
Nende käigus toodi Valgevenesse õhutõrjeraketid S-400, mille tegevusraadius võimaldab Valgevenest opereerides hoida kogu Leedu õhuruumi oma kontrolli all. Kujutlege jahimeest, kes tulistab roostikus varitsedes õhus lendavaid parte. Jahimees oleks Valgevenes (või Leningradi sõjaväeringkonnas) sitsiv vene raketiväelane, no ja part oleks Leedu (või Eesti) õhuruumi siseneda püüdev F-15E, Mirage, Torando, Hercules… Põmm ja kutu.
Praegu on tiivulise 5. artikli alla kõmmutanud vulkaan nimega Eyjafjallajökull. Äratuskell on helisenud. Aitäh Islandile selle eest.
