Olcelli lahkus Itaaliast 17 aastat tagasi ning on vahepeal elanud nii Londonis, Luxembourgis kui ka Šveitsis. Ta on töötanud pankades, nõustades kliente finantsteenuste alal. Mõni aasta tagasi Luganos tegutsedes otsustas Olcelli asutada oma konsultatsiooniäri ning leidis Eesti.

Kui tavaliselt on Itaalia ärimehi Eestisse toonud siinsed piigad või buumieelsed soodsad investeerimisvõimalused, siis Olcelli avastas Maarjamaa 2005. aasta paiku teisiti: ta otsis oma kundedele – Itaalia, Hispaania ja Kreeka firmadele – soodsaid investeerimise ja maksude säästmise võimalusi üle Euroopa. Saades teada, et meil ettevõtete reinvesteeritud kasumit ei maksustata, rabas see teda alguses jalust. “Mõtlesin, et oot-oot, midagi ei klapi: Eesti on Euroopa Liidus, kuulub whitelist-riikide hulka (ehk ei ole maksuparadiis), aga ettevõtte tulumaksu polegi – mulle ei mahtunud pähe, kuidas see võimalik on,” räägib ettevõtja.

Esimese firma asutas Olcelli Eestis 2007. aastal, praeguseks on tal neid äriregistris terve hulk. Ehkki registri andmetel tegelevad need ettevõtted kõigega (alates laevade ja õhusõidukite vahendamisest ja reklaamiärist, lõpetades turu-uuringute ja hobusekasvatusega), on itaallase peamiseks ampluaaks siiski konsultatsioonid.

Olcelli annab mõista, et on end pühendanud Itaalia ja teiste Lääne-Euroopa riikide ettevõtjate “silmade avamisele” ehk Eesti kui ülihea ärikliimaga riigi tutvustamisele. Itaalia ettevõtjatel soovitab ta oma kompaniid Eestisse ümber kolida, sest siin võib tulumaksu maksmata rahulikult kasumit edasi investeerida. “Kui seda Itaalia, Kreeka või Hispaania kundedele räägin, siis nad lihtsalt ei usu – ütlevad, et ajan rumalat juttu!” sõnab Olcelli.

Olcelli väidab, et näiteks Itaalia mööblitootja, kes tahab oma kaupa mõnele Peterburi hotellile müüa, peab maksudena ära andma 70 protsenti tulust. Ent kui seesama tööstur toodaks Itaalia disainmööblit Eestis, jääks see raha tervenisti kätte. Nii üritabki itaallane enda sõnul Eestisse tuua nii väliskapitali kui ka oskusteavet.

Ent millega ta argumenteerib?

Olcelli võrdleb: erinevalt Eestist on Itaalia firmadel (SRLid – võrreldavad meie osaühingutega) igal aastal üle 150 seadusest tuleneva aruandluskohustuse. Selle kõige eest hoolitsevad küll juristid ja raamatupidajad, kuid neile tuleb mehe sõnul maksta 20–30 korda rohkem kui Eestis. Notaritasud on siin samuti kümme korda madalamad ning firma loomine võtab kümne päeva asemel loetud minutid. Veel väidab Olcelli, et kui “saapamaal” ei ole võimalik pangakontot ilma riigikeelt oskamata avada, võib Eestis seda teha lihtsa vaevaga, isegi mõnes maakoha kontoris. Peale selle suutvat eestlased erinevalt itaallastest oma lubadustest kinni pidada.

“Muidugi tuleb Itaalias leppida ka sellega, et ettevõtjana pole mõtet pangast raha küsima minna – nad lihtsalt ei anna! Ma küll armastan oma kodumaad – maailma parima toidu ja veini tõttu –, kuid äri tegemine pole seal lihtsalt võimalik,” tunnistab Olcelli.

Ta usub printsiipi, et turg on alati õiglane, millest teeb järelduse, et Itaalia majanduse reaalne pankrotioht pole midagi imekspandavat.

Ja millega seletab Olcelli asjaolu, et itaallasi on meie toreda ärikliimaga Eestis endiselt üsna vähe (väidetavalt kusagil paari-kolmesaja ringis ehk kaks korda rohkem kui aasta tagasi)? “Nad mitte ainult ei usu, et selline riik eksisteerib, vaid nad on ka harjunud mitte tegutsema nagu ühel vabal maal elavale vabale inimesele kohane!” ütleb Olcelli. “Demokraatia, nimelt, on Itaaliast
juba lahkunud.”

Kui palju Itaalia kapitali on Olcelli Eestisse seni vahendanud, jääb mehega vesteldes segaseks. Ta ise pole nõus ühtegi referentsi välja käima, viidates ärisaladusele. Kindel on vaid see, et registris figureerib mees mitme ettevõtte nime taga koos mitme kaasmaalasega, ent suur osa Olcelliga seotud firmadest on loodud alles 2012. aastal.

“Mõned investeeringud olen vahendanud Eesti kinnisvarasse ja tootmisse,” väidab Olcelli. “Üks minu klient, kes on alates 1950. aastatest tootnud Itaalias toiduainetööstuse seadmeid, sulges hiljuti selle ligi 25 miljoni eurose aastakäibega pereäri, sest ei suutnud lihtsalt enam töötajatele selliseid palku maksta, et endale ka mingigi marginaal alles jääks. Firma omanik oli hiljuti Tallinnas ja otsis võimalusi investeerida vanalinna kinnisvarasse.”

Olcelli väidab, et kui kapital “põgeneb” sellistest riikidest nagu Itaalia – ja seda ta Ocelli väitel teeb –, peab see “teadma”, kuhu minna. Aga Eestit ei teadvat eriti keegi. Itaallane ei mõista, miks Eesti end nii vähe Euroopas reklaamib.

Hiljuti viibis ta ühel Šveitsi messil, kus riigid – teiste hulgas Montenegro ja Tuneesia – oma ettevõtluskliimat propageerisid: pakkusid messiboksist rahvale kooki ja muud nänni. “Rahanduse poolest on Eesti maailmas number üks, kuid Eestit ma sellel messil ei näinud. Keegi ei tea, et olemas olete! Peaksite end palju rohkem reklaamima. Pole ju keeruline investeerida mõni tuhat eurot ning saata delegaadid ilusate brošüüride ja nokatsitega sellistele messidele üle Euroopa,” ütleb Olcelli.

Meie meepotis olla siiski ka pisut tõrva. Näiteks maapiirkondades pole Olcelli sõnul “eriti midagi”. Siinset rongiliiklust peab itaallane tõsimeeli maailma halvimaks! “Need vanad räpased vagunid – see lihtsalt ei anna Eesti taset välja!”