Jänki Savisaare vastu
Riik tahab raudtee aktsiate kontrollpakki BRSi käest tagasi osta. Taasriigistamise jutuga loodab valitsus teised ostuhuvilised eemale peletada. Allpool esitab Ekspress mõned küsimused praeguse konflikti tagamaade kohta ja üritab neile ise vastata.
Kas valitsus on üksmeelne? Justiitsminister Rein Lang pidas paar kuud tagasi hinda liiga kõrgeks, kaitseminister Jürgen Ligi ei näinud tagasiostmisel üldse mingit mõtet.
Reedel selgitas üks tähtis riigitegelane Toompeal ajakirjanikele otsuse tausta. Ligi ja Langi ülesastumisi võrdles ta käitumisega kasutatud auto ostmisel. Ikka käib ostja ümber masina, togib siit ja sealt ning ütleb, et näe, siit roostetab või siit pole korras ja et hind ei sobi. Mitte kunagi ei kiida ta, et oi jumal, kui hea kaup, kui selle võtan, siis saan kodus naise käest kiita.
Taasriigistamiseks oli aega aastaid. Miks nüüd nii kiire hakkas?
Eespool mainitud poliitik ütles, et taasriigistamise tingis BRSi otsus tühistada kohtu abil riigile kuuluv nn kuldaktsia. "Külvad tuult, lõikad tormi. Kui tahad sõda, saad sõja," teatas ta.
Kuldaktsia ei ole reaalne väärtpaber, vaid erastamisel sõlmitud kokkulepe, mille kohaselt omab riik vaid 34 protsenti raudtee aktsiatest, kuid sellest hoolimata on tal firma nõukogus ja üldkoosolekul mõnedes tähtsamates küsimustes vetoõigus. Selline kokkulepe eirab aga Euroliidu põhimõtteid kaupade vaba liikumise kohta.
Kuldaktsia on riigi üks kõige olulisemaid trumpe raudtee juhtimisel ja majandusminister Edgar Savisaar ei kavatse käed rüpes pealt vaadata, kuidas riik jääb oma trumbist ilma, vaid ründas vastu taasriigistamise otsusega. Savisaare peamine sõnum oli: BRSi mehed, tulge mõistusele, istume laua taha, riik tahab raudteed ära osta.
Kuidas tõlgendab asja BRS?
BRSi ameeriklasest osaniku ja Eesti Raudtee nõukogu esimehe Edward A. Burkhardti meelest on valitsus Vene firma Severstaltrans käpa all, kes tahab siinset raudteed kasutada tasu eest, mis jääb raudtee omahinnale alla. Burkhardt teatas: "Mulle meenub hiljutine kohtumine [Severstaltransi nõukogu esimehe] Andrei Filatoviga, mille käigus ta ütles, et meie ainuke võimalus on müüa aktsiad Eesti riigile ja leppida mis tahes riigi poolt pakutud hinnaga. On selge, et ta teadis, millest räägib. On huvitav näha, et samad sõnad kostavad ka minister Savisaare suust, kes on püüdnud BRSi aktsiate müügiprotsessi mõjutada negatiivselt, öeldes, et riik on konkurent kõigile potentsiaalsetele ostjatele, üritades neid sellega eemale peleteda."
Päris teravaks läksid asjad möödunud nädala kolmapäeval, kui Savisaar mõistis, et raudteele ilmub tõsine kosilane Vene firma Prominvestorõ kujul, mis on Severstaltransi suurkonkurent.
Prominvestorõ juht Sergei Generalov selgitas oma plaane Savisaarele, kes lubas neid kohe valitsusele tutvustada. Tutvustamine lõppes aga taasriigistamise otsusega.
Mida kavatseb Prominvestorõ
raudteel teha, kuidas
lahendada konfliktid?
• Toimub raudtee põhivara kallimaks hindamine, aga mitte 2,3 miljardilt kroonilt 6,1 miljardi kroonini, nagu soovis BRS, vaid 4,8 miljardi kroonini;
• ümberhindlus saab uute tariifide kehtestamise aluseks. Tariif tõuseb pool eurot tonni kohta (praegu tahab Eesti Raudtee saada ühe tonni eest 0,98 eurot rohkem, kui riik lubab). Varasemaid tariifipoliitikast tekkinud kahjusid ei pea riik kinni maksma;
• raudtee fikseerib tariifi reisirongifirmadele mitmeks aastaks, et need ei peaks tõstma piletihindu;
• valitsus kinnitab raudtee aastaaruanded, ei esita enam nõudeid erastamislepingu täitmise kohta ning loobub mõttest suurendada oma osa raudtees 34 protsendilt 44 protsendi peale;
• raudtee koostab uue äriplaani;
• Eesti Raudtee, BRS ja tema omanikud lõpetavad kõik kohtuasjad valitsuse vastu;
• raudtee jagatakse kaheks eraldi ettevõtteks: üks tegeleb infrastruktuuriga ja teine kaupade vedamisega. Selleks kulub aasta-kaks;
• infrastruktuur müüakse riigile hinnaga, mille paneb paika sõltumatu asjatundja.
Miks valitsus nõus ei ole?
Osa Eesti Raudtee juhtkonnast usub, et Prominvestorõ kava ei sobi kokku Severstaltransi plaanidega siinsel turul laiata ning Savisaare ideega võita enne valimisi poliitilist profiiti raudtee tagasiostjana.
Päevaleht kirjutas, et valitsus tugines taasriigistamise otsust tehes hoopis kaitsepolitsei ja teabeameti raportile, mille kohaselt raudtee sattumine Vene investorite kontrolli alla kujutab tõsist julgeolekuriski.
Savisaare kokku pandud töörühm märkis juba veebruaris, et "riigil ei tohiks olla ükskõik, kes saab Eesti Raudtee uueks omanikuks".
Allikate sõnul käsitles luureasutuste raport Vene firmade huve, sh Severstaltransi ja tema käsilaste suurt mõju Eesti transiidis, ning märkis, et:
• raha päritolu on enam kui kaheldav, tegemist võib olla rahapesuga. Varem on Eesti julgeolekustruktuurid Prominvestorõ kohta märkinud, et "grupi tegevust ei saa pidada läbipaistvaks";
• seosed Vene poliitiliste jõududega ei pruugi tulla Eestile kasuks;
• on põhjust arvata, et Vene omanik võib kasutada raudteel majanduslikus mõttes järsemat käitumist kui BRS ning lõpuks infrastruktuuri ikkagi riigile edasi müüa, aga tugeva surve saatel ja suure vaheltkasuga.
Kokkuvõttes järeldasid luureametkonnad, et julgeolekuriskid on kõige enam maandatud siis, kui raudtee omanik on Eesti riik. Sisuliselt tähendas see soovitust raudtee tagasi osta.
Raport valmis juba mitu nädalat tagasi ja teda sobis kasutada nüüd, kui BRSile ulatati sõbrakäsi idast.
Miks tahab riik raudteed omandada?
Seetõttu, et:
1. BRS ise pani raudtee aktsiad müüki. Esmalt avaldas ostuhuvi Tallinna Sadama nõukogu esimees Neinar Seli, ametlike paberite saabumise järel võttis ohjad oma kätte minister Savisaar. BRSi eestlastest osanikud Jüri Käo ja Guido Sammelselg olid valmis kohe müüma, hiljem liitusid ka BRSi välisosanikud;
2. raudtee raamatupidamine pole läbipaistev ning ülejäänud vedajate (loe: venelaste) meelest küsib raudtee nende käest liiga suuri summasid infrastruktuuri kasutamise eest;
3. BRSil on erastamislepingu järgi küll palju kohustusi, kuid ta ei pea neid täitma, juhul kui need rikuvad tema ärihuve;
4. avaliku raudtee põhimõte ja kasumit taotleva erafirma Eesti Raudtee huvid ei lange kokku. Näiteks on firma teinud paljudes kohtades kapitaalremondi asemel kergemat remonti. Pärast erastamist on kahanenud tõkkepuuga ülesõidukohtade arv (viimasel neljal aastal on hukkunud ülesõitudel üksteist inimest). Jne.
5. BRS on vaidlustanud peaaegu kõik riigi tehtud raudteealased otsused.
Miks riik raudteed kohe ära ei
ostnud?
Hinna tõttu. BRS küsis riigilt 2,95 miljardit krooni ja lasi kõnelustel hinna alla 2,5 miljardile kroonile.
Riik ja teda nõustanud Luxembourg Financial Services rehkendasid samal ajal diskonteeritud rahavoogude põhjal, et raudtee ei maksa üle 2,2 miljardi krooni.
Kui võtta aluseks investorite ootused, siis soovisid BRSi mehed teenida raudtee pealt (arvestades algset investeeringut ja seni saadud dividende) keskmiselt 49 protsenti aastas. Eesti pankade Balti ja Ida-Euroopa fondide tootlused on samal ajal olnud 20–30 protsenti aastas. Kui raudtee puhul rakendada 33 protsendi suurust tootlust, oleks müügis oleva aktsiapaki väärtus 2,1 miljardit krooni, 20protsendise tootluse puhul 1,6 miljardit krooni.
Taasriigistamise (erastamislepingu lõpetamise) puhul peab riik maksma BRSile turuhinna või hinna, mis koosneb BRSi poolt erastamisel makstud summast pluss raudtee aktsiakapitali tehtud lisainvesteeringud miinus leppetrahvid ja kahjutasud. Ametnikud arvestasid, et selline hind oleks 1,42 miljardit krooni.
Kas BRS teeb nüüd riigiga kaupa?
Valitsus on ilmselt valmis kulutama 300 miljonit rohkem, nagu BRS soovis, sest kohtuasjadest tulenev kahju võib osutuda veelgi suuremaks.
Burkhardt ei pruugi aga järele anda. "Tema tuju läheb aina paremaks," väidavad mõned allikad. "Talle kohe meeldib võidelda."
Burkhardt nõuab tüüpilise ameeriklasena õigust kohtu kaudu. Näiteks tahab ta koos oma kompanjonide Henry Posner III ja investeerimisfondiga EEIF Rail saada Washingtonis asuvas vahekohtus Eesti riigilt 5,3 miljardit krooni kahjutasu. Mida kehvemini raudteel läheb, seda hõlpsam on Burkhardtil näidata, et riik rikkus tema ärihuve, ja seda suurem on šanss, et ta võidab kohtuprotsessi.
Pentsikul kombel ületab kahjutasu suurus – 5,3 miljardit krooni – ligi kaks korda summat, mille eest kogu BRS müügis on.
Mis saab Käost ja Sammelseljast?
Burkhardt võib nad lähiajal välja osta. Hiljuti osales ta Slovakkia raudtee erastamisel. Pakkus 5,3 miljardit krooni, kuid jäi teiseks. Niisiis, tal on vaba raha.
Burkhardt ei karda kaotamist. Ta osales näiteks alliansis, mis ostis 1993. aastal Uus-Meremaa raudtee 400 miljoni kohaliku dollari eest. Tunamullu ostis riik raudtee tagasi vaid ühe dollari eest. Lisaks maksis maa ja hoonete eest veel 50 miljonit dollarit.
Kuidas mõjutaks tehing Prominvestorõga ameeriklaste mainet?
Leedu riik müüs oma suurima ettevõtte, Mažeikai naftatöötlemistehase ameeriklastele, et maandada julgeolekuriske. Praegu on tehas venelaste käes.
Gruusia müüs elektrivõrgud ameeriklastele, et maandada julgeolekuriske. Praegu on võrgud venelaste käes.
Eesti müüs raudtee ameeriklastele, et maandada julgeolekuriske. Nüüd tahavad ameeriklased teha kaupa venelastega. Ühendriikide kaitseingli maine endises NSV Liidus kukuks veelgi.
Milline on Severstaltransi
seisukoht?
Severstaltransi siinse tütarfirma Spacecom juhataja Oleg Ossinovski rääkis Ekspressile juba möödunud aasta aprillis: "Kõige õigem oleks, kui infrastruktuur läheks riigile. Me oleme sellest Ansipile rääkinud. Ja poleks vaja reaalselt maksta. 34 protsenti aktsiatest kuulub ju riigile. Ansip oli selle plaaniga nõus, aga ta ütles, et see pole lihtne."
Eesti Raudtee järel on siinse turu suuruselt teine vedaja hoopis Westgate, kuid ta teenindab vaid Gennadi Timtšenko juhitavaid naftavoogusid ja seetõttu Eesti Raudtee teda otseseks konkurendiks ei pea. Võitlus käib Spacecomiga, kes rebib kaupa endale.
Eesti Raudtee suurima kliendi, naftapüttide firma Eurodek kohta käivad juba mitu kuud kõlakad, et Severstaltrans püüab teda üle võtta. Raudtee tähtsuselt teine klient, Sergei Glinkale kuuluv Muuga söeterminal, proovib aga ise oma rongiliiklust käivitada.
Mis saab edasi?
Mõned tulevikustsenaariumid:
• Ükski erafirma ei osta raudteed. Jätkub kemplus teiste vedajatega. BRS võib kohtuvõitude korral kasseerida riigilt kopsaka kahjutasu.
• Raudtee ostab Eesti riik. Kui ost käiks Tallinna Sadama kaudu (mida pooldab peaminister Ansip), saaks hakkama poole aastaga. Sadamast võib saada aga konkurentsi pärssiv superettevõte, sadam pole huvitatud raudtee avalike funktsioonide täitmisest ning riigi kontrolliahel pikeneb (minister – sadama nõukogu – sadama juhatus – raudtee üldkoosolek – raudtee nõukogu – raudtee juhatus). Lisaks tahab sadam, et riik loobuks lähiaastatel sadamalt dividendide võtmisest, riik on aga saanud seni koos tulumaksuga sealt ligi 400 miljonit krooni aastas. Ostmine otse riigi nimele (mida pooldab majandusminister Savisaar) nõuab Riigikogu otsust ja võib advokaatide hinnangul võtta kuni 14 kuud.
• Ostab Prominvestorõ. Kohtuasjad lahendatakse, tariifid tõusevad, Severstaltrans kiristab hambaid. Riik võib saada võimaluse infrastruktuuri tagasi osta – aga ümberhindluse korral oleks hind märksa krõbedam kui praegu.
• Ostab keegi teine. Raudtee vastu tunneb huvi ka üks investeerimisfond (aga šansse ei peeta tugevaks) ja Lääne-Euroopa suurim raudteefirma Deutsche Bahn. Sakslased oleksid Eesti valitsusele hoopis kõvem pähkel kui Prominvestorõ. Lääne äriringkonnad imetlevad Deutsche Bahni peadirektorit Hartmut Mehdorni, sest ta on pannud riigifirma tõhusalt tööle ja laiendanud oluliselt tegevuspiire. Muuhulgas kuulub kontserni Eestiski tegutsev logistikafirma Schenker. Eesti luurajatel oleks väga raske öelda, et Saksa riigifirma kujul on tegemist ebasoovitava kapitali sissetungiga. Loo alguses mainitud poliitik ütles, et "kui Deutsche Bahn tahab, siis ta tuleb ja võtab". Sakslastel on vaba voli teha ühisettevõtteid ükskõik kellega (ka venelastega) ning nende lobitegemise võime Brüsselis võib osutuda suuremaks kui Burkhardtil ja Eesti riigil kokku.
Raudtee hind kõigub üle kahe korra
| Eesti Raudtee 66 protsendi aktsiate hind | |
| Erastamislepingu ennetähtaegse lõpetamise korral | 1,4 mlr kr |
| Tallinna Sadama hinnangul | 1,3–2,0 mlr kr |
| Majandusministeeriumi hinnangul | 2,1–2,2 mlr kr |
| BRS küsis riigilt läbirääkimiste lõpus | 2,5 mlr kr |
| BRS küsis riigilt läbirääkimiste alguses | 3,0 mlr kr |
