Mõned asjad juhtuvad väga ­ootamatult. Nagu Kimi Räikköneni võit vormel-1 maailmameistrivõistlustel. Kogu maailm ju teadis, et viimase etapi eel on tiitlile veel kolm pretendenti. Ent kui otsustada esmaspäevaste lehtede järgi, ootasid toimetused Lewis Hamiltoni või ­Fernando Alonso võitu. Räikköneni triumfiks polnud keegi valmis ja nii ilmusidki lood, mille kõrval värskest ilmameistrist vaid tikutoosisuurune pilt. Ja seda ei juhtunud sugugi ainult Eestis.

Kimi tiitlivõitmise viis iseloomustab tegelikult väga hästi tema suhtumist võidusõidusse. Selle võib kokku võtta ühte lihtsasse põhimõttesse: “Tehku teised, mis tahavad, kui mina olen neist kiirem, siis ma võidan.” Kiirusele lisaks on Kimi trump legendaarne külmaverelisus. Kui venelased mõtlesid välja anekdooditegelase “kuuma eesti poisi”, siis nähtavasti ei teadnud nad veel midagi Kimi Räikkönenist. Ilmselt on kõik piloodid oma esimese vormel-1 stardi eel närvis. Välja arvatud Kimi Räikkönen – tema magas ja ärkas alles 20 minutit enne rajaleminekut.

Ent ärgem laskem end välisest muljest petta. Vormel-1 on äärmiselt inimvaenulik keskkond. Seal ellujäämiseks tuleb end ümbritseda kindla kaitsekihiga. Kimi maskitaoliselt ükskõikne ilme ja “ühesilbilistest sõnadest koosnev pomin” (Briti lehemeeste väljend) moodustavadki tema soomuse. Tiitlivõidu järel nägime Jäämeest aga suisa avalikult sulamas. Naeratus tema näolt ei tahtnud kaduda. Jutt telekaamerate ees oli tavalisest pikem ja sisaldas krammikese emotsioonegi.

Kui aasta tagasi sai teatavaks, et Kimi Räikkönen asendab Michael ­Schumacherit Ferrari tiimis, vangutasid paljud pead. Kimi kiirus ei tekitanud kelleski kahtlust. Närvikava on tal samuti tugevam kui seitsmekordsel maailmameistril. Aga ta ei viitsi inseneridega auto arendamise kallal töötada, kiljusid kriitikud. Ta ei viitsi piisavalt sageli tehases koosolekutel käia! Ja mis kõige hullem – ta paneb pidu, nii et maa must! Kas selline mees sobib siis asendama Michael Schumacherit!? Hoolitsevat pereisa, kellel kaks väikest last? Loomasõpra, kes võttis enda juurde kodutu koera? Heategijat, kes toetas miljonitega Kagu-Aasia tsunamiohvreid?

Supermani! Ideaalinimest!

Sellised küsimused pididki tekkima, sest Kimi “libastumisi” on mõnuga kajastanud kogu maailma meedia. Või mis libastumised need nii väga on. Noored inimesed tahavad ikka lõbusalt elada ja pidu panna. Isegi siis, kui nad on maailmakuulsad. Mullu talvel osales Kimi Soomes ühel mootorkelguvõistlusel ­James Hunti pseudonüümi all. Nimevalik polnud kindlasti juhuslik – 1976. aasta F1-maailmameister oli tuntud oma pleiboiliku elustiili poolest.

Teravama pilguga televaataja pani kindlasti tähele, et Brasiilia GP autasustamisel rüüpas Kimi punnsuutäie šampanjat kohe poodiumile astudes. Ning sealsamas ütles ta pressikonverentsi lõpul, et ei kavatse oma eluviisi ka pärast tiitlivõitu muuta.

Aga vaatame tervikpilti. Seesama Michael ­Schumacher, kes eraelus ei tegevat kärbselegi liiga, oli võidu nimel valmis konkurendi sõna otseses mõttes surnuks sõitma (­Damon Hill ja Jacques ­Villeneuve teavad omast kogemusest) või auto teiste ­segamiseks keset teed parkima (nagu mullu Monako GP ajal). ­Keegi ei suuda aga meenutada, et Räikkö­nen oleks ohtlike manöövritega püüdnud rivaale kõrvaldada. Või mõnd kaasvõistlejat maha teinud. Või ­niisama suurustanud. Ja keegi pole kurtnud, et Kimi töö oleks pidutsemise all kannatanud.

Kui kuskil eksisteerivad mingid taevased jõud
, panid need Kimi Räikköneni tõusu vormel-1 maailmameistriks ammu paika. Aga sundisid teda selle nimel hullupööra pingutama. Perekond Räikkönen oli Soome mõistes puruvaene ja tippu tõusmiseks pidi Kimi toetuma vaid oma andele ja tahtele. Õnneks jagus alati inimesi, kes seda märkasid. Ühe tema kunagise mänedžeri naine olevat küll arvanud, et Kimist midagi ei tule, ja mees loobus koostööst.

Kummaline, aga kardisõitjana Kimil suurt läbilööki teha ei õnnestunudki. MMil jäi tema parimaks tulemuseks 10. koht 1999. aastal. Ent järgnev oli seda silmapaistvam. 1999. aastal jättis ta pärast nelja starti pooleli Briti vormel-­Renault’ sarja. Väites, et tiim ei saa tehnikaga hakkama.

Paljud pidasid seda ülbe kollanoka jauramiseks. Räikkönen aga teadis oma võimeid ja vastas talle omases stiilis – tegudega. 2000. aastal võitis ta samas sarjas kümnest stardist seitse, tuli ülekaalukalt meistriks ning Peter Sauber kutsus Kimi esimesele F1-testile.

See sai teoks 2000. aasta septembris Mugellos. Kulutulena levis teistes tiimides uudis, et Sauber on kellegi lapse testima kutsunud (Kimi oli tollal 20aastane, aga välimuselt tõesti lapseohtu). Isegi suur Schumi isiklikult pidas vajalikuks nooruki edenemist vaatama minna. “Sellest poisist võib ükskord maailmameister tulla,” oli tema arvamus. Vaevalt oskas aga

Schumacher arvata, et vähem kui kolm aastat hiljem peab ta oma järjekordse tiitli võitmiseks just seda poissi edestama.

Esialgu vaevasid Kimit aga muud mured. Aasta lõpul kirjutas ta alla lepin­gu, ent teda ei tahetud Sauberi teise piloodina võistlema lasta. FIA president Max Mosley ise viskas nalja, et varsti hakkavad imikud otse kardiroolist vormel-ühte kippuma. Kahtlusteks oli alust, sest Kimi autovõidusõitja karjäär koosnes vaid 23 stardist. Pärast pikka kauplemist anti talle siiski superlitsents – tingi­misi. Hooaja esimesel, Austraalia ­GP-l lõi ta skeptikute suud kinni ja lõpetas kuuendana. Tema erakordsus oli nüüd kõigile päevselge. Peter Sauber aga hõõrus heameelest käsi targa investeeringu üle ning müüs Räikköneni lepingu sügisel McLarenile edasi.

Hõbenoole roolis hakkas Kimi asendama teist soomlast, kahekordset maailmameistrit Mika Häkkineni. Ja sai kohe külge pigilinnu kuulsuse. Esimene GP-võit oli mitu korda käeulatuses, aga ikka lipsas minema. Näiteks ­Magny-Cours’is 2002. aastal. Veel viis ringi enne lõppu juhtis Kimi võistlust ­Michael Schu­macheri ees. Siia aga voolas Allan ­McNishi autost õli asfaldile ning Kimi lendas teelt. Veel “kuulsamaks” sai Kimi tänu telekaadritele, kus ta oma suitseva McLaren-Mercedese pärast järjekordset mootoririket rajaserva juhtis. Ainuüksi 2002. aastal juhtus seda kuus korda, kolm korda jäi võistlus pooleli muude tehnikaviperuste tõttu. Ebaõnn omandas mõnikord lausa veidra kuju. Nagu 2003. aastal Interlagoses, kus Kimi pidi juba kättesaadud võidukarika hiljem tagastama – kohtunikud olid võistluse peatamise reeglit valesti tõlgendanud. Või Nürburgringil aasta hiljem, kui vibreeriv rehv auto vedrustuse purustas ja Kimi katkestas. Viimasel ringil. Liidrikohalt.

Kaks korda, 2003. ja 2005. aastal, küünitas Kimi tõsiselt ka maailmameistritiitli järele. Esimesel korral jäi Schumacheri edestamisest puudu vaid kaks punkti. Tõe le au andes oli Schumi kiirem, Kimi aga jõudis sagedamini finišisse ja kasutas ära uue punktisüsteemi eelised. Teisel korral kaotas ta Alonsole, ent seekord olid kaalukausid teistpidi. Kimi hiilgas kiirusega, Alonso ­eelis oli aga töökindel auto.

Soome sisu aga ei lubanud alla anda ja lõpuks seati õiglus jalule. 21. oktoobril 2007 tegi Kimi seda, mida ta alati on osanud ja tahtnud teha – sõitis kõigist kiiremini. Kuna sellega kaasnes suurim punktisumma hooaja kokkuvõttes, tuli ta maailmameistriks. Nii lihtne see oligi.

Kimi Mattias Räikkönen
  • sündinud 17. oktoobril 1979 Espoos
  • abielus Jenni Dahlmaniga, endise Miss Skandinaaviaga
  • elab Šveitsis Vaudi kantonis, samas on ka Michael Schumacheri eluase
  • hüüdnimed Iceman, Kimster, Räkä (Mika Häkkineni Häka eeskujul), Räikkä
  • enne esimest F1-starti ol tal seljataga vaid 23 autovõidusõitu, millest 13 lõppesid esikohaga
  • vend Rami Räikkönen osales tänavu Soome ringrajasarjas vormel-3, isa Matti Legends-auto roolis
  • koos oma mänedžeri Steve Robertsoniga peab võidusõidutiimi Räikkönen Robertson Racing, mis võistleb muuhulgas Briti F3-sarjas
  • tegeleb korralikult tasemel paljude spordialadega, kunagi sai isegi kutse Soome noorte jalgrattakoondisse
  • pole Soome pinnal ühegi vormeliga ühtki meetrit sõitnud