Jaan Ruus ennustab Oscareid: Populaarkunst tõsikunsti vastu

Kirjutasin eelpool lilmunud tänavuste Oscarite prognoosi 10. veebruaril. Kuldgloobustega tõusis „Avatar“. Lõpuks tegi spurdi.„Piinakamber“.
Aga üldiselt näib, et nii lihtsat Oscarite ennustamist pole veel olnud. Ehk 1998, kui ennustasin „Titanicule“ 10 Oscarit (sai 11). Ainus probleem on, kes võidab kõige tähtsama, parima filmi Oscari. Tulen selle juurde lõpus.

Parim meesnäitleja on teisiületavalt Jeff Bridges filmis „Crazy Heart“. Film tuli kinodesse alles detsembris, kuid orgaaniliselt mängiv Bridges allakäinud kantrilaulja Bad Blake’ina sai kohe Kuldgloobuse ja Filminäitlejate Ühingu auhinna. George Clooney jääb seekord ilma.

Parim naisosa tuleb Sandra Bullockilt armsas pisarakiskujas „The Blind Side“ (jätan ingliskeelsed pealkirjad, kunagi ei tea, kuidas levitajad filme tulevikus ristivad). Meryl Streep „Julias&Julias“ on alaline kandideerija, kuid ameeriklased armastavad neid, kes teevad come-back’i, ja see on Sandra Bullock. Ka on temast kujunenud teatav popkultuurikuju. Minu eelnevas loos oli juba märgitud, et filmi operaator on ainus arvestatav „meie mees Hollywoodis“ Alar Kivilo.

Parima naiskõrvalosa saavat telenäitlejannana tuntud Mo’Niqu filmis „Precious“, kus ta mängivat õelat naist (!). Kirjutan temast ameerika kriitika põhjal ja tingivas kõneviisis, seda filmi pole ma näinud. Aga hämmastav, hämmastav, nii nagu Euroopa filmiauhindade puhul, nii ka Oscarite puhul tuleb täheldada, et olulist osa võimalikest võitjatest oleme juba näinud!

Parima meeskõrvalosa Oscari saab austria päritolu näitleja Christoph Waltz, kellele anti Cannes’is ka meesnäitleja palmioks. Tarantino filmis „Inglorious Basterds“ kõneles ta ladusas inglise, saksa ja prantsuse keeles, mängides küünilist gestaapolast. Harilikult kardavad ameerika produtsendid esitada filme Cannes’i festivalile. Kui film Cannes’is auhinna saab, on tõenäone ka hilisem Oscari saamine, nagu praegu selle filmi puhul. Aga kui film jääb Cannes’is auhindamata, kahandab see Oscari saamist, mõjudes nii, nagu poleks film ikka väärtuslik.

Cannes’ist tõusis kuulsaks animafilm „Up!“, see avas ajaloo jooksul esimese animafilmina selle festivali ja võib kindlalt arvata, et „Up!“ saab ka Oscari.

Adapteeritud stsenaariumi eest saavad auhinna filmi „Up in the Air“ stenaristid Jason Reitman ja Sheldon Turner. Väga osavalt punutud stsenaarium elukutselisest töölt vallandajast – päevakohane teema. Tõsi, kindlasti leidub hääletajaid, kes peavad parimaks stsenaariumiks „Piinakambri“ oma, ent arvan, et viimased jäävad vähemusse.
Originaalstsenaraiumi saab Quentin Tarantino. Kes veel peale tema julgeks ümber kirjutada Teise maailmasõja ajaloo ja lasta juuditarist kinoomanikul Pariisi kinos tappa Adolf Hitler!

Parimaks dokumentaalfilmiks tunnistatakse arvatavasti „The Cove“, delfiinide tapmisest Jaapanis, mis ka meil kinodes jooksnud.

Võõrkeelse filmi Oscar läheb arvatavasti Cannes’i Kuldse Palmoksa saanud ja hiljem ka Euroopa parimaks filmiks tunnistatud Michael Hanekese filmile „Valge pael“, mida, muide, ka mina üldse mulluse filmiaasta parimaks pean. Palju asju saladuseks jätvas jutustuses eelmise sajandi alguse saksa külast on ameeriklastele sobivat narratiivsust ja ka ajaloolisi vihjeid tulevikus tekkiva fašismi võimalikele põhjustele, nii et see film näib võitvat.

OperaatoriOscar läheb arvatavasti Mauro Fiore’le erialase meisterlikkuse ja emotsionaalsuse eest filmis „Avatar“. Lisaks uudne ruumilise 3D veenev ülesvõtmine..

Ja n.ö. tehnilised Oscarid lähevad harilikult suurele eepilisele filmile, tänavu jääb sellele teele „Avatar“, mis saab kunstniku, visuaalefektide ja heli-Oscarid. Tõsi, montaažiOscari võib saada „Piinakamber“, Hollywoodi Monteerijate Ühing pidas seda parimaks. Originaallaulu asjus mul arvamus puudub, pole kõiki nominente näinud.

Ja tuleme nüüd peaküsimuse juurde: kes saab parima filmi Oscari?
Eeltoodud loos kaldusin selle poole, et „Piinakamber“ „jookseb“ siin finišisirgel „Avatarist“ mööda. Aga nüüd, viimasel päeval, tundub mulle, et nad finiseeruvad võrdselt, tulemuseks on viik! Kohe põhjendan.

Tänavu ei nimetatud mitte viit nominenti nagu harilikult, vaid kümme. Ühte ja samasse nimekirja üritati võtta nii publikut korjanud populaarfilmid kui kriitikute lemmikud. Kui vanasti anti üks hääl enda poolt valitud parimale filmile, siis nüüd seavad hääletajad ritta kõik kümme filmi eelistuse järjekorras. Tähendab, et iga film saab punkte igalt hääletajalt. Võime pikalt fantaseerida, kuidas see mõjutab hääletust, kuid läheme lõpp-prognoosi juurde.

„Avatar“ on maailma kinoajaloo jooksul korjanud suurima kassa, on väga hea film ja edukas tehniline eksperiment. Hollywood ei jäta neid asjaolusid märkamata. „Piinakamber“ on tõsine filmikunst Iraagi sõjast koos selle sõja ühiskondlike alltekstidega. Värvi sellele finišikahevõitlusele lisab asjalolu, et nende lavastajad James Cameron ja Kathryn Bigelow on olnud abielus. Nad lahutasid 1991, kuid säilitasid head suhted.

Harilikult antakse parima filmi Oscar ja parima režissööri Oscar koos. On loogiline, et parima filmi teeb parim rezissöör. Kuid Cameroni tohutu ego pole talle parim reklaam, ka on ta kõik võidupärjad „Titanicuga“ juba saanud. Bigelow, nüüd 58-aastane, oleks alles esimene (!) naisrežissöör, kes Oscarite 81-aastase ajaloo jooksul selle kujuga püünelt minema jalutaks.

Täna, viimasel Oscarite-eelsel päeval näib mulle, et „Avatar“ ja „Piinakamber“ finišeeruvad võrdselt. Cameron ja Bigelow jalutavad, käe alt kinni hoides, ära Kodaki saali galaõhtult. „Avatar“ saab parima filmi Oscari ja Kathryn Bigelow parima režissööri Oscari. Tulemuseks on viik! Kuldmedal läheb jagamisele, või, parem on öelda, antakse välja kaks kuldmedalit. Tänavune Oscarite aasta on andnud võimsa tehnikahüppe ruumilisse kinno ning naislavastajat on esimest korda poodiumil pärjatud.