Jäärapäine üksikvõitleja
Tiit Lepp (32) on konkreetne mees. “Tegema peab seda, mida sa ise tahad. Ja kui teed selleks, et teistele meeldida, on asjad untsus.” Ajakirja väljaandmiseks tundub see kõige nadima põhimõttena. Ometi on Lepa poolt toimetatud ning väljaantud fotokeskne “Cheese” pälvinud juba pärast esimest numbrit ohtralt kiidusõnu.
“Väärib imetlust,” tunnustab kunst.ee peatoimetaja Heie Treier Leppa. “Esimene korralik visuaalkultuuri ajakiri, mis pöörab lisaks headele tekstidele tähelepanu ka piltidele enestele,” leiab 1990ndate olulisemaid siinse fotoelu mõjutajaid professor Peeter Linnap.
Tundub uskumatu, et “Cheese’i” on tegelikult Lepa lõputöö Tartu Kõrgemas Kunstikoolis. Miks hakata nullist rajama ajakirja, kusjuures pole mingit garantiid, et see õnnestub? "Sest ma tahtsin tõestada, et selline asi on võimalik," ütleb Lepp. "Ja et seda on võimalik teha üksi."
"Umbes aasta tagasi," meenutab Lepp aega, mil ta lõõpimise käigus sündinud idee üles noppis. Tegelikult on mõtteid korraliku fotoajakirja loomise suunas loomulikult juba ammu veeretatud. (Rapla fotograaf Juris Moks on alates 1993. aastast ka väikesemahulist Fotolehte ilmutanud.-Toim.) 1980ndate lõpul kohtusid omavahel mitmed asjast huvitatud. “Arutelude tulemus oli null, kuna igaüks tahtis omamoodi ajakirja teha," meenutab Vallo Kalamees, Tartu Kõrgema Kunstikooli fotoosakonna õppejõud. "Kes teoreetilisemat, kes ajalugu uurivat, kes soovis keskenduda fototehnikale." Ka Lepp proovis algul nõu pidada, läbi rääkida, uuris siit ja sealt erinevate mõtete järele, ent viskas need kõik kiiresti kõrvale. Eriti ärritas teda inimeste arvamus, nagu poleks ilma suuremamahulise kirjastusstruktuurita ajakirja väljaandmine võimalik. Lepp hakkaski vastupidist tõestama. Aprillis tellis ta esimesed lood, mais teavitas oma plaanidest fotofirmasid ning võttis vastu reklaamitellimusi, juuni alguses hakkas esmakordselt kujunduse kallal nokitsema, nädal enne lõputöö kaitsmist saatis lõpliku variandi trükikotta ning vaevalt kaks nädalat pärast maketi valmimist hoidis kaitsmispäeval värsket numbrit enda käes. Vihasena. "Uniprint vahetas minuga nõu pidamata sisupaberi odavama vastu," on Lepp siiani turris.
Tundub uskumatuna mehe puhul, kes EPMÜs õppides pälvis esikoha ühe õppejõu koostatud lontruste edetabelis "Who's who in parasitology". Ent kui Lepp oli juba mõnda aega loomaarstide ajakirja tehniline toimetaja olnud, tunnistas õppejõud, et tõsi ta on, inimeste üle ei saa esmamulje põhjal otsustada. Lepale see tõdemus meeldib. "Mu vanemad ja õed olid arstid ning mulle hõõruti koolis pidevalt nina peale, et nemad nii tublid ja sina nii loru. Ma mõtlesin, et aitab, mis neil sellega asja, lähen hoopis loomaarstiks." Lepp kihistab naeru. EPAs õppides aitas ta ilmale vasikaid, kastreeris põrsaid, steriliseeris kasse, lahkas hobust ja kasvatas baktereid, mõtles ka teaduse tegemise peale. Oma osa on selles, et Lepast teadlast ei saanud, ka isa sõnadel: “Selleks et teadust teha, peab vastupidav tagumik olema.”
Loomaarstiks ta ei saanudki, sest läks konflikti ühe õppejõuga. "Siis oli valida, kas paindun või jään iseendaks." Enam-vähem nii vaatab Lepp ka oma muule tegevusele. Ta ei taha teha ajakirja sellepärast, et kellelegi meeldida. Ta ei taha osaleda näitustel, sest ei saa painduda kuraatorite alla. "Ja ma ei viitsi olla ühiskonna valupunktidega tegelev sanitar, mingit müstilist maailmavalu läbi elada. Kunst kunsti pärast - minu meelest on see küll õige," ütleb Lepp. Fotokunstnikuna on ta pildistanud maanteel allaaetud surnud loomi. "Ma hoolin küll loomadest rohkem kui inimestest, aga ma ei ole radikaalne loomakaitsja," ütleb Lepp kohe juurde ja ei luba sentimentaalseks muutuda. Ometi on ta erutunud: "Aga see seeria oli ainult ÜHE sõidu kroonika!"
Ent just sellesama maantee pärast jõudis ta lõpuks ka fotograafia juurde. Esmalt kuulis ta autoraadiost, et Eesti Kunstiakadeemiasse võetakse vastu fototudengeid. Mis seal's ikka, mõtles Lepp, olen terve elu teinud ainult seda, mida olen tahtnud teha. Ta sai sisse. Et aasta pärast Tartusse õppima tulla. "Naine ja kaks last olid mul Tartus ja sedasi Tallinna vahet nõeluda enam ei saanud." Sel suvel lõpetas ta Kõrgema Kunstikooli fotoosakonna teise lennu. "Esimesed kolm-neli lendu tuleb siin paratamatult ohverdada traditsiooni tekkimise heaks. Aga see ei ole minu jaoks mingi probleem." Kõik, mida ta soovis koolist saada, ta enam-vähem ka sai. Sellest sügisest on Lepp nii Tartus kui EKAs fototehnika õppejõud. "Ta eelistab alati tehnikat asjatule pudipadile," leiab Tartu kooli kursuseõde Kati Vaas. "Tiidu juures on oluline see, et ta on heas mõttes professionaal ja valdab iga lüli fotos ja ka kaasaegsetes masinatehnoloogiates - selline ettevalmistus võimaldas tal oma idee ellu viia," lisab Kalamees.
Praktikud heidavad Lepale aga hoopis ette, et “Cheese” olevat liiga keeruline ja liiga väga tehniline, ajakirja kaksikjaotus elitaarsete analüüside ning praktiliste näpunäidete vahel ei rahulda neid. Seetõttu tundub mõnevõrra ootamatu, et Lepp vestluse jooksul pidevalt kordab, et tema sooviks oleks teha puhtelitaarset fotoajakirja, kust praktilised näpunäited oleksid üldse välja puksitud. Kirjutajaid tema meelest on , ent rahaliselt ei tuleks "Cheese" ilmselt sel moel toime. "Ideaalne oleks, kui trükikulud kataks reklaam ning autorite honorari riik," loodab Lepp. “Ja müügist laekuv tulu kuluks ajakirja arendamisele, kontaktide loomiseks jne.” Mõned aastad kindlasti soovib ta ajakirja vedada, kui see lisaressursse ei võta. Mingit kasumit Lepp sellest niikuinii ei saa. ""Cheese'iga" on ikkagi see missioonivärk," ütleb Kati Vaas, sest Lepp ise ei kasutaks m-sõna ilmselt iialgi.
Peeter Laurits:
“Kunstikooli diplomitööks uue ajakirja väljaandmine on tõeline jõu ja ilunumber. Vähe sellest, ma kardan, et ajakiri jääb turule pidama ja vägagi pidama. Materjali jaotus elitaarse fototeooria ja kunstiteaduse ning asjaarmastajatele suunatud tehnilise info vahel on tasakaalus. Siit leiab omale lugemist nii hellitatud maitsega kunstisõber, arenenud fotoamatöör ja lihtsalt huviline. Turg on sellisele asjale ju väga lai, fotoaparaat on peaaegu igas peres, järelikult nõudlus ka selle valdkonna info ja uudiste järele. Samale fenomenile toetuvad juuksuriajakirjade tohutud tiraažid. Igaüks, kes juukseid kammib, tahab aeg-ajalt vaadata, kumbale poole seitlit teha.”
Vallo Kalamees:
Mulle meeldib see, et meie lõpetanud julgevad võtta vastutuse Eesti fotoelu ees, sees ja suhtes. Sellel viitab ka Tiit Lepa poolt asutatud ajakiri "Cheese". Projekt on suur, kallis ja mitmetahuline - aga ta sai sellega hakkama ja kahel põhjusel: tal oli põhi kõrghariduse näol ehk ruum Eesti fotograafias ehk võime kanda vastutust. Ja teiseks muidugi, et ta alustas ja tegi esimese numbri maksimaalselt üksi - fotograafia on üksildaste ala, ajakiri on teamwork. Vaevalt oleks ta seda suutnud meeskonnaga teha (vähemalt mitte Eestis ja sellise rahaenergiaga). Tema valik osutus õnnestunuks. Tiit on sihikindel, aga mõnes kohas jäärapäine. Aga iga mees, kes tahab märki maha panna, peabki natuke jäärapäine olema.
Usun küll, et "Cheese'i" väljaandmine läheb käima ja toimib kvartaliajakirjana ning et Eestis on nii palju energiat (tarbijaid, ostjaid, raha), et "Cheese" käima jääb.
Ilmuvast numbrist leiab lugeja:
Peeter Linnapi artikli Allan Sekulast, Linnar Priimägi teksti Ain Kimberi töödest (suvel toimunud näituse põhjal), Andrus Laansalu "taksonoomia" Toomas Kalve piltidest tulenevalt, Erkki Luuk läheneb semiootiliselt ühe eelmisel aastal toimunud näituse töödessse, Merike Sule tutvustab Prantsumaa fotogaleriisid; veel ülevaated fotograafide kokkutulekust, Tallinna Fotokunstiühingu sügisesest kokkusaamisest, mõnest väiksemast näitusest. Huvitavaks materjaliks on ka Märten Krossi artikkel National Geographicu workshopist Itaalias ja selle juurde suurepärane fotojutustus. Lisaks praktilised näpunäited välklambiga pildistamiseks (Urmas Tartes), kuidas digipilte laborisse saata (Kaupo Kikkas), milline on vahe pildistades kinofilmile, laifilmile või tasafilmile (eksperiment koos vanameister Gustav Germaniga). Tehnikauudiste osa täidab mahukas ülevaade Photokina messilt. Kindlasti lisandub siia veel midagi põnevat.
