"Islandlased pole kriisist mitte midagi õppinud. Nii hullumeelne pole olukord meie poliitikas varem olnud," ütleb veteranpoliitik, endine välisminister, sotsiaaldemokraat Jón Baldvin Hannibalsson. Ekspeaministri Geir Haarde (Iseseisvuspartei) hinnangul oligi põhiseaduse eelnõu mitmes mõttes vigane ja sellega tulnuks kõvasti tööd teha.

Kes on süüdi? Ilmselt kõik poliitilised jõud, kes töötasid üksteise vastu. Kriisijärgne parlament ja valitsus jäid hambutuks.

Islandlased korraldasid 2009. aastal nn pottide ja pannide revolutsiooni, sundides tagasi astuma valitsuse, kes riigi kriisi vedas. Erakorralised valimised võitis toona Sotsiaaldemokraatlik Liit. Tegu oli ajaloolise sündmusega, sest esmakordselt ei olnud Iseseisvuspartei enam suurim parlamendierakond. Esimest korda Islandi ajaloos sai riigi peaministriks naine - sots Jóhanna Sigurðardóttir. Ta on teadaolevalt ka esimene riigipea maailmas, kes on avalikult tunnistanud, et on lesbi.

Oli aga selge, et Island vajab suuremaid muutusi. Leiti, et on vaja muuta Taanist üle võetud ajast ja arust põhiseadust. Selleks kutsuti kokku rahvakogu, kus 1200 inimest pani paika uue konstitutsiooni põhimõtted. Rahvakogu tulemus oli erakordne: 30 000 mõtet, mis võtsid enda alla 700 lehekülge.
Islandlased valisid konstitutsioonikomitee, mis koostas uue põhiseaduse kava. Rahvas osales protsessis ka sotsiaalmeedia abil. 2011. aastal oli töö valmis ja põhiseaduse projekt esitati parlamendile. Kuid sinna see toppama jäigi vaatamata sellele, et mullu oktoobris pooldas referendumil uut põhiseadust 2/3 hääletanutest.