TUTIKAD ASJAD: Muuga sadam on oma uhkeid õlitõrjevahendeid kasutanud vaid õppustel. Helen Urbanik

Muuga sadama naftakaid Pakterminali püttide lähedal. Jäätükkide vahelt veest paistavad kalamaimude seljad. Vahel ajavat hüljes kalad otse kai äärde ja maiustavat nende kallal siis. "Nii puhas on siin vesi," naeravad sadamatöötajad.

Oranži-valget triipu kass hõõrub end naftakorjelaeva Ronk kapteni jalgade vastu. Meremees on kassi sõber ja temalt on vist varsti midagi maitsvat oodata. Tühje kaisid vaadates saan aru, et täna on vaikne päev ja siin naftaõnnetuse tõrjumiseks valmis olevad pool tosinat meest võivad asja rahulikumalt võtta.

Ainult taamal paistab uusima naftakai ääres üks tanker, Minerva Eleonora. Kuid kohe tulevad lasti järele veel paar. "Talv, vaiksem aeg," ütleb sadama skipper Kalle Kuus. "Tavaliselt käib päevas ikka kolm-neli tankerit."

Ligi 800 tankerit aastas

Tallinn on väga suur naftasadam. Me ei teadvusta seda endale, sest kesklinna sadamasse tankerid ei sisene.

Kuid Tallinna Sadamale kuuluvates sadamates (lisaks Muugale ka Paljassaaret ja Paldiski Lõunasadamat) käis läinud aastal siiski 797 tankerit. See teeb keskmiselt kaks päevas. Koguseliselt läbis Tallinna Sadamat mullu 26 miljonit tonni naftat ja naftasaadusi ning neist lõviosa pumbati laevadele Muugalt. "Vedellasti osas oli meie turuosa kogu Läänemere sadamate võrdluses umbes 16 protsenti," ütleb Tallinna Sadama pressišeff Sven Ratassepp.

Tallinna Sadam suudab teenindada kuni 300 000 tonnise kogumahtuvusega tankereid. Keskmine tanker, mis Eestis käib, on siiski väiksem, umbes 100 000 tonnise kogumahtuvusega.

Sadam on reostuseks valmis

2000. aasta septembris tekkis Muuga sadamas Eesti seni suurim naftareostus. Lekkivast tankerist Alambra voolas pumpamise käigus merre 250 tonni toornaftat (võrdluseks: tänavuse talve Lääne-Eesti reostuse maht on "vaid" 20–40 tonni). Sadama enda õlitõrjevahenditest jäi väheks, abi tuli päästeametilt ja keskkonnainspektsioonilt.

Kuus aastat hiljem on Tallinna Sadam õlitõrje osas märksa paremas seisus kui kõik riigiasutused kokku. Sadam on reostustõrjevahenditesse investeerinud kümneid miljoneid kroone. 

Ainuüksi Muuga reostustõrjevahendite nimekiri on muljetavaldav: 2950 meetrit merenaftatõkkeid ehk poome, kolm reostuskorjelaeva, üks boonipaigaldaja, neli erinevat skimmerit ehk vahendit õli korjamiseks veepinnalt, mitmesugused pumbad, jõuplokid, aurugeneraator, pilsivete kogur, transpordivahendid. Aga loomulikult ka inimesed, keda ööpäev läbi tegutsemisvalmis on kümmekond. Ülejäänud mehed on telefonivalves.

Osa vahendeist seisab spetsiaalses angaaris, kuid enamik on kaidele jagatud nii, et kui nafta peakski merre valguma, saab akvatooriumi poomidega kiiresti sulgeda ja asuda siis õli kokku koguma.

"Näiteks Muugal kontrollivad sadama töötajad saabuvaid ja lahkuvaid laevu alati ka visuaalselt," lisab pressišeff Ratassepp. "Kord ööpäevas kontrollime kaatriga kogu oma akvatooriumi ning kõikidel kaidel on videovalve."

Õnnetus ei pruugi aga juhtuda ainult sadamas või ainult nende laevadega, mis spetsiaalselt Eestisse sõidavad. Katastroofioht on kogu Läänemerel ühesugune. Ratassepa andmetel veeti läbi Läänemere sadamate eelmisel aastal 168 miljonit tonni naftat ja naftasaadusi. Iga päev liigub Läänemerel 2000 laeva ja umbes 200 neist on tankerid.

Mis siis, kui juhtub 2002. aastal Hispaania rannikul Prestige´i sarnane õnnetus? See tanker läks pooleks ja viis endaga merepõhja 70 000 tonni naftat, kuid tuhandeid tonne õli valgus ka merre.

Kui reostus peaks tekkima mujal Eesti rannikul, ei saa Tallinna Sadam oma tehnikat välja anda. "Me ei saa jätta oma sadamaid kaitseta," ütleb Ratassepp.

Õnnetuse korral peaks selle likvideerimist juhtima keskkonnainspektsioon. Appi peaksid tõttama ka piirivalveamet (tegutseb merel), päästeamet (reostustõrje rannas ja siseveekogudel) ja veeteede amet.

Päästevahenditega on asi aga nutune. Piirivalveametil on vaid üks avamerelt reostuse kogumiseks sobiv laev, KATI-1. Äsjavalminud EVA-316-e põhitöö veeteede ametis on siiski hoopis muu.

Aparatuur reostuse avastamiseks puudub Eestis täiesti. Selle ja muude vahendite soetamiseks oleks piirivalvel vaja üle 100 miljoni krooni, ütleb reostustõrje jaoskonna vanemspetsialist *Tauno Mettis.*

"Täna päästeasutuste kasutuses olev varustus võimaldab osaliselt lokaliseerida üksnes väiksema ulatusega reostusi," tunnistab päästeameti kriisireguleerimisosakonna juhataja Jaan Tross. "Olemasolev varustus on saadud enamjaolt humanitaarabi korras 90ndate keskpaigas ning on peamiselt Harjumaa ja Tartumaa päästeteenistuse käsutuses." Enamikes päästekomandodes reostustõrjevahendid puuduvad või on mõeldud üksnes olmeavariide likvideerimiseks.

Päästeamet on teinud arvutuse: et siseveekogude ja mereranna reostust operatiivselt lokaliseerida ja kõrvaldada, läheks neil vaja üle 36 miljoni krooni. Vaja oleks nimelt sarnaseid poome ja skimmereid ning kasvõi kuumavee kõrgsurvepesureid, nagu need on olemas Muugal. Lisaks veel käsitöö vahendeid ja kaitseriietust nii päästetöötajatele kui vabatahtlikele.

Raha reostustõrjevahendite muretsemiseks oli plaanis koguda õlifondi abil, maksustades iga Eestit läbivat naftatonni 5 krooniga. Kuid ettevõtjad ei ole maksuga nõus. Alternatiiivset plaani veel pole.

Kas koolitus jääb hiljaks?

Nagu Lääne-Eestis juhtunud õnnetus näitas, on vähe inimesi, kes oskaksid reostuse puhul midagi ette võtta.

Eestimaa Looduse Fondi naftaprojekti juht Kristel Toom ütleb, et plaanis on välja õpetada üle 700 inimese – vabatahtlikke ja neid Eesti kaitsealade töötajaid, kes lindudega kokku puutuvad. Viimast õnnetust silmas pidades algab koolitus liiga hilja, alles tänavu kevadel.

Aga võib-olla on see isegi hea. Kristel Toom tunnistab, et kuigi ta on ise sarnasel koolitusel käinud, näitas elu siiski kõige paremini, mida tarvis on. "Näiteks plastmasskühvlitega, mida alguses kavatsesime muretseda, poleks midagi ära teinud," toob ta näite.

Suure tõenäosusega juhtub naftaõnnetusi veelgi – keskkonnainspektsiooni analüüsi kohaselt on ulatusliku mõjuga naftatankeriavarii esinemise tõenäosus Eesti territoriaalvetes kolm kuni viis juhtumit kümne aasta jooksul.