Esimese vaatuse jooksul õnnestus Allikul hästi lavastatud meediašõu abil publik uskuma panna, et tegu ongi räpase poliitilise mänguga ning tema on ilmsüüta vaene kannataja, kellele on kirves kuklasse löödud. Ja et tema pole ministeeriumilt mingeid etteheiteid kahe aasta jooksul kuulnud ja et see kõik tuli nagu välk selgest taevast.
Ega siis Edgar Savisaar asjata kirjuta oma raamatus "Peaminister": "Eesti poliitikas on üks parimaid mängureid Jaak Allik. Ta ise on tunnistanud, et omandas nood oskused oma isalt, vanalt punarevolutsionäärilt. Võib uskuda, et kõik temalt saadud tarkus on kokku võetav paari-kolme põhitõega, aga neid ei räägi Jaak Allik mitte kunagi välja."
Ekspressil on aga ministeeriumi teatrinõuni­ku Tõnu Lensmendi sõna selle peale, et pärast siseauditi tulemuste selgimist üritas ta nõukogu liikmena Allikule kui nõukogu esimehele mitut puhku selgitada, et nendele punktidele (vt kõrval) tuleb reageerida, aga Allik ignoreeris probleemi. Lensment oleks võinud ju veel venitada ja asjad oleksid aina hullemaks läinud, kuid ta otsustas ministeeriumi teavitada ja Laine Jänes allkirjastas tagandamiskäsu, põhjendusega, et Allik ei saa oma tööga hakkama.

Teine vaatus algab pühapäeval, kui Ugala teatri avalik kiri, millele tänaseks on alla kirjutanud juba 43 inimest, Sakalas avaldatakse. Seal öeldakse selgelt, et Ugala vajab muutusi ja see arusaam ei ole seotud poliitikaga, vaid teatri kunstiliste eesmärkidega ja loomingulise töökeskkonnaga.
Mõni päev hiljem saame Rahvusringhäälingu uudiste vahendusel veel pisut targemaks - näitleja Indrek Sammul, keda on uue teatrijuhina kuluaarides ka välja käidud, vihjab juhtimiskultuuri puudulikkusele. Kommentaariumides ei hoita sappi kokku, juubeldatakse koleda stagnaaja lõpu ja Alliku-Tammearu maffia kadumise üle.
 Milles ikkagi asi? Kõigepealt tuleb selgeks teha, et Allik ei olnud Ugala teatri direktor, vaid sihtasutuse nõukogu esimees. Need on kaks ise asja.
Nõukogu määrab ka juhatuse - reaalse teatrijuhi. Siinkohal tuleb öelda, et Peeter ­Tammearu ehk teatri tegelik juht (kelle koha kallale Alliku sõnul tegelikult kiputakse, ning selleks oli vaja tema enne kõrvaldada - aut.) on olnud suure koormuse all ja teinud sisuliselt nelja inimese tööd - olnud direktor, kunstiline juht, näitleja ning lavastaja ühes isikus. Tammearu keeldus lahkumisavaldusele alla kirjutamast. Teatri üldkoosolek, millel oleks pidanud rahumeeli asju arutatama, kukkus läbi - töötajate täielikuks hämminguks olid kohal kaamerad ja ajakirjanikud. Vaikus on kurjakuulutav. Täiesti mõistetav on nende soov teatri musta pesu avalikkuse ees mitte pesta.

Helistan Allikule, ta on Moskvas, loeb NO99 lavastusel "GEP" sünkroontõlget. Tahan teada, kuidas ta kommenteerib süüdistusi, et ta on oma rolli piiridest väljunud ehk siis sekkunud teatri loometöösse - asi, mida talle ette heideti. "Ei olnud kusagil kirjas, et ma oma ajud pean koju jätma. Ja kui Tammearu küsis ühe või teise asja kohta arvamust, siis ma seda ka ütlesin. Ma olen ka ju ikkagi lavastaja ja kriitik ja Ugala teatrit juhtinud aastatel 1983-1988, 1991-1995, 2000-2003," vastab ta. Ja leiab, et sihtasutuse süsteem kui niisugune väärib kriitikat ja tekitab küsitavaid olukordi.
Ugala probleemil on kaks tahku. Üks on auditiga tõestatav ja teine ei ole seda mitte. Ja neist "inimlikest aspektidest" ning ebameeldivatest detailidest ei taha näitlejad meediale muidugi rääkida. Vaatame siis numbreid. Aastal 2006 oli Ugala trupis 25 näitlejat, praegu on neid koos Tammearuga 18. Lahkunud on näiteks ­Leila Säälik, Priit Võigemast, Karol ­Kuntsel, Ott Aardam, Hilje Murel, Maria ­Soomets, Andres Noormets, Gert Raudsep... Väidetavalt on praegu valmis "põgenema" ja ootavad kutseid mujalt veel vähemalt kolm näitlejat. Ehkki igaühe lahkumise põhjused on individuaalsed ja erinevad, aimub siit pikemalt küpsenud vimma. Teatris on tööl keskmisest tundlikumad inimesed. Loomingulised inimesed, kes ei talu, kui nendele vaid ülesandeid jagatakse ning nende endi häält ja tahet kuulda ei võeta.
Allik kommenteerib, et noored näitlejad on alati tahtnud muutusi, nii on see ikka olnud, ning just seepärast kutsutigi näiteks teatrisse noor lavastaja Taago Tubin, kes neid uusi ja teistmoodi asju teeks.

On neid, kes usuvad Allikut ja arvavad, et kogu mäsu on teatri kui niisuguse maine alla tõmmanud. Nende silmis on hoopis ministeerium Lainekese juhtimisel oma ebakompetentsust tõestanud. Need on inimesed, kes naeravad NO99 etendusel "Kuidas selgitada pilte surnud jänesele" endal püksid märjaks Marika Vaariku kehastatud Ametnikku kuulates, kelle tekst koosneb ligi sajaprotsendiliselt Laine Jänese "pärlitest". Kes neljapäevasel etendusel naerda turtsus? Jaak Allik ise. Kas ta naeris viimasena? Võib arvata, et tema meediašõu kaugem siht on Lainekesest lahti saamine. Ja kultuurirahvas rõõmustaks.
Karikatuur jänese kõrvu peos hoidvast kangelasest tuleks järgmise persooniloo juurde. Ambitsioonikat ja tarka poliitikut ei maksa veel maha kanda. Ainult et jälle kord on Allik vale partei ridades - Rahvaliidu koomast väljatulek langeks imede valdkonda. Ometi meenutatakse Alliku ministriks olemise aega (1995-1999) "jänesekatku" ajal üha soojema nostalgiaga.

Karmid süüdistused
Ugala teatri juht Peeter Tammearu saatis emakeelepäeval teatriperele edasi ministeeriumi etteheited. Ekspress toob ära ära mõned, mis puudutavad teatrijuhtide tööd ja sisekliimat:

  • Külalislavastajate osas teevad otsuseid ainuisikuliselt teatrijuht (Tammearu) ja nõukogu esimees (Allik).
  • Nõukogu esimees (Allik) sekkub repertuaari valikusse, surub läbi oma positsiooni, oma kokkuleppeid ja oma eelistusi.
  • Eesti-siseselt tunnustatud lavastajaid ei kutsuta, sest kardetakse konkurentsi.
  • Ugala loomingulise personali sunnismaisus.
  • Usaldamatuse kultiveerimine organisatsioonis (kõikides valdkondades).
  • Inimväärikuse jalge alla tallamine (käitumine alluvatega).
  • Autokraatlik, jäik ja kaootiline juhtimisstiil.
  • Teatrijuhi ebaväärikas ja ebaeetiline käitumine väljasõitudel, pidudel, lava taga joomine.