Praegu on meil üks juhatuse liige. Tema on tõesti Keskerakonnast.

Jaanus Mutli?

Just.

Ometi oli sihtasutus algul täiesti apoliitiline.

Põhjus, miks Mikko Fritze sellele kohale kunagi valiti, oligi see, et ta oli sõltumatu, samal ajal on tal dimensioon, mida siin väga harva kohtab. Ta on eurooplane, näeb asju laiemalt.

Miks Fritze ära läks?

Mikko töö oleks võinud vabalt edasi kesta. Projektiga kaasnev bürokraatia käis talle ilmselt üle jõu. Esialgu oli tal välismaalasena teatav immuunsus, teda ei torgitud, aga siis hakati revisjone kaela saatma, nagu tavalisele eestlasele. Võeti kinni asjadest, mille normaalses suhtluses võiks ära lahendada viie minutiga.

Kes ta elu põrguks tegi?

Üks tubli ametnik, kes ilmselt tahtis ainult head. (Tubli ametnik oli Tallinna Ettevõtlusameti juhataja Kairi Teniste. Toimetuse märkus.)

Kuidas sina sihtasutusse sattusid, sa ei kartnud poliitilisi mänge?

Ma ei kartnud, ma olin sihtasutuse nõukogu liige. Kuigi, kui Mikko Fritze mind kutsus, ütlesid tuttavad ka, et mida sa teed, enne valimisi läheb seal jamaks, pane tähele!

Aga ma vaatasin projekte, mis on sisse tulnud, kuulasin Mikko juttu, suhtlesin inimestega, sain aru, et see on siin väga kihvt asi, kui see jääb poliitikaüleseks.

On see jäänud poliitikaüleseks?

Tundub, et see poliitika on nagu udu, mis hakkab õhtul tasahilju talule lähemale pressima. Loomad on laudas, lambad on saras, pere loeb õhtupalvet ja udu immitseb madalalt heinamaalt majale järjest lähemale.

Võib-olla oled liiga tundlik?

Ma kardan, et mitte. Mulle tundub, et seesama häda on kõikidesse kultuuripealinnadesse sisse kodeeritud. Kõigepealt poliitilised jamad – et missugune poliitiline jõud siis ikka selle au ja kuulsuse lõpuks endale saab. Ja teiseks raamatupidajalik hüsteeria. Äkki keegi kulutab liiga palju.

Kas linna bürokraatiamasin on liiga jäik?

Kultuuriprojektide jaoks minu meelest küll. See on olnud väga õpetlik kogemus, näha seda, kuidas linna juhtimine toimib. Aga ajapikku harjud ära hangete ja lepinguvormide ja aruandlusega… Selles mõttes on Jaanus Mutli meie majas õige mees, kes nagu vana linnakala võib meie projektidele teed sillutada. Mitte ainult kontrollida.

Mis on sulle selge märk, et poliitika astub teie mängumaale?

See, et kultuuripealinna üldise turunduse projekti hakkas tegema Paavo Pettai. Pettai on sama kaua turunduses tegutsenud kui mina teatris ja ta on oma ala suurepärane asjatundja. Aga kui ta siia ilmus, läks paljudel lambike põlema, et kas see on päris õige, et meie kampaaniat hakkab tegema inimene, kes teeb järgmistel valimistel Keskerakonna kampaaniat. Loodan südamest, et see on paranoia!

Mis selle slogan’i vahetuse taga on? Enne oli “Mereäärsed lood”, nüüd on “Kultuur kutsub”.

Meil oli kandev idee: mereäärsed lood. Ja Pettai ütles, et ideena see mereäärsed lood kindlasti jääb, aga pakkus välja, et slogan võiks olla “Kultuur kutsub”. Nii Mutli kui Savisaar on lubanud, et kandev idee ei muutu ja logo ei muutu.

Ma loodan, et detsembris ei tule uut slogan’it: Keskerakond kutsub! (naerab) Küllap ei tule.

Oled sa kunagi tundnud, et kultuur võib olla politiseeritud?

Ma töötasin 17 aastat Linnateatris. Ikka käisime vahel linnavalitsuses juttu rääkimas ja kultuuriministeeriumis, aga me ei saanud küll kunagi mingeid poliitilisi soovitusi. Ei.

Võib-olla mul on mingi immuunsus või ei võta mu indikaatorid seda vastu, aga mind ei ole ka praegu keegi ahistanud.

Kas riigi ja linna vahel ka veel mingi kangutamine käib või on rahaasjad selgeks vaieldud?

9. aprillil kinnitati ära programm ja võeti vastu eelarve. See oli töövõit meile kõigile.

Eelarve on väike, aga ta on konkreetne ja ta on olemas. Mingit kangutamist enam ei ole, mõlemad on oma otsuse teinud ja ma loodan, et seda ei hakata kuskilt vähemaks võtma.

Kui palju eelarve väiksemaks jäi, esialgsega võrreldes?

Kaks korda. Meie programmi eelarve on 2011. aastal 87 miljonit, tänavu on 20 miljonit.

Ja palju sa ise saad?

Sugugi mitte vähe, nii piimakombinaadi tsehhijuhataja tasemel, alla kolmekümne tuhande kätte. Me oleme kõige väiksema eelarvega kultuuripealinn ever. Vähemalt viimasel kümnel aastal… Aga mis seal ikka.

See ongi ehk Eesti unikaalsus?

Tõepoolest. Eestit tulekski defineerida kui kurioosumit. On nii vähe nii väikesi rahvusi maailmas, kes on otsustanud, et peavad üleval armeed, teaduste akadeemiat, ülikoole, tohutut teatrite ja muuseumide võrku, annavad välja entsüklopeediaid.

See unikaalsus, mis siin on, seda tuleb ka iseendale meelde tuletada, kiita ennast ka. Et olemegi head.

Kuidas Euroopa härrad nüüd rahule jäävad, riigieelarve valmib ju alles aasta lõpul.

Koostamisel on ühiskiri, kus riik ja linn deklareerivad ühist head kavatsust, et Euroopal oleks see kindlus olemas, et kultuuripealinna üritused Tallinnas toimuvad.

Mis põhimõttel on pandud kokku kultuuripealinna programm?

Programmi põhimõte on, et Tallinn suudaks konkureerida Barcelona või Londoni või Berliiniga. Et kui ma olen üks prantsuse kutt ja murran pead, kus küll oma järgmise raamatu kirjutan, siis otsustan, et lähen Tallinna ja kirjutan selle siin, sest (nüüd järgneb loetelu):

Tallinnas on vibreeriv kultuurielu, seal on palju lahedaid eriilmelisi klubisid, seal on hea ja taskukohane toit, seal saab elada – seal on community’d, kus saab visata koti maha ja magada, seal on tunni autosõidu kaugusel kohad, kus satud ürgloodusesse. See on multikultuurne linn, seal on 130 rahvust, ukraina pühakoda Laboratooriumi tänaval, juudi sünagoog, siin on huvitavaid vene subkultuure, kes teevad ja kellest me praegu midagi ei tea....

Kas sa pead muretsema ka selle pärast, et programm oleks meelepärane ministeeriumirahvale ja linnale?

Programm on koostatud selle nurga alt, et see ei saa meeldida tegelikult ühelegi poliitikule.

Kuulan huviga!

Raha meil ülearu ei ole, järelikult ei saa osta sisse ülearu palju kallist kraami välismaalt. Me tegime programmi, mis on kogukonnapõhine. Pigem toetame Uue Maailma asju, pigem on hea, mis toimub Telliskivi Loomelinnakus. Pigem on hea, et Plektrumi keldrifestivalist saab suur festival. Panustada seltskonnale, kes on kõige ägedamas ja aktiivsemas loomeeas, luua uusi territooriume, uusi alasid.

Et kultiveerida sellist kogukonnapõhist toimetamist, mis on tegelikult kontrollimatu. Ei saa nii, et ma annan teile raha ja tahan saada täpselt sellist ja sellist asja. See ongi programmi tuum.

70 protsenti on meil kõik uued asjad.

Mis programmi koostamisel suuremad raskused?

Tallinna häda on selles, et kui hakkad otsima Tallinnaga seotud maailmanimesid, siis jääd jänni. Dostojevski elas siin natuke aega, Blok oli siis korraks, ja ega neid meie Eesti heeroseid ka väga palju peale Pärdi ja Carmen Kassi kokku ei tule.

Ja siis me avastasime, et kui nimetada Euroopa noorte hulgas nime Tarkovski, siis see lõikab nagu noaga. Täitsa lõpp! Kas Tarkovski tegigi oma filmi Tallinnas või? Ära jama! Päriselt! Ma tahan seda asja näha! Vaat sellisest huvist tuleb kinni hakata, see on tegelikult magnet!

Meil öeldakse selle kohta nišiüritus!

Meil võidakse öelda nišiüritus, aga tuleb välja, et kaasaja kultuurimudel ongi hoopis testsugune. Et Michael Jacksoni ja Madonna aeg on juba läbi. Seepärast toimub siin Tarkovskile pühendatud Stalkeri festival, kus on muusika ja kunst ja film koos, ja siis selgub, et neid fänne on kümneid tuhandeid maailmas.

Kas õllesummer on ka programmis?

Ei ole kahjuks, Madis! Huvitav asi on hoopis kino linnaruumis ehk geriljakino, mille esimene pääsuke on Katusekino. Täiesti erinevates Tallinna kohtades, erakorterites, katustel, keldrites. Kino ilmutab ennast ootamatutes paikades.

See on friikidele, aga midagi massidele, Lasnamäe rahvale?

Merepäevad on asi, millega püüame kaasata vene sihtguppi. Merepäevad on must asi merelinnas.

Kuidas näeb välja Euroopa filmiauhindade üleandmise gala?

Üleandmise galat eestlased ei lavasta. EFA-l endal on saksa tiim. Sõltub Tiina Lokist, kui palju ta sinna eestlasi suudab sisse suruda.

Kui kaugele kultuurikatel jõuab?

Katlast saab heal juhul valmis suure saali karp ja seal toimuvad üritused, mis hakkavad aprillist pihta.

Kas Keskerakond ei ole palunud järgmisel aastal taasiseseisvumispäeva suurejoonelisemalt tähistada?

Keskerakond ei ole meilt midagi palunud, aga tähistame seda järgmisel aastal päris suurejooneliselt, teeme lausa kahepäevase suure peo. Ja see on pühendatud Islandile.

Laupäeval teeme suure tasuta rokk-kontserdi lauluväljakul, kus on koos Eesti, Läti, Leedu, Soome, Rootsi, Vene artistid. Ja kutsuks spetsiaalselt külla Islandi rahvast, sest Island oli esimene väike tubli riik, kes meid tunnustas.

Mis Tallinn 2011 kontoris praegu toimub?

Sõlmitakse lepinguid ja projektid peavad liikuma arendusfaasist produktsioonifaasi. Sõltumata sellest, kui palju ta meilt raha saab, on leping ikkagi 12 lehekülge. Tööd on meeletult.

Palju neid on, kellega leping tuleb teha?

250 vähemalt.

Kas keegi on arvutanud, palju turiste järgmisel aastal Tallinna võiks tulla?

Rusikareegel on see, et kultuuripealinna tiitel toob kaasa 10 protsenti turismi tõusu. Kui tublid oleme, on protsent kõrgem, kui läbi kukume, on protsent madalam.

Kuidas on võrreldavad töö Kadriorus, kus sa oled presidendi nõunik, ja linnaametis?

Kultuuripealinn on üheaastane projekt ja nagu tulekahju, mida tuleb kustutada. Tunne on selline, et kohe-kohe on esietendus.

Kadrioru pärnad mõjuvad mulle rahustavalt…