Uniseks jäime umbes Herradura linna kandis ja tänu pimedale õnnelikule juhusele (ja muuseas, niisugused juhused on sellistel reisidel pigem reeglid kui “päris” juhused) sattusime ööbima La Tartana nimelisse hotelli. See ületas põhjamaise lubatud hubasuskvoodi mäekõrguselt, mistõttu jäime Taavetiga imestunult kuulama Oti konspiratsiooniteooriat selle kohta, et omanik on ilmselt pätt, kaabakas, rahapesija ja pede. Alles siis, kui olime talle heitnud pika pilgu (no vähemasti meeter), võttis ta lonksu veini ja tunnistas häbelikult, jajah, tegelikult on ka see võimalik, et elu on ilus.
Honolulult pärit hotelliomanik Barry oli ülisõbralik. Oma jutu järgi oli ta sõitnud läbi kogu maailma, seejuures eriti hoolega Hispaania rannikualad, ning Herradura koos ümbritsevate randadega oli parim, mis võtta oli. Ning terake tõtt selles tundus ka olevat, vähemasti niipalju, kui Costa del Soli nägime. Eriti kõrgelt hindas Barry kohalikku õhkkonda. It’s very chilled ja The manana-thing is just like our island-time olid tema minu meelest üsna kuldsed laused.
Samal ajal, kui rääkisime Barryga, jõime veini ning maitsesime juba suletud köögist väljaotsitud suupisteid, imestasin, miks ma küll sellises romantilises kohas pulmareisil ei ole. Lonksasin veini, vaatasin kordamööda Taavetit ja Otti meelal pilgul ning oleks napilt neilt kätt paluma hakanud.
Järgmisel hommikul kohtusime oma valehäbiga. Sealsamas Herradura lähistel oli Barry sõnul imeilus rannake, tõsi küll, nudistikeste rannake, mida otsustasime vaatama minna. Naljakas tunne oli kümnete kui mitte sadade silmade ees oma pükstest välja astuda. Ümberringi olid eranditult ühtlaselt pruunid kehad ning meie lumivalged kannikad, mis viimati nägid päikest Kloogarannas kaheksakümnendate aastate alguses, kiiskasid nii eredalt, et lähemal seisjad pidid silmi kissitama hakkama. Aga mõnus oli, sest lisaks mitte-üllatavalt vabale olemisele oli ka vesi soe ning läbis kubeme märjakssaamise testi väga edukalt.
Lõunatamiseks sõitsime sadakond kilomeetrit piki Päikeserannikut edasi. Seal jäi teele El Ràbita, mis oli lihtsalt üks tavaline vahemerelinn, vähemasti niipalju kui vahemere-linn saab olla tavaline. Kelner vabandas, et veini toomisega oli läinud 20 minutit, ning hoiatas, et toiduga läheb veel kauem. Meil, nagu ka temal, polnud kuskile kiiret. Rüüpasime veini ja arutasime, et pudel veini kahe peale lõuna kõrvale võib saada halvaks harjumuseks ning tuleks kiiresti lahkuda, enne kui normiks saab pudel näkku. Ei kiirustanud siiski. Manana. Küll jõuab. Mida kauem oleme siin, seda pikem meie suvi.
Siiski, telefonides hakkasid töökõned helisema aina sagedamini ning vaikselt, aga kindlalt suundusime põhja poole. Olime kõik autos leiduvad õnarused veini täis ladunud ning tahtsime veel ühe korra tuult ja laineid nautida, sedakorda Prantsusmaa piiri ääres Sant Pere Pescadoris. Rannale liginedes lipendasidki lipud, liikusid oksad ja üle puude paistsid mõned erksavärvilised riidetükid. Kõik oleks olnud ideaalne, kui poleks uskunud ühe asju pakkiva lohesõitja soovitust sõita mitte suurema kui kümnese lohega. Sõita sai, aga tuul vaibus pidevalt, nii et juba tunnike hiljem oleks olnud täiesti mõttetu hakata välja otsime suuremat sõiduriista. Hammas jäi verele. Ning keegi oleks nagu pea sees öelnud: siia maale tuleb tagasi tulla.
* * *
Nüüd oleme juba neli või viis tundi sõitnud Saksamaa kiirteel. Iga plaati oleme kuulanud kaks või kolm korda. Mina, kes ma hip-hoppi autos või kodus taustaks ei kuula, olen kasutanud mõne musta muusika plaadi kohta kavalust nimega “Kuulge, see ju just mängis” ning kuna kõik on olnud kordamööda veiniuimased, ei ole keegi vastu vaielnud. Aeg-ajalt kostab rooli tagant huilgeid, kui sünnib uus kiirusrekord. 240 oli vist viimati. Ning termomeeter liigub allapoole koos bensiinijaamades pakutava toidu ja teeninduse kvaliteediga. Deutschland, warum? Terve mõistus ütleb, et nädalaks autoga Hispaaniasse sõitmine on lauslollus, ja ma ei vaidle üldse vastu. Lihtsalt vahel tasuvad lollused end ära.
Lõpp
