Jänkide uus tehnoloogia lubab peatada Kremli gaasimonopoli
"See on kümnendi suurim energeetika-alane innovatsioon. Ja hämmastaval kombel ta justkui lihtsalt hulpis pinnale, ilma igasuguse tseremooniata." Nii ütles hiljuti ajalehele New York Times maailma tunnustatumaid energeetikaeksperte Daniel Yergin.
Suureks innovatsiooniks on ameeriklaste tehnoloogia, mis lubab gaasi välja pumbata savikildast - orgaanikarikkast settekivimist, mida leiab ka Eesti aluspõhjast.
Spekulatsioonidega jänkid tagasi ei hoia: eri uuringute järgi võiksid maailma gaasivarud suureneda 50-160 protsenti. Ühendriigid ise saaksid sellisest kogusest praeguse tarbimise juures täiendavalt elatuda ligi 700 aastat. Teadlaste ja analüütikute hinnangul kujundab uus tehnoloogia ümber kogu gaasiäri geopoliitilika. Euroopa sõltuvus Vene gaasitorudest võiks lõppeda.
Puurimine horisontaalselt
Savikilt peidab gaasi pragudes ja poorides. Selle kättesaamiseks ei piisa augu puurimisest ülalt alla, vaid kivimini jõudes pööratakse šaht horisontaalseks.
Pumbates seejärel šahti vett ja liiva, tekitatakse seal tohutu rõhk. Kivim lõheneb. Ent kuna liiv lõhedel kokku variseda ei lase, saab gaas puurauku paiskuda.
See, nn horisontaalset puurimist ja hüdraulilist purustamist kombineeriv meetod töötati Ameerikas välja juba kümmekond aastat tagasi. Nüüd on ärganud ka vana maailm, sõidutades oma insenere teisele poole Atlanti õpetust saama.
"Eks konservatiivne Euroopa jookseb sellistes asjades ikka Ameerikal sabas," arutleb Tallinna Tehnikaülikooli geoloogia instituudi direktor, professor Alvar Soesoo.
Ameeriklaste kalkulatsioone varude suurenemise kohta peab ta mõistlikeks. "Geoloogina ma selles ei kahtle. Põhimõtteliselt saab gaasi toota igast orgaanilist ainet sisaldavast settekivimist," ütleb ta.
Ka Eesti pinnase alt leiab kaks orgaanikat sisaldavat kivimit: harilik põlevkivi ning sellest tumedam graptoliitargilliit.
Viimane - nn konnatahvel - kuulub savikiltade hulka. Seda on täis kogu Põhja-Eesti ja varud ületavad hariliku põlevkivi tagavarasid mitukümmend korda.
Juba ongi see ka Euroopa huviorbiidis. Tänavu mais käivitati uurimisprojekt GASH, mis Potsdami geoteaduste instituudi juhtimisel vana maailma kildagaasi-potentsiaali ära kaardistab.
Kuueaastast projekti rahastavad StatoilHydro, Total, ExxonMobil jt energiahiiud. Hõlmates esimeses järgus Saksamaad, Skandinaaviat ja Madalmaid, peaks uuringud 2012. aasta paiku jõudma Prantsusmaa ja Austria kõrval ka Eesti ja teiste Balti riikideni. "Kõigepealt analüüsitakse olemasolevat infot - eks siis sealt tulevad välja perspektiivikamad piirkonnad," ütleb projekti siinse koostööpartneri Eesti Geoloogiakeskuse programmitalituse nõunik Jaan Kivisilla. "Aga detsembris alles saame lähteülesande. Praegu on see ikka suhteliselt toores asi."
Gaasistamine rikuks põhjavee
Ka GASHi üks vedajaid Hans-Martin Schulz nimetab Eesti kui kildagaasi-maardla potentsiaali "nähtavasti piiratuks". Selleks on mitu põhjust.
1. Ameerikas lasub savikilt mitme kilomeetri sügavusel ning on kuni 400 meetrit paks. Meie graptoliitargilliit paikneb pinnase lähedal ning selle läbimõõt ei ületa 6-7 meetrit. Tagajärg? Sealt gaasi välja pumbates lenduks osa sellest atmosfääri ja läheks raisku.
2. Samal põhjusel ei pruugi gaasi eraldumise reaktsioon meie oludes üldse toimida. Eesti alad pole seismiliselt kuigi aktiivsed ning maapinna lähedal asuvad kivimid võivad olla liiga külmad.
3. Põlevkivi kõrval jääb ka graptoliitargilliidi kütteväärtus kasinaks. Liiati, illustratiivselt: kui püstine puurauk maksab kümmekond miljonit krooni, siis vähemasti Ameerika tingimustes olla horisontaalne sellest kuni viiskümmend(!) korda kallim.
Maailma mastaabis rõhutatakse, et gaasienergiat toota on keskkonnasõbralikum kui kasutada naftat või kivisütt. Ent Eestis paikneb graptoliitargilliit mitmest põhjaveetasemest sügavamal. Seega paiskaks gaasistamine ilmselt segamini põhjavee nivood ja kihid.
"Mul oleks Eesti hüdrogeoloogiliste tingimuste puhul küll väga kõhe tunne! Meil kardetakse Nord Streami, tuumajaama ja prügilaid - aga see oleks veel hoopis hullem," mõtiskleb Tartu Ülikooli tehnoloogiainstituudi direktor, keskkonnageoloog Erik Puura. "Pealegi, tekitada nüüd, ütleme, kolmandiku CO2 emissioonide kokkuhoiu mõttes põlevkivisõltuvuse asemel gaasisõltuvus - selleks peaks Eesti küll viimases hädas olema."
Teisisõnu: Eesti pole nagu Saksamaa, kus küttesüsteemid ongi sisuliselt maagaasile üles ehitatud. "Kui neil gaasi poleks, siis oleks see katastroof! Seal saabki gaasi asendada ainult gaasiga," resümeerib Puura.
Sama nendib ka professor Soesoo. Sellegipoolest: tema kildagaasi-ambitsioonidele Eestis päris viltu ei vaata. Ta räägib, kuidas näiteks Rootsis hakkab siinse graptoliitargilliidiga analoogne kivi peagi laialt rakendust leidma. Ning et Tehnikaülikooli teadlased käisid tänavu majandusminister Juhan Partsi jutul. Kõneldi muu hulgas kildagaasist - ent peamiselt seda, et tuleks luua töögrupp, kes Eesti maapõues olevad varad nüüdisaegse tehnikaga korralikult ära hindaks.
Sest uuringumeetodeid ja aparatuuri arvestades pärineb osa teadmisi meie maavarade kohta sisuliselt Nõukogude ajast.
Graptoliitargilliit - kasutamata rahvuslik rikkus
Eesti maapõu peidab kuni 60 miljonit tonni graptoliitargilliiti, mis sisaldab meie aladel palju haruldasi metalle (vanaadiumi, molübdeeni, tooriumi, reeniumi, uraani, ka hõbedat ja kulda). Uraanisisaldus on kohati kuni sada korda suurem maakoore keskmisest. Tihti nimetatakse graptoliitargilliiti Eesti "tulevikuressursiks". Aga:
- Erik Puura viitab, et praegu kivimikihi süvitsi uurimisega sisuliselt ei tegelda. "Tähendab, me ei oskakski teda kasutada - ei keskkonnakaitseliselt ega majanduslikult."
- Jaan Kivisilla arutleb, et graptoliitargilliiti ei tuleks kasutada mitte üksnes energeetikale, vaid ka metallurgiale mõeldes. "Samas, ta on samasugune piiripealne asi nagu põlevkiviõli tootmine: kui hind turul tõuseb, siis näib ambitsioonikana, kui langeb, siis mitte."
- Alvar Soesoo viitab kohmakale haldusjaotusele. "Meil jagab uuringulube keskkonnaministeerium, mujal maailmas teevad seda majandusministeeriumid. Noh, näiteks seesama gaasi puurimine paratamatult ju muudaks maapõue - aga keskkonnaministeerium peab keskkonda kaitsma. Siin ongi vastuolu, miks selline innovatsioon pigem kõne alla ei tule."
