Ilmalik matja, laatade korraldaja, raamatute koostaja, väsimatu organisaator, mänedžer, direktor, nõuandja, läbirääkija, abimees. Hunt Kriimsilm oma üheksa ametiga häbeneks silmad peast, kui näeks, milline on õige mehe mastaap.


Nii kui ta hommikul ärkas ja näo puhtaks pesi, kiirustas linnaisadele nõu andma (alguses Kalev Kallole, pärast Taavi Aasale). Kui nõu antud, jooksis koju, istus ööd läbi lambivalgel, jalad külmas vees, ja kirjutas raamatuid. Maestro Jaan Kross ei jõudnud ka nii palju kui Ivo. (Nelja aastaga kirjutas Ivo kümme raamatut.)


Kirjutas elulooraamatuid armastatud kunstikorüfeedest ja sportlastest (Eri Klas, Kaie Kõrb, Indrek Pertelson, Navitrolla jne) ja kus on anne mehel – ajab inimesega kolm korda juttu ja raamat valmis!


Keegi vingus, et Parbus solgib head teemad lihtsalt ära. No kas see on kellegi jutt! See pole jutt ega midagi! Sama loll jutt nagu see, et Kalevi kommid enam süüa ei kõlba.

Ivo sulest on tulnud ka raamat päkapikk Peetrikesest, kes kõrge kuuse ladvast kuke ära päästab ja suure halli hundiga võitleb. Päev enne kui Ivo kinni nabiti, kinkis ta Taavi Aasale muinasjuturaamatu “Draakon Rudolf”. Ilus, midagi pole ütelda.

Ja nüüd siis avastas keegi Ivo-poisi toast pataka sularaha.


Teate, mis ma selle peale ütlen. Mehel peabki raha taskus olema. Kutsub mõni tütarlaps su nurga peale kohvikusse, mida sa hing teed, kui rubla raha taskus pole – jää veel häbisse!


Nüüd on neil hea naakuda, et Ivo-poiss on varem ka kohtulikult karistada saanud – kunagi 2000. aastal tehtud mingi tilluke trahv – neli ja pool tuhat krooni. Fiktiivne aktsiamüük või mingi tühine lugu.


Ja nüüd siis need maadeasjad. Kus nüüd joonistavad ajalehtedes pildikesi, kus Ivo-poiss kuskile Pirita metsatuka asemele majad tahtnud ehitada. No püha jepastus – kui sa tahad metsas seeni korjata, mine rongi peale ja sõida Aegviitu!


Ivo tahab heast südamest pimeda võpsiku asemele majad ehitada ja süüdi ka veel! Linn olgu ikka linn ja mets olgu mets! Anekdoot, ausõna. Aga no katsu sa neile rääkida...


Nüüd külitab siis Ivo-poiss plate peal, varsti kaks nädalat täis.


Ei ole midagi, Ivo! Lase naaguvad! Mis ei tapa, teeb tugevaks. Ja kui leiavadki, et see raha on sul seal kuidagi... noh... tead isegi. Tegijal ikka juhtub. Kui sa nii palju aastaid oled päev päeva kõrval südamega oma tööd teinud, siis peab ikka püsti jama majas olema, kui rahapatakaid ei kogune. Peavadki kogunema!


Ei. Ivo on tubli mees! Soovime Ivo-poisile kõike paremat ja et neid häid mõtteid ja väledat sulejooksu ikka jaguks.


Ja kadedate urgitsemisel on ka ükskord lõpp.