Ei,ainult jutustasin. Pärast haigust ei jaksanud pikka teksti kirjutada, neid juppe oli hea teha. Pealegi olen muinasjuttudega ammugi tegelnud. Rohkem meeldivad mulle muistendilaadsed lood, üldlevinud muinasjutukogumikes esitatud tekstid on ikka väga laenulised.

Uku Masing on põhjarahvaste muinasjuttudes leidnud sürrealismi, mis indoeuroopa omadele tundmatu… Kas sinugi raamatus leidub selliseid?

Jah, need tundusid mulle huvitavad. Seepärast võtsingi lugusid põnevamatelt rahvastelt nagu indiaanlastelt, paapuatelt, saamidelt, bušmanitelt ja eestlastelt. Meiltki on kaks teksti. Paapuadel on näiteks selline sürrealistlik lugu, kuidas tondid ronivad ronivad puu otsa jalad ülespidi.

Vahest on sellised muinasjutud lastele raskemini arusaadavad kui Grimmide või Andersoni omad?

Tänapäeva lastele on ka Grimmide omad üsna raskesti mõistetavad. Kas nad teavad näiteks, mis on leivaahi? Otsisin raamatusse tekste, milles poleks väga palju võõraid reaaale ja etnograafilisi nimetusi.

Tüüpilise indoeuroopa muinasjutu sisu on enamasti rikkaks saamise õpetus. See moraal on tänapäeval asjakohane, aga paapuade sürrealistlik moraal on jääb noortele ilmselt segaseks...

Ma ei tea, kas muinasjuttudes on üldse mingit moraali... Aga mingit mõtteviisi nad muidugi peegeldavad. Seletasin kunagi Mihhail Makarovile kandidaadi eksamil, et väide, nagu puuduks loodusrahvastel abstraktne mõtlemine, on muinasjuttude varal ümber lükatav. Tõin näiteks ühe kariibi muinasjutu, kus tegelaseks on perse, mis pole konkreetselt kellegi oma lihtsalt üldine perse, perse iseeneses, Arsch an Sich. See on ju puhas abstraktsioon.