Istanbuli tuline hingus
Ühes lapsepõlveaegses nõuka multikas rääkis hiireke endale mõned teekaaslased, kel selgrootust kliimast kõrini oli, ja läks nendega sooja suve otsima. Külmal ju on võlu, aga no ikka kogu aeg ka ei viitsi.
Mina lendasin teatrikunstnik Iire seltsis Türki, lootuses leida sealt paljulubatud globaalse soojenemise märke.
* * *
Ausalt öeldes polnud mul Türgist rohkem aimu kui kunstiajaloo loengutes kuuldu ja meelesolev. Põhiline oli teadmine, et sealsed mehed kannavad punaseid ämbrikujulisi mütse ja et Türgi on mitmenaisepidamine, haaremid, eunuhhid, kõhutantsijad ja päheõpitud Koraan. Lisaks eksootilised turud, odav kuld ja popkultuuri puudumine ning valge naise äraostmine kohe sissejuhatuseks umbes saja kaameli eest.
Enamik Istanbuli hotelle pakub turistidele lisatasuta lennujaama vastutuleku teenust. See on suhteliselt kena, eriti arvestades asjaolu, et lennujaam asub 23 kilomeetrit linnast väljas. Eestlastest skeptikutena arvasime muidugi, et nii tahab tõmmu mees kotti meile pähe tõmmata, aga oh üllatust, lennukist tulles seisimegi silmitsi trobikonna meestega, kel kõigil käes A4 paberid kümnete nimedega ja hetke pärast leidsime oma türklase üles. Ta karjatas meid minibussi, viskas paar türgikeelset nalja, ulatas eesistmelt punast marpsi ja kihutas öhe.
Juuksed soojas tuules lehvimas, ahmisime minibussi avatud akendest linna. Kuna türklastel kardinad-ette kommet õnneks pole, on jõukamate linnaosade grandioossete kristalllühtritega valgustatud apartemendid öisel ajal otsekui peo peal. (Stiili peab hoidma, mõtleb nendes korterites pesitsev kohalik, viskab oma pärsia kassile hiire ning suleb silmad, et lasta veelkord silme eest läbi esiisade-sultanite priiskava ajastu.) Nii sai glamuuri ja laia joone kohalolek kinnituse esimese Istanbulis veedetud tunni jooksul. Kostis kaks kergendusohet.
* * *
Laias laastus jaguneb Istanbul neljaks. Kõik neli linnaosa toimivad kui linnad linnas – oma infrastruktuuri, stiili ja kultuuriruumiga. Lühiülevaade neile, kes minna plaanivad.
Sultanahmet ehk siis vanalinn, kus kunagi elutsesid sultanid ja patseeris ringi Roxelane. Siin on bütsans. Topkapi ja Sülemanye paleed. Hagia Sofia ja Sinine mošee. Tsisternid, Grand Bazar ja vürtsiturud. Hunnikute viisi pisikesi hotelle, suveniiri- ja vaibapoode. Siin saab kätte ajaloohiilguse laksu. Aga pikalt ma sellel linnaosal ei peatu, sest sinna satuvad nagunii kõik, kes Istanbuli lähevad.
Sultanahmet on ka ainus linnaosa, kus vähemalt mõned mu klišeed Türgi kohta kinnitust leidsid. Tüütud vaibakaupmehed, silmini kinnimässitud kurbade pilkudega musliminaised või vilavate silmadega kurdi mehed tänavatel kükitamas ning teed joomas. Eksootiline igal juhul.
Taksim on nagu NYC. Asub Sultanahmetist otse üle Kuldsarve lahe põhja poole. Siin jalutab ringi üleparfümeeritud element, kohendab oma värsket soengut kallite butiigiakende peegeldustel. Lisaks kinky-baarid, peened lounge’id, homoklubid, Continental ja Hilton. Ja meie lemmikud Zara, Mango, Mexx, mis alati üles vaja leida. Siia linnaossa taksoga sõites teeb Mustafa vilunud käsi hoplaaa ja lülitab kohale jõudes kiirelt välja taksomeetri, et seejärel lajatada sulle esimene pähejuhtuv suur arv. Protesti peale viipab Mustafa ümbruskonna poole ja ütleb aktsendiga: “...shopping, no problem, hugoboss, armani…no problem…..taxi – 450 miljooon, no problem...!“ Selle peale tavaliselt valge inimene kohmetub ja maksab nõutud summa, teab vana kaval taksojuht. “Oleme rikkad“-mänguga kaasamineku asemel manasime meie näole skisoidse ilme ning hakkasime korrutama police, turism-police office, where is police? ja rääkisime pika eestikeelse jutu maha teemal “Äh, miks sa siis taksomeetri kohe salaja kinni panid, loll, nüüd peame siin sinuga vaidlema?” Lõpplahendus on pidurite krigin, solvunud taksojuht ja 20 miljonit. Mis on väga mõistlik summa selle sõidu eest.
Üsküdar on otse üle Bosporuse väina, Istabuli Aasia-poolsel kaldal. Hüppad Sultanahmetis Sinise mošee peatuses trammile, sõidad kaks peatust ja oledki vee ääres. Iga veerand tunni järel väljuvad laevad Üsküdari. Žetoon maksab 1 miljon liirat (10 krooni).
See linnajagu on lõpuks see, mida me alati igal pool otsime. Sinnaminek on soe soovitus. 15 minutit laevasõitu ja oled tõelises türgi-aasia linnas – kohalike elanike pesitsuspaigas. Siin sünnivad, elavad ja surevad Spetsialistid; vanad mehed, kes on elu näinud ja mängivad nüüd rahulikult tänaval tundide kaupa doominot. Siin on turistivabad turud (à la Szolnoki turg Mustamäel) ja puuduvad tülikad kurdid, kes sind oma onu vaibapoodi üritavad vedada, silma ei riiva McDonald’s. Söömiseks leiab tõeliselt lahedaid kohti, kus käib kohalik töölisklass ja valmistatakse päris kebabi. Pisikesed põiktänavad, räpased lõputud käigud, tänaval elatav pereelu, tatised lapsed ja üksteise järel valgustatud palliväljakuid, kus kella kaheni öösel kohalikud jalgpalli taovad.Väga sürr ja lahe.
Ortaköy on aga välirestod, kala- ja kalmaaripaigad. Rikaste ja kuulsate eramud, klubid ja mošeed. Kui turistirohkest Sultanahmetist on paras väsimus ja Taksim tundub liiga fancy või peenutsev ning Üsküdar ülemäära räpakas, on see Bosporuse-äärne linnaosa kergendus. Istud kaldal, silmitsed veel peegelduvat linna siluetti, teed kalameestele silma, libistad kerget rakit ja ümised minaretist kostvale palvusekutsele kaasa.
* * *
Islamiusuliste palverännak Mekasse, kus Koraani järgi peaks iga inimene korra elus ära käima, on muutunud Türgis suureks äriprojektiks. Olemas on koguni spetsiaalsed palverännupaketid Mekasse ja ainult selleks loodud reisibürood, konsultandid, hirmkallid piletid… Niisiis saavad endale Mekasse minekut lubada vaid väga rikkad türgi pensionärid.
Kui üks türklane sellest rääkis, tundis minu naiivne pool selle üle muidugi siirast imestust. Vaimusilmas olen alati kujutlenud Mekasse minekut umbes järgnevalt: kord aastas asub teele suure rahvahulk, rännakul liitub nendega aina rohkem ja rohkem inimesi, minnakse jalgsi ja kaamelikaravanides, suures tolmupilves. Kõrb, janu, kannatus, üksiolemine, proovilepanekud… Aga võta näpust – ja selline võta-näpust tunne tabab Istanbulis pidevalt.
Kui su natuurile juhtub sobima see, et leiad end keset ööd tsiklite seljas mööda linna kohalike kuttidega ringi sõitmas või avastad end korraga päris ehtsast türgi kodust, kus sind tutvustatakse noore türklase vanematele (kogu pere istub laua taga ja kõik piidlevad sind häbelikult ja sa üritad sirget selga hoida ja lõpuni mängida, mis siis, et tunned poissi alles kolmandat päeva) ja järgmisel hetkel oled taksos ja kihutad mööda slumme, sest on vaja leida üles mees, kelle käes on jalgpallimatši piletid, ning siis kõnnid mööda linna öises jalgpallimatšijärgses rongkäigus koos türklastega, seljas sinine Türgi koondise särk ja laulad nagu üks mees türgi keeles kaasa – kui kõik eelkirjeldatu sobib, siis on Istanbul Sinu Linn.
No ja kes poleks end avastanud vaibapoe nime all tegutsevas massaažisalongis kell kolm öösel (mõistagi lahkud vaipa ostmata ja sirge seljaga).
* * *
Kui väheseid erandeid mitte arvestada, on Istanbuli elanikud siiski eriti toredad ja ja superhea mäluga. Kõik küsivad nime ja on täitsa normaalne, et inimene, kes tülitas sind esimesel päeval linnaosas A, tuleb sulle kolmanda päeva öösel kusagil B urkas vastu ja seitsmendal päeval Y rajoonis. Astub ligi ja kõnetab nimepidi. Viisaka rassi tunnus, müts maha. Sellised asjad saavadki juhtuda ainult (mitteametlikult) 17 miljoni elanikuga linnas.
Ka türklased kui teenindajad on esmaklassiline nähtus. Veel enne, kui jõuad oma kokteiliklaasi tühjendada, on ettekandja ära arvanud klaasi sisu ja niipea, kui klaas langeb suult, vahetab ta tühja klaasi su peos sujuva liigutusega ja kaob märkamatult, nagu poleks kunagi olnudki.
Istanbul on hotellidest pungil, et selles mäsus mitte peavalu saada, soovitan soojalt Star Holiday hotelli, mille katuseterrassil hommikuti mõnusat sööki pakutakse ja öösel veini rüübates Sinise mošee väljavalgustatud minarettide ümber tiirlevaid linde lugeda võib. Koba peale leitud ja väga hea asukohaga öömaja otse Sultanahmeti südames, kõigist kultuuriväärtuslikest kohtadest kiviviske kaugusel. Meili teel lubas hotellipidaja Ahmed meile kõike, mida vaid küsida oskasime, ja kohale jõudes selgus muidugi, et poolt lubatust pole olemas, aga see eest oli teine pool hüvedest jälle selline, mida meile ei osatud reklaamidagi. Uhke merevaatega katuseterrass, eriti sõbralik teenindus ja kodune fiiling.
Ka söögikohti on Istanbulis rohkem kui küll ja paaril esimesel päeval võib restoranide virvarris orienteerumine keeruline olla, sest iga kohalik müügimees tirib ja hõigub sind oma ettevõttesse. Mina soovitaksin minna Sultanahmeti hämaratele põiktänavatele seda õiget söögikohta otsima. Alemdar Mahallesi tänaval, otse hobuste võiduajamise kihlveokontori kõrval, asub tilluke Konaki pubi ja restoran. See on koht, kus omanik tuleb laia naeratusega juba uksele vastu ja küsib, kuis päev läks ja üldse, kus sa nii kaua oled olnud. Bufeest saab ise roogi valida või vaadata, kuidas inglise keelt purssiv kokk teeb oma parima, et sulle sinu maitse järgi õhtusöök valmistada. Ning midagi neile kes hiromantiast lugupeavad - Sezaisan, Konaki omanik, valdab suurepäraselt kohvipaksu pealt ennustamise kunsti.
Selles va nõukaaegses multikas hiireke vist leidis „tõotatud igavese suve maa“. Meie Iirega leidsime niisamuti. Õnneks mitte ainult kliima poolest sooja.
