“Tema suhtumine elusse tegi temast oma saatuse käskijanna. Ta oli aristokraat. Temast oleks võinud saada ka kommunist. Ainult väikekodanlasena ei saa teda kujutleda.” Need sõnad ütles Briti diplomaatiline agent Venemaal Bruce Lockhart, luurelegend ja üks James Bondi prototüüpe. Naine, keda ta nii iseloomustas, oli Jäneda paruness Maria Benckendorff.

Lockhart, kes oli Mariasse ehk Mourasse kõrvuni armunud, imetles muuhulgas tema julgust. Kui 1918. aastal nabiti Lockhart Moskvas kinni ja teda süüdistati Lenini atentaadikatses osalemises, pisteti trellide taha ka Maria. Ometigi pääses 26aastane naine vabadusse ja väidetavasti tema kaasabil ka Lockhart.

Intelligentne Maria oli osav spioon, kes edastas andmeid nii inglastele kui ka venelastele. Lockharti afääri uurinud Tšekaa ülema abi lätlase Jekabs Petersi arvates spioneeris Maria maailmasõja ajal veel sakslastegi kasuks.

Vahetas mehi nagu särke

Samal ajal kui noor paruness Venemaal seikles, elas tema abikaasa Johann von Benckendorff ühes laste Tatjana ja Pauliga Jänedal. Vanglast pääsenud Maria ei saanud sõja tõttu minna pere juurde Eestisse ega viisa puudumisel Lockharti järel Inglismaale. Aga ta leidis endale uue eestkostja – Mariast sai kirjanik Maksim Gorki sekretär ja armuke.

Johann tapeti märtsis 1919 Jänedal, paari aasta pärast abiellus Maria aga järgmise Eesti paruniga. Maria Benckendorffist sai Maria Budberg. Väidetavalt sõlmis ta abielu vaid selleks, et saada Eesti passi. Igal juhul oli ta juba 1922. aastal tagasi Gorki juures, jäädes temaga kuni aastani 1933, mil kirjanik naasis Venemaale.

Võimalik, et Maria koostöö Briti luurega katkes just Lockharti Venemaalt lahkumisega. Igatahes hiljemalt 1922 alustati Londonis tema kui vaenuliku riigi agendi kohta andmete kogumist. Samal aastal informeeris Eesti kaitsepolitsei Briti luuret, et Maria Budberg teenib nüüd sovette. Mariaga hakkasid korraga tegelema nii Briti vastuluure MI5 kui ka salaluureteenistus MI6.

Peagi sattus brittide kätte üks vürst Pierre Volkonskile saadetud kiri, mis süvendas kahtlusi veelgi. “Moura abiellus ühe Budbergiga. Tiesenhausen ütles klubis, et naine tuleb Eesti aadelkonnast välja heita, kuna ta on spioon.”

Ehkki ei MI5 ega MI6 leidnud otseseid tõendeid Maria koostöö kohta venelastega, lükati tema viisataotlused kõik tagasi. Jää murdus alles 1929. aastal, kui Maria lubati nädalaks Inglismaale. Kuid kahtlused jäid.

Mõni aasta hiljem võeti Maria juba tõsiselt luubi alla.  “Seda naist teatakse sageli reisivat Berliini, Pariisi ja Londoni vahet ja on alust uskuda, et ta tegutseb sovettide salaagendina,” teatab luuredokument veebruarist 1933.

Suvel 1933 laekus MI5 Eesti esindajalt info, et siinne poliitiline politsei peab parunessi poliitiliselt kahtlaseks isikuks.

“Ta ei ole neil aastail Eestit tihti külastanud, aga oli seal 1932, kui peatus sõjaväeosa lähedal ja äratas võimude huvi.” Jänedalt saatis Maria kirju Paul Schefferile, Berliner Tageblatti esindajale Moskvas, New Yorgis ja Londonis, kellest Briti luure teadis, et ta on “lähikontaktis isikutega, keda kahtlustatakse sõjalises ja poliitilises spionaažis”. Need isikud olid sakslased.

Armulugu Jänedal

Augusti algul 1934 saabus Eestisse kuulus inglise kirjanik Herbert George Wells. “See on sündmus, mis ajab ajakirjaniku rongile,” rõõmustas Päevaleht. Kahe lapse ema Maria oli Wellsi silmarõõm olnud juba aastast 1920, mil kirjanik Venemaad külastas. Wells kohtus seal Lenini, aga ka oma ametivenna Gorkiga ning kirjutas reisil nähtust raamatu “Venemaa pimeduses”. Just Gorki juures tutvus ta 28aastase Mariaga, kes määrati Briti kirjaniku tõlgiks. Wells oli Mariast kõrvuni sisse võetud.

Vana armastus tõigi Wellsi 14 aastat hiljem Kalijärve äärde. “Wells on Eesti loodusest, eriti Kalijärve omast, vaimustatud. Talle meeldib idüll vaikse järve kaldal. Kuid seni ta pole veel järves suplemas käinud, kuigi ta ostis Tallinnast endale supelkostüümi kaasa,” kirjeldas Päevaleht.

Ajakirjanikud uurisid välja, et kirjanik teeb koos daamidega jalutuskäike, vahel õige pikki. Mängib Maria lastega võrkpalli ja käib Kalijärve ääres kala püüdmas. Ning teeb isegi talutööd: “Laupäeval oli Kalijärve põllul rukkilõikus, millest võttis osa kogu suvitajate-pere – kõik daamid ja lapsed. Ka Wells viibis põllul ja tegi ühe vihu valmis. Samal päeval Wells sõitis taluvankriga, mis oli talle suursündmuseks, kuna ta 30 aasta jooksul pole enam üldse hobusega sõitnud.”

Pärast mõnenädalast puhkust lahkus Wells koos Maria ja tema lastega Londonisse. Neist olid saanud elukaaslased, ehkki nad ei abiellunud kunagi. Kuid vaatamata nimekale elukaaslasele polnud Maria Inglismaal endiselt teretulnud.

Ei midagi kindlat

Rohkem kui kümme aastat olid Briti luureteenistused Maria kohta infokilde kogunud, teda jälitanud ja tema kirju kopeerinud. Temast teati palju, samas tegelikult suurt ei midagi. “See daam on meile pikka aega muret valmistanud. Me teame tema kontaktidest Maksim Gorkiga ja tema visiitidest Venemaale, aga meil pole kunagi õnnestunud hankida midagi vettpidavat tema spioneerimise kohta.”

Oktoobris 1936 jõutigi Briti luures arvamusele, et on aeg pöörduda Eesti kolleegide poole. Ehk leidub neil “midagi kindlat selle naise kahjulikkuse kohta”. Kahjulikkuse all peeti silmas luuramist venelaste heaks.

Kas ja milline oli eestlaste vastus, toimikust ei selgu. Igatahes aasta hiljem, augustis 1937 arvas MI5 juba, et “paruness Budberg on topeltagent, kes töötab nii sovettide kui ka sakslaste heaks”. Kevadeks 1940 oli seegi teooria muutunud – Briti luure ei pidanud Mariat enam ei natside ega sovettide pooldajaks, märkides ära, et 1939. aastal otsustas paruness Eesti kodakondsuse kasuks.

Ent vaid mõni kuu hiljem saabus uus info. "Meid on hästi informeeritud allika poolt informeeritud, et paruness Maria Budberg töötab spioonina Saksa salateenistuse heaks. See info pärineb Ameerikast.”

Maria aga elas oma elu edasi. Käis mõne korra Eestis oma valdusi üle vaatamas ja püüdis järjekindlalt saada Briti kodakondsust.

Siiski venelased?

Pärast sõja puhkemist Nõukogude Liidu ja Saksamaa vahel juunis 1941 sai Briti luure jälile, et Maria kohtus Londonis salaja Nõukogude saadiku Ivan Maiskiga. Samal ajal kohtus naine tihti ka Briti informatsiooniministri Duff Cooperiga, kellele andis teavet venelaste tegemiste kohta. Need ettekanded olid justkui pärit saatkonnavälisest allikast, ent tegelikult koostatud ühistöös Maiskiga. Lisaks sokutas Maria Cooperi alluvusse tööle mehe, keda tõenäoliselt kontrollisid sovetid.

Briti luure täheldas sedagi, et peale Wellsi külastas parunessi korterit ka Bernard Shaw ning et tema sõber oli veel Somerset Maugham. 1944. aastal hakkas Mariaga tegelema Londoni politsei eriosakond, kes oli veendunud, et paruness töötab venelaste heaks. Lisaks tuvastas eriosakond, et Maria on ühenduses Inglismaal elavate saksa kommunistidega.

Sõja lõpul hakkasid Maria vastu huvi tundma ka ameeriklased seoses Los Angeleses lahvatanud spioonilooga. Maria Budbergi nimi kerkis seal esile ja jänkid pöördusid inglaste poole. Vastuses Ameerika saatkonnale teatati, et Budberg on “kahtlemata nõukogude-meelne, aga nii palju kui meie teame, pole ta kommunist”.

Maria Budbergi mõistatus jäigi Briti luurel lõpuni lahendamata. Miks, sellele aitab vastata aastast 1950 pärit kirjeldus tema toimikust. “Ta on erakordselt intelligentne naine. Suurepärane vestleja, selline, keda on meeste meelest peaaegu alati lummav kuulata. Tal on pigem mehe kui naise mõistus. /…/ Pole kahtlustki, et oma positsiooni on ta saavutanud üksnes oma mõistuse abil. Ta armastab väga intriige. Arvatakse, et ta on lojaalne vaid iseendale. /…/ Ta elab vanamoelises korteris Kensingtonis ega paista silma millegi erakordsega, kui välja arvata see, et joob nagu hobune – džinni. On öeldud, et mis alkoholi puutub, on ta raudse kandmisega.”

Maria Budberg suri 1974. aastal Itaalias.

Artiklis on kasutatud dokumente, mis kuuluvad National Archives’ile Londonis.