11.10.2007, 00:00
Jah, härra Euroopa Komisjoni volinik
Hollandlasest endine euroametnik Derk-Jan Eppink (48) avaldab raamatus “Euroopa mandariini elu” naljakaid üksikasju ametnike toimetamisest Brüsseli ning Strasbourg’i hästilõhnavates koridorides.
Briti poliitikaelu pilavas tuntud telekomöödias
“Jah, härra minister!” tekib administratiivküsimuste
ministril James Hackeril ühtäkki variant saada soe amet Brüsseli
eurostruktuurides.
Ministri naine pärib: “Kas see on hea koht?” Hacker raputab pead. “See on kohutav töökoht.
Mis Briti poliitikasse puutub, siis see tähendaks minu jaoks lõppu.”
Aga milles see töö seisneks, pärib naine.
“Noh, sa oled selle jubeda Euroopa bürokraatiavärgi südames. Vähe tööd, palju raha. Šampanja ja merivähid. Banketid. Välisreisid. Luksushotellid ja autojuhid ja isiklikud lennukid...”
Austatud ministri abikaasa tähendab siis lootusrikkalt, et võib-olla on nende pere ühe väikese poliitilise põhjakõrbemise ära teeninud.
Eks-euroametnik Derk-Jan Eppinki teos pole küll ilukirjandus, vaid dokumentaalne. Aga paralleelid eespool toodud Jonathan Lynni ja Antony Jay telesarja ja kahe raamatuga Briti ametnikest kerkivad esile pidevalt.
Siim Kallas puudub raamatust
Tänavu kevadel avaldatud ja kohe ka inglise keelde tõlgitud ligi 400-leheküljeline “Euroopa mandariini elu” ei ole kirjutatud selleks, et paljastada kõrgepalgaliste Brüsseli ametimeeste priiskavat elulaadi. Sedasorti detaile leidub ehk näpuotsaga. Ka need, kes ootasid Eppinkilt insaid-lugusid Eesti voliniku ja Euroopa Komisjoni asepresidendi Siim Kallase lähikonnast (Derk-Jan Eppink oli mõnda aega ametis ka Kallase juures), peavad pettuma. Kallast selles raamatus ei mainitagi ning praegust Euroopa Komisjoni (pärast 2004. aastat) puudutab teos üldse vaid riivamisi.
Aga leidub ridamisi mahlakaid lugusid Eppinki seiklustest Euroopa Komisjoni praktikandina ja tööst Hollandi voliniku, Euroopa siseturu toimimise eest vastutava Frits Bolkesteini (74) kabinetisekretärina 2000. aastate algul.
“Kui sa alustad intriigi, siis tähtis on mitte jätta jälgi,” õpetas Eppink tänavu kevadel oma raamatu esitlusel Euroopa poliitikauuringute keskuses. Eestis öeldakse selle kohta harilikult, et ei tohi jätta kõrvu paistma. Poliitilised intriigid ongi Eppinki raamatu skelett, mille ümber keerleb enamik euroametnike teoses kirjeldatud elust.
Me saame teada, et Komisjoni praktikale pääseb tutvuste kaudu ja oma riigist pärit euroametnike soosingu abil. Et Komisjonis loodavate üle-euroopaliste seadustike sünnis on määrav roll bürokraatlikel kabinetimängudel, mis kasvavad mitmetel juhtudel kabinetisõdadeks.
Need võitlused on õigupoolest keerukad malepartiid, kus lisaks argumentidele lähevad nuppudena käiku suhted, lõunatel, dineedel ja lihtsalt õhtul baaris tehtav lobi, riikidevahelised sümpaatiad ning antipaatiad.
Põhimõtteliselt ei ole selles teadmises midagi uut, sest nii on asjad Euroliidus käinud algusest peale. Kainestav on ka mõelda sellele alternatiivile, kuidas Euroopa riigid on omavahel asju ajanud varasema ajaloo vältel – enamasti piike murdes ja hiljem tääkidega kaevikutes. Kuid Eppink kirjeldab päris kaasahaaravalt bürokraatliku eurotaktika kõrgemat pilotaaži. Unustamata muidugi maalimast ka pilti endast kui pühendunud ja oma eesmärke saavutavast, oma bossile igati lojaalsest tegelasest.
Suureks abiks on Eppinkile tema töös varasem kogemus ajakirjanikuna. See annab talle vaatenurga, kuidas “hoolealuse” voliniku tegevus võiks kõrvalt välja paista (komöödias “Jah, härra minister!” on sellisele võimele antud taba v nimetus “pealkirjamõtlemine”).
Veel enne, kui Bolkestein mehe lõplikult oma kabineti liikmeks vormistas, tuli tal seista silmitsi esimese skandaaliga, kus volinik esines süütu suhtekorraldusena mõeldud filmikeses avaldusega, milles nimetas ajakirjanikke “onanistide karjaks”. Tasub tähele panna, et vabandus, mille Bolkestein vastu tahtmist esitas, puudutas üksnes tema keelekasutust, mitte sugugi aga väljendatud mõtet.
Nii, ühe jama likvideerimisest teiseni, voliniku kabinetis elu sageli käiski. Peagi muutus mõnegi kõrge ametniku põhiliseks peavaluks valvata, et Bolkestein kusagil mingeid kokku leppimata avaldusi ei teeks või jumalapärast mingeid eksprompt intervjuusid ei annaks. Kahjuks ei suutnud ametnikud aga oma bossi kontrollida nädalavahetustel. Mõnedki esmaspäevad algasid seetõttu telefonikõnedega neilt, keda vahepealsed sõnavõtud olid ärritanud. Kord pidi Bolkestein jälle esinema Šveitsis tähtsa programmilise kõnega, ent oodatud tuhatkonna kuulaja asemel leidis ta saalist paarkümmend huvilist.
Intriigide meistriklass
Sealjuures ei jäta Eppink oma ülemusest Bolkesteinist sugugi muljet kui lapsesuuga ullikesest, vaid pigem kui mehest, kes kogu ümbritseva bürokraatliku masinavärgi kiuste on valmis kaitsma oma seisukohti. Ütlema välja arvamusi ka siis, kui need pole poliitiliselt korrektsed, ning võitlema lollide otsustega, kui need on juba rasvaste templitega varustatud ja tundub, et nende ellujõudmist ei suuda miski väärata.
Sellisena kirjeldab raamat näiteks Frits Bolkesteini leppimatut võitlust piiramatu immigratsiooniga Euroopasse, mis oleks 2001. aastal peaaegu ilma vaidlusteta kokku lepitud.
Bolkestein ja Eppink angažeerisid “avatud uste” poliitikale vastutöötamiseks oma kontaktid liikmesriikide valitsustes, mida tavapärastes Brüsseli koridorisõdades peetakse allapoole vööd taktikaks.
Kuid Euroopa “avatud uksed” kukutas lõpuks läbi hoopis 11. september ja lennukid New Yorgi Maailmakaubanduskeskuses. Pärast seda võrdunuks piiramatu immigratsiooni lubamine poliitilise enesetapuga.
Sarnaselt “Jah, härra ministri!” sir Humphreyga on ka Bolkesteinil oma kabinetiülem, kelle mure on hoolitseda, et boss juhuslikult ilma temata mõne alluvaga ei jutustaks. Sarnaselt “Jah, härra ministriga” on poliitikute ja tippametnike asendamatu töövõte hästi valitud lekked ajakirjandusse. Kui sir Humphrey teadis, et see, mis on salajane, ilmub homsetes lehtedes, ja täiesti salajased materjalid alles ülehomsetes, siis Euroopa võimukoridorides on teada, et kõik oluliste sündmuste üksikasjad tuleb enne nende toimumist lekitada Londoni Financial Timesile, kus Euroopa Komisjon leiab enamasti positiivset kajastust, ning teistele ärilehtedele, nagu Wall Street Journal. Seevastu tuleb kui katkust hoiduda Briti eurovastasest Daily Telegraphist.
Ükskord nõustus Bolkestein siiski mõtlematult andma usutluse Daily Telegraphile. Veel hullem, sealjuures ta unustas end ja hakkas rääkima, mida ta tegelikult arvab. Jutt sai umbes selline, et Inglismaa võib end Euroopas ainsana lugeda Teise maailmasõja võitjaks, kuna Londonisse Saksa sõjaväesaabas ei astunud. Kui palju selle loo ilmumine jama ja halle juukseid põhjustas!
Muidugi on hulgaliselt ka lihtsalt lõbusaid seiku. Näiteks töötab Euroopa Parlamendis praeguseni Luksemburgi sotsialistist saadik nimega Robert Goebbels. Kord pidi istungit juhatanud prantslanna Edith Cresson Goebbelsile sõna andma, kuid eksis hajameelselt ja ütles, et järgmisena kõneleb härra Göring.
Kui nüüd Bolkestein Euroopa Parlamenti külastas, valvas kabinetisekretär lõukoerana oma volinikku, et ta ütleks Goebbelsile ikka Goebbels, mitte Göring
Ministri naine pärib: “Kas see on hea koht?” Hacker raputab pead. “See on kohutav töökoht.
Mis Briti poliitikasse puutub, siis see tähendaks minu jaoks lõppu.”
Aga milles see töö seisneks, pärib naine.
“Noh, sa oled selle jubeda Euroopa bürokraatiavärgi südames. Vähe tööd, palju raha. Šampanja ja merivähid. Banketid. Välisreisid. Luksushotellid ja autojuhid ja isiklikud lennukid...”
Austatud ministri abikaasa tähendab siis lootusrikkalt, et võib-olla on nende pere ühe väikese poliitilise põhjakõrbemise ära teeninud.
Eks-euroametnik Derk-Jan Eppinki teos pole küll ilukirjandus, vaid dokumentaalne. Aga paralleelid eespool toodud Jonathan Lynni ja Antony Jay telesarja ja kahe raamatuga Briti ametnikest kerkivad esile pidevalt.
Siim Kallas puudub raamatust
Tänavu kevadel avaldatud ja kohe ka inglise keelde tõlgitud ligi 400-leheküljeline “Euroopa mandariini elu” ei ole kirjutatud selleks, et paljastada kõrgepalgaliste Brüsseli ametimeeste priiskavat elulaadi. Sedasorti detaile leidub ehk näpuotsaga. Ka need, kes ootasid Eppinkilt insaid-lugusid Eesti voliniku ja Euroopa Komisjoni asepresidendi Siim Kallase lähikonnast (Derk-Jan Eppink oli mõnda aega ametis ka Kallase juures), peavad pettuma. Kallast selles raamatus ei mainitagi ning praegust Euroopa Komisjoni (pärast 2004. aastat) puudutab teos üldse vaid riivamisi.
Aga leidub ridamisi mahlakaid lugusid Eppinki seiklustest Euroopa Komisjoni praktikandina ja tööst Hollandi voliniku, Euroopa siseturu toimimise eest vastutava Frits Bolkesteini (74) kabinetisekretärina 2000. aastate algul.
“Kui sa alustad intriigi, siis tähtis on mitte jätta jälgi,” õpetas Eppink tänavu kevadel oma raamatu esitlusel Euroopa poliitikauuringute keskuses. Eestis öeldakse selle kohta harilikult, et ei tohi jätta kõrvu paistma. Poliitilised intriigid ongi Eppinki raamatu skelett, mille ümber keerleb enamik euroametnike teoses kirjeldatud elust.
Me saame teada, et Komisjoni praktikale pääseb tutvuste kaudu ja oma riigist pärit euroametnike soosingu abil. Et Komisjonis loodavate üle-euroopaliste seadustike sünnis on määrav roll bürokraatlikel kabinetimängudel, mis kasvavad mitmetel juhtudel kabinetisõdadeks.
Need võitlused on õigupoolest keerukad malepartiid, kus lisaks argumentidele lähevad nuppudena käiku suhted, lõunatel, dineedel ja lihtsalt õhtul baaris tehtav lobi, riikidevahelised sümpaatiad ning antipaatiad.
Põhimõtteliselt ei ole selles teadmises midagi uut, sest nii on asjad Euroliidus käinud algusest peale. Kainestav on ka mõelda sellele alternatiivile, kuidas Euroopa riigid on omavahel asju ajanud varasema ajaloo vältel – enamasti piike murdes ja hiljem tääkidega kaevikutes. Kuid Eppink kirjeldab päris kaasahaaravalt bürokraatliku eurotaktika kõrgemat pilotaaži. Unustamata muidugi maalimast ka pilti endast kui pühendunud ja oma eesmärke saavutavast, oma bossile igati lojaalsest tegelasest.
Suureks abiks on Eppinkile tema töös varasem kogemus ajakirjanikuna. See annab talle vaatenurga, kuidas “hoolealuse” voliniku tegevus võiks kõrvalt välja paista (komöödias “Jah, härra minister!” on sellisele võimele antud taba v nimetus “pealkirjamõtlemine”).
Veel enne, kui Bolkestein mehe lõplikult oma kabineti liikmeks vormistas, tuli tal seista silmitsi esimese skandaaliga, kus volinik esines süütu suhtekorraldusena mõeldud filmikeses avaldusega, milles nimetas ajakirjanikke “onanistide karjaks”. Tasub tähele panna, et vabandus, mille Bolkestein vastu tahtmist esitas, puudutas üksnes tema keelekasutust, mitte sugugi aga väljendatud mõtet.
Nii, ühe jama likvideerimisest teiseni, voliniku kabinetis elu sageli käiski. Peagi muutus mõnegi kõrge ametniku põhiliseks peavaluks valvata, et Bolkestein kusagil mingeid kokku leppimata avaldusi ei teeks või jumalapärast mingeid eksprompt intervjuusid ei annaks. Kahjuks ei suutnud ametnikud aga oma bossi kontrollida nädalavahetustel. Mõnedki esmaspäevad algasid seetõttu telefonikõnedega neilt, keda vahepealsed sõnavõtud olid ärritanud. Kord pidi Bolkestein jälle esinema Šveitsis tähtsa programmilise kõnega, ent oodatud tuhatkonna kuulaja asemel leidis ta saalist paarkümmend huvilist.
Intriigide meistriklass
Sealjuures ei jäta Eppink oma ülemusest Bolkesteinist sugugi muljet kui lapsesuuga ullikesest, vaid pigem kui mehest, kes kogu ümbritseva bürokraatliku masinavärgi kiuste on valmis kaitsma oma seisukohti. Ütlema välja arvamusi ka siis, kui need pole poliitiliselt korrektsed, ning võitlema lollide otsustega, kui need on juba rasvaste templitega varustatud ja tundub, et nende ellujõudmist ei suuda miski väärata.
Sellisena kirjeldab raamat näiteks Frits Bolkesteini leppimatut võitlust piiramatu immigratsiooniga Euroopasse, mis oleks 2001. aastal peaaegu ilma vaidlusteta kokku lepitud.
Bolkestein ja Eppink angažeerisid “avatud uste” poliitikale vastutöötamiseks oma kontaktid liikmesriikide valitsustes, mida tavapärastes Brüsseli koridorisõdades peetakse allapoole vööd taktikaks.
Kuid Euroopa “avatud uksed” kukutas lõpuks läbi hoopis 11. september ja lennukid New Yorgi Maailmakaubanduskeskuses. Pärast seda võrdunuks piiramatu immigratsiooni lubamine poliitilise enesetapuga.
Sarnaselt “Jah, härra ministri!” sir Humphreyga on ka Bolkesteinil oma kabinetiülem, kelle mure on hoolitseda, et boss juhuslikult ilma temata mõne alluvaga ei jutustaks. Sarnaselt “Jah, härra ministriga” on poliitikute ja tippametnike asendamatu töövõte hästi valitud lekked ajakirjandusse. Kui sir Humphrey teadis, et see, mis on salajane, ilmub homsetes lehtedes, ja täiesti salajased materjalid alles ülehomsetes, siis Euroopa võimukoridorides on teada, et kõik oluliste sündmuste üksikasjad tuleb enne nende toimumist lekitada Londoni Financial Timesile, kus Euroopa Komisjon leiab enamasti positiivset kajastust, ning teistele ärilehtedele, nagu Wall Street Journal. Seevastu tuleb kui katkust hoiduda Briti eurovastasest Daily Telegraphist.
Ükskord nõustus Bolkestein siiski mõtlematult andma usutluse Daily Telegraphile. Veel hullem, sealjuures ta unustas end ja hakkas rääkima, mida ta tegelikult arvab. Jutt sai umbes selline, et Inglismaa võib end Euroopas ainsana lugeda Teise maailmasõja võitjaks, kuna Londonisse Saksa sõjaväesaabas ei astunud. Kui palju selle loo ilmumine jama ja halle juukseid põhjustas!
Muidugi on hulgaliselt ka lihtsalt lõbusaid seiku. Näiteks töötab Euroopa Parlamendis praeguseni Luksemburgi sotsialistist saadik nimega Robert Goebbels. Kord pidi istungit juhatanud prantslanna Edith Cresson Goebbelsile sõna andma, kuid eksis hajameelselt ja ütles, et järgmisena kõneleb härra Göring.
Kui nüüd Bolkestein Euroopa Parlamenti külastas, valvas kabinetisekretär lõukoerana oma volinikku, et ta ütleks Goebbelsile ikka Goebbels, mitte Göring
Iseloomulikud on Eppinki kirjeldused sellest, milline on eri
riikide tavapärane läbirääkimistaktika Euroopas.
Kõige jõhkramat taktikat pruugivad tema sõnul
hispaanlased ja poolakad, sealjuures hispaanlaste macholikku suhtumist
iseloomustab ütlus “poner los cojones en la mesa!”, eesti
keeli “pange kerad (või ka faktid) lauale!”.
Raamatu kõige kurioossem lugu pärineb 1986. aastast.
Nimelt pidid Euroopa Komisjoni praktikandid sooritama õppereisi
Lääne-Berliini. Pooleldi koerusena kirjutasid praktikandid kirja DDRi
juhile Erich Honeckerile: palun võtke meie praktikantide rühm vastu
ka enda juures. Suur oli ehmatus, kui Honeckeri kantseleist tuli vastus, et
külastus on kooskõlastatud. Euroopa Komisjon ei olnud DDRi isegi
ametlikult kunagi tunnustanud, seepärast tekitas visiit parajalt
poliitilist lainetust ning Ida-saksa ajalehed kajastasid seda kui
suursündmust.