JÄRJEJUTT: Tarifa needus
Tallinn andis meile hüvastijätuks vihmase jalahoobi tagumikku. Vähemasti nii tundus, kui sõitsime läbi külma septembrivihma sadama poole, et varsti Hispaania päikeses olla.
Naljakal kombel ei alanud see reis mitte mainitud vihma käes ligunedes, lennukist maha astudes, piletit broneerides ega ka mitte Travel Channelist huvitavat Paika nähes, vaid hoopis ühte ostu sooritades. Lohet. Kuutteist ja poolt ruutmeetrit polüestrit, sadat meetrit kapronnööri ja käevarrepikkust poomi. Iseendast ohutud asjad, aga sellise omadusega, et kui suve lõpus õhk ja vesi külmaks läksid ning dressipluusi kraed kõrvadeni sikutada üritasin, vajutasid nad alateadvusse sõna Tarifa, mis sealt muidu ära ei läinud, kui olin pakkinud autosse pakkinud. See vist ongi see tarifa needus, kuigi leidub ka neid, kes väidavad, et seda terminit kasutati purjelaua-eelsel ajastul hoopis sealse turismiks, eluks või milleks iganes sobimatu tugeva tuule kohta.
Nii omade vahel öeldes ei soovita tegelikult autoga Euroopa lõunatippu sõitmist, seda isegi mitte siis, kui auto on hea ja sa tahad tagasiteel kaasa tuua arvestatava osa Hispaania veinivarust. 4500 kilomeetrit on pikk tee. Hispaania veini saab ju osta ka supermarketist, kuigi mitte nii head ja kindlasti mitte nii odavat - umbes seda väljendas kogenud rekkameeste pilk hommikulauas, kui neilt Taani väinasid läbiva otsetee kohta nõu küsisime. Veel võis sellest välja lugeda, et poisid, lähemal on ka ilus, mis te sinna Euroopa lõppu sõidate.
Ja see küsimus käis lähema paari päeva kestel mitu korda peast läbi. Aega aitas mööda saata auto välistermomeeter, mis hoolimata pidevast lõuna poole sõitmisest vaid väga vaevaliselt numbreid suuremaks keris. Ja kui kohati soojanäit paar pügalat langes, olid meie pilgud helendavale ekraanile suunatud mitte väiksema tähelepanuga kui börsimaaklerite omad kuumadel 97. aasta suvepäevadel.
Ott oli endaga autosõidu ajaks sõlminud pakti, et ei tee suitsu sagedamini kui iga 100 kilomeetri järel. Mis oli muidugi väga suhteline mõõtühik. Kui korrektses Rootsis hakkas ta juba paarkümmend kilomeetrit enne tähtaega odomeetrit piidlema ning seda mõtlikult näpuga toksima, siis kiirusepiiranguteta Saksamaal sai temast ahelsuitsetaja. Selles mõttes oleks mõõt ”sigaret iga plaadi kuuenda loo ajal” taganud stabiilsema nikotiinikoguse veres.
Õhtuks jõudsime vastupidiselt kõikide rekkajuhtide arvamusele Amsterdami, läksime toredasse ööklubisse ning peale tagasi hotellituppa jõudmist nentisime üksmeelselt ja ülemeelikult, et meil on täiesti aus hotellituba. Nimelt polnud viimane meile kordagi valetanud. Teise öö veetsime unises Lõuna-Prantsusmaa linnakeses, mille nimel pole mingit tähtsust. Sellest, et Hispaania on lähedal, andis märku telekas, kust tuli kas härjavõitlust või siis lastemultikaid, kus iga kolmas tegelane oli härg. See aga, et keegi ei rääkinud ühtegi inimesele mõistetavat keelt, andis mõista, et oleme siiski Prantsusmaal. Mõtlesime välja pantomiimid ”Palun veel ühte tekikotti” ning ”Kaks pizzat ja kannuke roosat majaveini”. Publik küll ei aplodeerinud, kuid sai aru ja sellest antud momendil täiesti piisas.
Tarifasse jõudsime kolmanda päeva õhtuks. Kuna oli juba pime, tajusime seda rohkem oma tuules lehvivate juuste, mitte silmadega. Leidsime üles eestlaste koloonia ning hävitasime soojenduseks ära aukartust äratava koguse punast veini ja sööki. Oli alanud puhkuse nö. ametlik, surfamist sisaldav osa.
Oled ilmselt kuulamas surfareid rääkimas, kui
mõnus nende hobi on. Et nagu kokteil vabadusest, kiirusest,
füüsikaseadustele väljakutsete esitamisest ja
merest-päikesest. Pärast esimest päeva Tarifal poleks mina
sellist lolli juttu ajavat meest küll uskunud. Lohetamine oli kõike
muud kui senikogetud mõnus kulgemine mööda lahte, pigem
võiks seda võrrelda vägivallapuhangu
üleelamisega. Tuul sikutas, tõstis õhtu, lajatas meetreid
eemal tagasi vette ning täitis suu ja silmad vedela soolaga. Ühel
eriti „mõnusal“ hetkel, kui sooritasin kivide suunas
tagurpidi
õhulendu koos sinna juurde kuuluva paari meetri
sügavusele vette plartsatamisega, seostus Hispaaniaga kõige
paremini sõna inkvisitsioon.
Selle põhjuseks oli pparasjagu puhuv riukalik El Levante, nagu see idatuul ennast nimetab, ja temaga kaasnevad hardcore-tingimused. Tarifa on umbes nagu must nõlv. Või esimene liiga. Või proua Undusk keemiaõpetajana. Kõrgem klass, ühesõnaga. Kui saad siin normaalselt sõitma, võid teha hiljem sedasama kasvõi Jägala joast alla, seejuures pesukausi ja vana vihmavarjuga.
Muhe surfi-britt Peter, kellelt üürisime korterit, ütleks sel päeval puhunud El Levante kohta ühte oma kahest surfiväljendist. Et tuul kas puhus nagu suguühe (blows like fuck) või siis oma rinnad ära (it is blowing its tits off).
Järgmisel päeval oli tuul veel suurem. Selgelt see rindade ärapuhumise värk. Isegi ujuda oli keeruline. Jätsime raske südamega lohed korterirõdule ja läksime Andaluusiasse. Tegelikult me juba olime seal, aga tunne oli, et sisemaal on nagu rohkem Andaluusia. Mägede vahel ringi uitades ristusid meie teed umbes saja lehma, nelja imeilusa koha ning kümnete segadusseajavate maanteeviitadega. Maalilisi mägikülasid koos beezhidest kividest laotud
veinirikaste kõrtsidega ei näinud, aga nii oli vist õigem ka. Eks imeilusa koha Lonely Planetita või kohaliku giidita kahe tunniga leidmine ongi sama võimalik nagu hüpermarketist esimese käiguga kuivainete leti tabamine.
Järgneb...
