Jaan Poska maja–Tallinna kikilips

Sisearhitektide aastapreemiad on välja kuulutatud. Võitja asemel tutvustame aga nominenti, põhjusel, et oma silmaga ei pruugi lugeja seda iial näha. Daamid ja härrad – Jaan Poska kodu rekonstruktsioon ehk sada aastat hiljem!

Kaks aastat tagasi otsustati Jaan ­Poska kodumaja, mis oli aastaid kurvalt oma saatust oodanud, lõpuks taastada. Vajalikud miljonid panid kokku Tallinna linn ja sihtasutus Jaan Poska mälestusfond. Nüüd on restaureeritud maja verandal Jaan Poska elu ja tegevust tutvustav muuseum, teistes ruumides aga korraldab linnavalitsus vastuvõtte ja kultuuriüritusi. Julgen arvata, et hr Poska ja tema abikaasa Constance oleksid maja praeguse saatusega rahul.

Meenutab kuurortlikku elulaadi

Madalakaldeliste viiludega 19. sajandi lõpupoole ehitatud hoone ei jäta väljast ülearu suurt ega uhket muljet. Seest on see aga oota­matult ruumikas – selle ligi 600 ruutmeetril on ühtekokku kolmkümmend üks tuba. Vana nimega Liiva (alates 1927. aastast Poska, nõukaaegse Leineri) tänava poole vaatav, kadriorulikult sümmeetriline fassaad on keskelt tõstetud, võimaldades mahutada mõned ruumid ka teisele korrusele.

Katuseserva alt piiluvad kauni profiiliga sarikaotsad ja pitsservaga vertikaallaudis nagu koketne alusseelik. Kuid ainulaadse iseloomu annavad hoonele just rõhutatud ülakaarega aknad, mille luukidesse lõigatud Taaveti tähed mäletavad ilmselt maja ehitajat.

Sada aastat tagasi sai maja omanikuks Jaan Poska, kes tol ajal töötas linnavolikogus. Tahtes perele erilist kodu, tegi ta juurdeehitusi ning lasi majja paigaldada valgustuselektri. Tollal polnud Tallinnas veel elektrijaamagi! Teine teadaolev novaatorlik tegu oli tolmuimeja ost. Neist faktidestki nähtub, et oldi jõukal järjel ja edumeelsed.

On teada, et hoone juurde kuulus väga suur krunt, 8000 m². Siiski on maja toonast ümbruskonda raske ette kujutada. Seal voolas ilmselt veel osalt vabana Liiva oja (mis andis Liiva tänavale tema nime) ja Vesivärava tänavat mööda kulges juba sadamaraudtee, mitte enam sadama veevarustuse kanal, kuhu oli lüüside abil Liiva ojast vajadusel vett suunatud.

Seisis vaevu püsti...

Maja Poska-aegsest sisust ettekujutuse saamiseks on kasutada vaid mõned kaasaegsete kirjeldused, peamiselt Poskade tütre, Vera Poska-Grünthali Torontos raamatuna välja antud mälestused. Sellest vähesest tuli nüüd lähtuda sisearhitekt Maile Grünbergil, kelle ülesandeks sai luua hoone renoveerimise kava.

Nõukogude perioodil kasutasid hoonet ALMAVÜ, Merekool ja -klubi, seal on treenitud teenistuskoeri, hoone nurga tagant hoovist paistsid tollal mingid mererelvastuse näidised... Viimased aastad seisis maja täiesti tühjalt, olles pärast mitut põlengut hakanud juba väga ohtlikult läbi paistma. Päästmiskava teostus täiesti viimasel hetkel.

Algsest sisustusest ei olnud säilinud peaaegu mitte midagi, põrandate asemel oli liiv ja uksed-aknad lagunenud... Tahes-tahtmata tuli hoonet rekonstrueerides selle sisu pigem lavastada, kasutades uusvanu sisustus­elemente, tuginedes oma fantaasiale. Sellest Mailel juba puudust ei tule: “Otsustasin interjööri teha võimalikult ajastutruu ja esindusliku. Panin natuke glamuuri juurde, et odavat muljet ei jääks.”

Ruumi kui sellist ei olnud olemaski. Tulevane tervik – värvid ja mööbel – kõik tuli luua lihtsalt kujutluses. “Ajakava oli ääretult tihe, mööbli pidin suure kiiruga ära tellima puhtalt ettekujutuse järgi. See kõik oli äärmiselt riskantne, kuid seda rohkem rõõmu pakkus,” räägib Maile. Selle töö olemust määratles väga täpselt pealkiri, mille Mirjam Peil pani oma Kodukirja-loole Poska majast: “Kujundades kujutelma”. Süvenege!

Ja Maile j& ;aum l;tkab: “Imekombel leidsime ühest ruumist killukese vana parketti, selle järgi taastasime vestibüülide ja garderoobi põrandad. Saalide ja raamatukogu põrandatele sai tammeparkett, mille servades jookseb kolmevärviline bordüür: hele vaher, punane merbau ja ülitume wenge. Õnneks olid säilinud valgetest pottidest ahjud ja kaminad, mille sisu nüüd ümber laoti, kahes kambris oli säilinud ka tore kassettlagi. Ka üles viiv puittrepp on originaal.”

Oma aja pärl – esinduslik ja eesrindlik

Esinduslik ampiir segunes tollal moes olnud juugendiga. Selline laad, nagu Maile tunnistab, on talle palju rohkem meeltmööda kui näiteks talupojastiil. Kuivõrd vajalikku kogust autentset mööblit ei õnnestu ju kuskilt leida, sai komplekt koostatud ajastutruudest “uusvanadest” mudelitest.

Kuigi meie modernistlikul haridustaustal tähendab uusvana kasutuselevõtt kompromissi nii vormikeele kui ka ehedusenõude osas, võib siiski öelda, et viimaks ometi. Teisiti ei oleks ajalooline väärikus üldse saavutatav. Vaadake vaid soliidset ülipikka söögilauda... See on nii vägev, et on kerge ette kujutada, kuidas selle peal Tartu rahulepingut allkirjastati. (Kuigi omavahel öeldes näidati mulle seda päris õiget lauda hoopis Laitse lossis...)

Saalid on saanud valge puittahveldise ja soliidse tapeedi, värvideks kuningpunane ja kuld. Saalide elegantsile vastandub raamatukogusse loodud intiimne miljöö, kus sumedatoonilise tapeedi taustal helgib väärikalt kuldsete ehisdetailidega mahagonikarva mööbel. Mulje tõmbab kokku valge, soliidselt lai põrandaliist, mis kulgeb ruumist ruumi läbi terve maja.

Nagu öeldud, valis Maile enamiku sisustusest ajastukoopiate kataloogidest. Vaid üks ruum osutus pähkliks – garderoob. Sinna projekteeris ta stiiliga kokkukõlavad varnad, mis oma praktilisuses ja veenvuses on saavutus omaette.

Lisandid toetavad väärikust

Glamuuri jätkub ka tualettruumidesse. Inglise stiilis seadmed, valgustid mattklaasist ja paksust messingist, samast materjalist ehiskonsoolid toetamas säravvalgete vaheseinte ülakarniisi...

Asutus ise jääb delikaatselt nurga taha, kuid sinna suunda juhatab väärikas kahe poolega uks.

Pange tähele klassikalist võtet – kui vajate avaramat muljet, kasutage peeglit. Ka vestibüüli on avardamas suur peegel, mis kloonib ka imekaunist luigekaelset ampiirsohvat.

Maile Grünberg on siin töötanud kui kindla käega lavastaja, kes valdab suurt plaani ja rikastab seda veenvalt detailidega. Kui palju annab ruumidele juurde sinivereliste valgustite armee! Juba välisukse taga tillukeses eeskojas valgustavad tulijale teed kaks (kaks!) kroonlühtrit – selles kõnekas faktis väljendub kujundaja lopsakas ja esinduslik stiilikäsitlus.

Tulemusega ollakse ülimalt rahul. Ja tõusulainel linn oli Mailele kindlasti üheks elu parimaks tellijaks...

Jaan Poska (1866–1920)


Lõpetanud 1890. aastal juuraõpingud, tegutses Tallinnas advokaadina, 1904. aastal valiti ta linnavolikokku ja esimese eestlasena volikogu esimeheks, 1913. aastal määrati linnapeaks.

1918. aastal sai temast Eesti Vabariigi esimene välisminister ja rahuläbirääkimiste juht. 1920. aastal juhtis ta läbirääkimisi Venemaaga. Pärast Tartu rahulepingu allkirjastamist sõnas ta: “Tänane päev on Eestile tema 700aastases ajaloos tähtsaim: esimest korda määrab Eesti ise oma tuleviku saatust.” Vägitegu tehtud, ütles kuu aja pärast üles hr Poska süda.

Rekonstruktsioon: arhitekt Illar Kannelmäe
Sisekujundus: Maile Grünberg ja Eliina Grünberg
Fotod: Priit Grepp

Ehitustööd: Tarrest Ehitus
Sisustusdetailid: ARS Sisustus
Mööbel: SNM mööbel ja Camel mööbel
Aksessuaarid: Antiik ja repro
Valgustid: Hektor Light