19.12.2008, 00:00
Ivo Parbus on tubli töömurdja!
Üks suur-suur töötegemine on see, mis pähe tuleb, kui Ivo
Parbuse nimi suhu võetakse. Üks otsata töö, töö
ja töö kogu aeg. Alailma on Ivo-poiss nagu orav rattas, ei
mäleta keegi teda kõrtsis püherdamas või ringi aelemas.
Ikka kaabu peas, ikka lips ees ja ikka üks töö ja muusa
teenimine.
Ilmalik matja, laatade korraldaja, raamatute koostaja,
väsimatu organisaator, mänedžer, direktor, nõuandja,
läbirääkija, abimees. Hunt Kriimsilm oma üheksa
ametiga häbeneks silmad peast, kui näeks, milline on õige mehe
mastaap.
Nii kui ta hommikul ärkas ja näo puhtaks
pesi, kiirustas linnaisadele nõu andma (alguses Kalev Kallole,
pärast Taavi Aasale). Kui nõu antud, jooksis koju, istus
ööd läbi lambivalgel, jalad külmas vees, ja kirjutas
raamatuid. Maestro Jaan Kross ei jõudnud ka nii palju kui Ivo. (Nelja
aastaga kirjutas Ivo kümme raamatut.)
Kirjutas elulooraamatuid
armastatud kunstikorüfeedest ja sportlastest (Eri Klas, Kaie Kõrb,
Indrek Pertelson, Navitrolla jne) ja kus on anne mehel – ajab
inimesega kolm korda juttu ja raamat valmis!
Keegi vingus, et Parbus
solgib head teemad lihtsalt ära. No kas see on kellegi jutt! See pole jutt
ega midagi! Sama loll jutt nagu see, et Kalevi kommid enam süüa ei
kõlba.
Ivo sulest on tulnud ka raamat päkapikk Peetrikesest,
kes kõrge kuuse ladvast kuke ära päästab ja suure halli
hundiga võitleb. Päev enne kui Ivo kinni nabiti, kinkis ta Taavi
Aasale muinasjuturaamatu “Draakon Rudolf”. Ilus, midagi pole
ütelda.
Ja nüüd siis avastas keegi Ivo-poisi toast pataka
sularaha.
Teate, mis ma selle peale ütlen. Mehel peabki raha
taskus olema. Kutsub mõni tütarlaps su nurga peale kohvikusse, mida
sa hing teed, kui rubla raha taskus pole – jää veel
häbisse!
Nüüd on neil hea naakuda, et
Ivo-poiss on varem ka kohtulikult karistada saanud – kunagi 2000. aastal
tehtud mingi tilluke trahv – neli ja pool tuhat krooni. Fiktiivne
aktsiamüük või mingi tühine lugu.
Ja
nüüd siis need maadeasjad. Kus nüüd joonistavad ajalehtedes
pildikesi, kus Ivo-poiss kuskile Pirita metsatuka asemele majad tahtnud
ehitada. No püha jepastus – kui sa tahad metsas seeni korjata, mine
rongi peale ja sõida Aegviitu!
Ivo tahab heast südamest
pimeda võpsiku asemele majad ehitada ja süüdi ka
veel! Linn olgu ikka linn ja mets olgu mets! Anekdoot, ausõna. Aga
no katsu sa neile rääkida...
Nüüd külitab
siis Ivo-poiss plate peal, varsti kaks nädalat täis.
Ei
ole midagi, Ivo! Lase naaguvad! Mis ei tapa, teeb tugevaks. Ja kui leiavadki,
et see raha on sul seal kuidagi... noh... tead isegi. Tegijal ikka juhtub. Kui
sa nii palju aastaid oled päev päeva kõrval südamega oma
tööd teinud, siis peab ikka püsti jama majas olema, kui
rahapatakaid ei kogune. Peavadki kogunema!
Ei. Ivo on tubli mees!
Soovime Ivo-poisile kõike paremat ja et neid häid mõtteid ja
väledat sulejooksu ikka jaguks.
Ja kadedate urgitsemisel on ka
ükskord lõpp.