Jänkid tahavad patenteerida kimääre
Kimäär on muinaskreeka mütoloogias tuld sülgav kitse, lõvi ja mao vahepealne kolmepäine koletis, kellest sai jagu vaid Pegasosel ratsutanud Bellerophontes. Tänapäeva teaduses mõistetakse kimääri all elusolendit, kelle organism on tekkinud erinevate olendite loodete rakkude kombineerumisel.
Kimääride patenti taotlevad Jeremy Rifkin ja Stuart Newman näevad oma tegevuse eesmärgina Bellerophontese kangelasteo kordamist. Patendi valdajatena saaksid nad õiguse kahekümneks aastaks blokeerida uurimistööd, mis tegelevad erinevate loomaliikide geenide kombineerimisega ja saadud kimäärse genoomiga organismide kasvatamisega.
Oluline on siinkohal mõista, et ristandid ei ole kimäärid. Muulad ja hobueeslid küll erinevad oma vanemate liikidest, kuid nende looteid on pärast viljastamist vaid üks ja kahe liigi geenid on segatud selle sees.
Tõttöelda ei ole asi isegi kõigis kimäärides, sest looduses ei kujuta kimäärsus endast midagi eriskummalist. Kõik erimunakaksikud on põhimõtteliselt kimäärid, sest neis leidub loodete ühise arengu algstaadiumis ära eksinud sõsarloote rakkudest tekkinud rakke. Kuid mitte neist ei räägi meie artikkel.
Katsed ülla eesmägi nimel
Rifkini ja Newmani võitlus käib laboris arendatavate uute kimääride vastu ja tundub, et tänu patendiameti venitamisele hakkavad nad rongist maha jääma. Täna sibab Californias juba laboripuuris hiiri, kelle ajus on lisaks hiire omadele ka inimese ajurakud. Minnesota osariigis tõnguvad ringi sead, kelle soontes voolab inimese verd, ja kusagil Nevadas leidub lambaid, kelle maksast ja südamest moodustavad suure osa inimrakud. Need laborikimäärid on loodud inimese tüvirakkude istutamisel loomaloodete tekkivatesse organitesse.
Uurimisel on nimelt selgunud, et looted ei oma varajases arengustaadiumis kaitsesüsteeme, mis tõrjuksid ja hävitaksid organismi sattunud võõraid rakke. Tüvirakud omavad võimet muutuda organismi mis tahes rakuks. Muutuste õige tee näitab kätte ümbritsev keskkond. Nii ongi olemas suur tõenäosus, et hiire ajus saab inimese tüvirakust inimese ajurakk, lamba maksas aga maksarakk.
Teadlased, kes neid uuringuid teevad, on mõistagi oma missiooni õigsuses veendunud. Elusorganismis arenevate rakkude koostöö uurimine annab labori klaasnõudes toimuvaga võrreldes hoopis usaldusväärsemat informatsiooni inimeste heaks. Teisalt on siirdamisoperatsioonide ootejärjekorras tuhandeid inimesi, kellele sobiliku imuunsustüübiga neeru, maksa või südant ei leia kusagilt.
Just nende inimeste jaoks võiks pääsetee sündida Nevada ülikooli uuringute käigus, kus on suudetud lamba loodetele inimese tüvirakke lisades saada utekesi, kelle maksarakkudest juba 80 protsenti on inimese omad. Kujutage vaid, et lamba naha all tuksuks abivajaja tüvirakkude abil kasvatatud siseorgan – tegu oleks ju maailma parima võimaliku sobivusega asendusorganiga.
Vähemalt teoorias.
Sigade haigused võivad kanduda inimestele
Tõelus pakub juba praegu eriskummalisi uudiseid kimääride tekitajate laboritest. Katse kasvatada sigu, kes sisaldavad inimrakke, ehmatas oma tulemustega kõiki. Analüüs näitas, et lisaks ootuspärasele kimäärsele kahe liigi rakkude segule sisaldasid inimpõrsad ka hulgaliselt rakke, mis olid hübriidsed – sellised, kus rakutuum sisaldas korraga nii inimese kui ka sea geene. Hübriidseid rakke oli isegi enam kui inimrakke.
Edasisel uurimisel selgus, et selliste sigade siseorganeid inimesele siirdada oleks suur viga. Sigadel on nimel laialt levinud PERV (porcine endogenous retrovirus). See retroviirus ei suuda otse nakatada inimesi, kuid suutis kergesti hakkama saada hübriidsete rakkude nakatamisega. See aga avab võimaluse järgmiseks hüppeks siirdatavatele inimrakkudele ja siit edasi järgmisele HIV-taolisele epideemiale, sest sigadel tavaline viirus oleks inimestele ootamatute tagajärgedega.
Õhus hõljub ka küsimus: mida teha inimajuga hiirtega? Seni on katsehiirte ajudes vaid ca üks protsent inimajurakke, kuid teadlased tahaksid neid sinna sokutada kuni 100 protsenti, et täpselt uurida, kuidas inimaju areneb. Kas varsti ootavad meid hiirte vabadusvõitlus ja piiksuv revolutsioon?
Eeltoodust selgub vaid osa kimääridega seotud eetilistest ja praktilistest probleemidest. Nende läbimõtlemine nõuab aega ja ainuüksi seepärast oleks vaja, et Rifkin ja Newman saaksid oma patendi.
Ei ole kahtlust, et kimääride ajastu jõuab meile patendist hoolimata, kuid see saabuks siis paarkümmend aastat vanemasse ja küpsemasse maailma.
Eluslooduse patenteerimine
· Patendiseadused vaatavad enamasti viltu eluslooduse patenteerimise katsetele, sest kuidas ikka patenteerida jumala loodut.
· USAs toimus murrang 1930ndatel, kui kinnitati esimesed uued sordid, mis olid loodud taimede sordiaretuse käigus.
· Laboris loodud elusorganismidest väljastati esimesena patent bakterile, mis sisaldas naftajäätmete hävitamiseks vajalikku infot kandvat plasmiidi. Patendiavaldus esitati 1972, patent väljastati 1980.
· Esimese geenina patenteeriti 1980. a alfainterferoon.
· Esimese loomana sai patendi onkohiir – aktiveeritud vähigeeni oma genoomis sisaldav transgeeniline hiir, keda kasutatakse vähiravimite uurimisel. Patent väljastati 1988.
· Euroopas reguleerib patenteerimist direktiiv 98/44/EC ehk Euroopa Biotehnoloogia Direktiiv. Patenteerida ei saa taimede ja loomade liike ja nende taastootmise bioloogilisi alusprotsesse. Erandina on lubatud selliste protsesside patenteerimine, mis ei ole seotud mingi kindla taime- või loomaliigiga. Mikrobioloogilised leiutised on patenteeritavad.
· Patenteerida ei saa inimese keha ja selle moodustumist või osi (s.t ka geene). Küll aga saab patenteerida geenide määramise ja kunstliku taasloomise tehnoloogiaid.
