Vendade Kaczy?skite tandemis oli esiviiuliks Jaros?aw. Kui Lech elas ­omaenda pereelu laste ning lastelaste seltsis, siis poissmees Jaros?aw magab ja sööb seniajani ema juures. Kogu vaba aja teeb ta kirglikult poliitikat. Tal on aega. Kuigi Jaros?aw sai olla Poola peaminister vaid ühe aasta jooksul (ja millist segadust ta suutis selle aja sees tekitada!), ei tähendanud tema tagasiastumine 2007. aasta novembris kaugeltki eemaldumist lemmiktegevusest. Lech, presidendiks valitu, olevat murdmatut autoriteeti omanud kaksikvennale Jaros?awile ka presidendilossis elades iga päev helistanud, et temaga nõu pidada. Kas ka Katõni lendamise asjus? Küllap ikka. See oli nii oluline ettevõtmine.

Poola saatusele võib väga oluliseks muutuda Jaros?awi edasine käitumine.

Meeldetuletuseks: Poolas pidid sel sügisel toimuma presidendivalimised. Erakorralise sündmuse tõttu tuuakse need nüüd ettepoole, juunikuusse.

Riigi põhiseaduse järgi täidab praegu presidendi kohustusi parlamendi esimees Bronis?aw Komorowski, kes oli kadunud Lechi poliitiline oponent igapäevaelus ning samas ka vastane tulevastel presidendivalimistel. Komorowski sai Smolenski lennuõnnetuses lahti (kõlab õõvastavalt, aga nii see on) veel ühest presidendivalimiste vastasest – vasakpoolsest Jerzy ­Szmajdzi?skist. Ennustajad ütlevad, et nüüd, kus Komorowskil puuduvad kaalukad vastased, ta võidab kindlalt.

Venelastest ennustajad lausa loodavad seda, sest Komorowskilt võiks oodata Poola-Vene suhete parandamist. Eks need suhted ongi tasapisi paranenud, aga seda tänu sellele, et vene rahvuslane Vladimir Putin ja Poola pragmaatik Donald Tusk, peaminister temagi, suudavad omavahel mõistlikult juttu ajada. Rahvuslane Putin ja rahvuslane Kaczy?ski seda ei suutnud.

Tusk on liberaal, seda on ka tema parteikaaslane Komorowski. Sestap idanaabrite juures vaadataksegi Komorowski eeldatavale võidule lootusrikkalt. Poola on oluline riik. Moskva on saanud paarkümmend aastat tunda, eriti just vendade Kaczy?skite ajal, et üle Varssavi pea Pariisi ja Berliiniga suhtlemine on hirmus vaevaline.

Mida võiks teha leinast välja tulnud Jaros?aw? Küllap ei tea ta seda praegu isegi. Lech on hukkunud, ema on raskesti haige – nii haige, et väidetavasti pole vanaprouale ühe tema poja surmast isegi teatatud. Jaros?aw on praegu hingeahastuses; kuidas ja millisena ta sealt välja tuleb, ei tea keegi.

Ta lõi oma ajal koos venna Lechiga erakonna Prawo i Sprawiedliwo?? (Õigus ja Õiglus), mis on praeguses parlamendis tugevuselt teine partei. Kas tohiks oletada, inimese salapärast loomust arvestades, et saatuselöökidest toibunud mees võiks proovida ise kandideerida presidendiks? Venna mälestuseks või siis lihtsalt sellepärast, et ei tohi alla anda.

Lechi ning Jaros?awi erakond nimega Seadus ja Õiglus on üks selliseid erakondi, mida iseloomustatakse sõnadega “parempoolne”, “rahvuslik”, “katoliiklik”, “tagurlik”.

Tagurlik? Võib-olla öelda, et mitte väga adekvaatse maailmanägemisega.

Kui Jaros?aw oli veel peaminister, juhtis teda äravõitmatu soov norida tüli nii oma läänepoolse naabriga kui ka kogu Euroopa Liiduga. 2007. aastal lõi Euroopas laineid Jaros?awi nõudmine, et ELi sisestel hääletamistel peaks Poola saama lisahääli nende “surnud hingede” eest, kes kaotati Teises maailmasõjas. Poleks äraneetud sakslased Poolat vallutanud ja seal veresauna korraldanud, võiks selle maa rahvaarav olla praeguse 40 miljoni asemel 66 miljonit, ehk siis Prantsusmaa või Suurbritanniaga samaväärne. “Andke meile tagasi, mis te meilt võtsite!” nõudis Jaros?aw ja koos temaga ka Lech. Võib-olla oleks see tõesti nii õigus (prawo) kui ka õiglus (sprawiedliwo??), aga seda ei saavutata maailmas, kus me elame. Vendadel oli selle tõttu ekstsentrikute maine. Lech on nüüd surnud, aga Jaros?aw elab. Tema küsib praegu Jumalalt, mis on õigus ja mis õiglus.

Poola rahvustunne on läbinisti religioosne. Poolakate enesepilt on väidetavasti selline, et nad tunnevad end rahvaste pere kannatava Kristusena – ristilöödud Poola peab lunastama rahvaste patud. Sõjad, maa jagamised vägevamate naabrite vahel, okupatsioonid, massimõrvad nagu Katõn… Katsumusi tuleb, tuleb ja tuleb. Poola eliidi äsjane hukkumine Katõni-nimelisse koha lähedal võib seda tagakiusatuse tunnet tugevdada.

Eelnev pole mingi metafoor. Õiguse ja Õigluse praegune parlamendisaadik Artur Gorski algatas 2006. aastal ettepaneku, et tema rahvas võiks kuulutada Jeesus Kristuse kõikide poolakate sümboolseks kuningaks.

Gorski nime all ilmus ajalehes Nasz Dziennik (tema erakonnale lähedal seisev parem-katoliiklik väljaanne) 12. aprillil artikkel “Ma süüdistan Moskvat”.

Gorski teab, kes on süüdi Poola presidendi lennuki allakukkumises. Ta on veendunud, et venelased tegelevad lennuõnnetuse erapooletu uurimise segamisega. Ta juhib tähelepanu, et juba enne mustade kastide uurimist on avalikkusele lansseeritud oletus, nagu võinuks president Kaczy?ski sundida lennuki kaptenit maan­duma Smolenskis, sellal kui piloot oli selle manöövri vastu. Gorski küsib, kas ei taheta selliste oletuste levitamisega hukkunud president juba ette teha ainusüüdlaseks katastroofis. Gorski küsib, et mida venelased sellega taotlevad, ega nad taha viimati varjata omaenda jälgi?!

Kindlasti pole Gorski oma kahtlustustes üksi. Seda võib jagada kogu tema erakond. Ja selle erakonna valijad. Sellistest kahtlustest, mis lõpuks kasvavad veendumuseks, laotakse üles rahvaid lahutavad müürid. Rahvuslik tõde on nagu kandiline telliskivi.

Pealegi on lennuõnnetused väga spetsiifiline värk – maailmas on olnud umbes nelikümmend lennukatastroofi, kus on hukkunud mõni riigipea, ja kõik need õnnetused on sünnitanud vandenõuteooriaid. Lennukid ei kuku alla (ega sõida pilvelõhkujatesse) kunagi lihtsalt niisama.

Kui venda taganuttev Jaros?aw lõpetab leinamise, siis kelle poole ta suunab süüdistava pilgu? Me ei tea seda.

Vaatlejad, poliitikud ja diplomaadid loodavad praegu, et Katõni järjekordsed ohvrid aitavad kaasa Venemaa ja Poola põlisvaenu mahamatmisele. Me võime lugeda teateid Varssavist, kus kirjeldatakse poolakate noorema põlvkonna hämmeldust selle üle, et Venemaal osatakse nende valust aru saada ning seda jagada. Need on väga silmatorkavad teated. Liigagi silmatorkavad.

Kuid on olemas ka vanem põlvkond. Seda põlvkonda esindab Jaros?aw Kaczy?ski. Kuidas tema seda asja näeb, õigemini, kuidas tema Jumal talle selle lahti mõtestab, seda teabki vaid Jumal üksi. Üksikisiku rolli tähtsus ajaloos saab aga taas kinnitust.