Jobu. Kes see on? Küsisin tuttavatelt naistelt arvamust. Ühest definitsiooni pole. Õigekeelsussõnaraamat  ütleb, et see on “tobu” ja “tola”. Ei, kindlasti mitte. Ekspressi kujundaja Liinuke, kes jälgis kõrvalt minu meditatsiooni sõnaraamatu kohal, tuli appi õpetusega, et “jobu” on ebapraktiline mees. Selline, kes ei suuda haamritki käes hoida. Sest pole kunagi mõtte peale tulnud, et haamriga peaks midagi tegema. Selle ajakirja kaanepoiss Marko, hea kolleeg ja muidu südamlik inimene, kes ei tee kärbselegi liiga, pidavatki seda tüüpi olema. Kärbsele liiga tegemine eeldab kärbsepiitsaga vehkimist, aga see on juba peaaegu nagu haamerdamine…

Jobususe sõnastamisele võib läheneda ka teiselt poolt. Ütleme, et “jobu” on vinge mehe antipood. Vinge mees on meie ühiskonnas see tüüp, kes sõidab ülehelikiirusel punktist A punkti B, tehes seda hellitlevalt “bemmiks” või “mersuks” nimetatud sõiduvahendil. Kihutamine annab märku, et tal on väga tihe kohtumistegraafik, tal on palju tööd. “Bemm” ja “mersu”, mida ta endale lubada võib, signaliseerivad sellest, et ta on töös edukas. Ta on ühiskonna alustala. Heade eeldustega isast nähes naised sulavad. Naiste huvitatud pilk annab märku vingeks olemisest. (Kuigi, möönan, see on sekundaarne tunnus.)

Tegelikult ei vii see meid edasi. Kolleeg Kalev Kesküla (kirjanik, et te teaks) luges kunagi üles kõik meeskirjanikud, kel puuduvad autojuhiload. Millised nimed! Maestro Jaan Kross, maestro Jaan Kaplinski…, Kalev muidugi ise ka. Noh, minul, siinkirjutajal pole samuti juhilubasid. Kunagi viisteist aastat tagasi olid, aga need läksid Tartu ülikooli ühikas kaduma. Ma ei liigutanud lillegi uute saamiseks. Kaanepoiss Marko, olen kindel, ei tea autodest üldse midagi. Ent asudes sekundaarse tunnuse juurde… Marko oli noorpõlves kuulus sellega, et ilmus toimetuse pidudele säravate blondiinide saatel. Ja praegu, kohtudes aeg-ajalt öise pealinna kõrtsides, pole ma ka märganud tema ümber mingit naistepõuda.

Kedrates kirjanike-intellektuaalide jobususe teesi edasi, jõuan paratamatult mõttele, et jobu on see, kel puudub ühiskondlik mõju. Te nüüd karjatate, et kirjanikel-intellektuaalidel on see ometigi olemas!

Mõttepaus. Loeme kümneni. Ja paneme nüüd küsimärgi.

?

Lõpetanud hiljuti Briti ajaloolase Tony Judti mammutteose “Pärast sõda. Euroopa ajalugu 1945. aastast” lugemise, on mul hea meel teatada, et meie vaimuinimesi pikalt kummitanud küsimus “kuhu on kadunud 1980. aastate lõpu loomeliitude pleenumi pauer?!” pole mingi spetsiifiline Eesti küsimus. Lääne-Euroopas tunnevad vaimuinimesed samuti oma persooni suhtes “alandavat ükskõiksust”. Sajandi eest pani Émile Zola kõikuma terve Prantsuse vabariigi oma karjatusega j?accuse!, poole sajandi eest tõusis Jean-Paul Sartre pooljumala seisusse, aga tänapäeval on see kõik vaid kaugete aegade nostalgia.  

Judt meenutab Pierre Bourdieu intervjuud aastat 1987, mil see mees teatas, et kui tänapäeval on veel jäänud mõni tähtis ülesanne, siis see on intellektuaalide kaitsmine. Bourdieu ise ütles!
Ja siis tuli 2003. aasta, kui Ühendriigid valmistusid tungima Iraaki ja Euroopa intellektuaalid haarasid 31. mail relva – see tähendab, sule – avaldades ühel päeval sellistes ülimainekates väljaannetes nagu Frankfurter Allgemeine, La Republicca, La Stampa, Neue Züricher Zeitung, E l País, Süddeutsche Zeitung… programmilised artiklid, aga nimed, millised nimed! Iraagi sõja vastu olid Jürgen Habermas, Jacques Derrida, Umberto Eco, Adolf Muschg…

Nagu Judt nendib, jäi see initsiatiiv sama hästi kui märkamatuks. Sada aastat pärast Zolad ei reageerinud haritlaskonna karjele enam keegi. Bourdieu 1987. aasta südamevalu intellektuaalide marginaliseerumise pärast ei pööranud protsessi vastupidiseks.

Minu tähelepanek, et Eestis nimetatakse “arvamusliidriteks” inimesi, kes pole mingid arvamusliidrid, pole vist eriti originaalne. Arvamusliider on see, kelle tekstidele reageeritakse.

Kunagi eelmise sajandi lõpus tabas mind ilmutus ühe meie pankuri (hansa- või hoiu-) n-ö arvamusloo peale. Pankur viskas valmis paari-kolme tuhande tähemärgise nupu, esitades seal täiesti õigustatud küsimuse: miks suvine Tallinn tolmab? Vott Helsingi ja Stockholm ei tolma, aga Tallinn… nagu mingi tolmukõrb. Tallinn tolmab praegugi rõõmsalt edasi, nii et selles mõttes pankuri arvamuslugu mingit muudatust kaasa ei toonud, ent ­reaktsioon oli huvitav: järgmises lehes võttis pankurile vaevaks vastata mitte nüüd linnapea isiklikult, kuid abilinnapea küll.

Higistas sellise ennast õigustava teksti valmis. Kõnniteede servakivid ei ole paigas ning esineb ka teisi puudujääke… Oli tunda, et tolmu käes kannatava pankuri muret võeti tõsiselt.

Tehke järele, jobud-intellektuaalid! Kirjutage lugu, ei, kollektiivne petitsioon, et mis kuradi pärast kostavad õhtul pärast ühtteist ilutulestikupaugud Tallinna keskel kusagilt Park hotelli kandist, nii et kogu Kadriorg väriseb ja arvutiklaviatuuri kohale kummardunud vaimuinimene peab kahmama minemalendava muusa särgisaba järele. Kuigi öine ilutulestik on linnavalitsuse otsusega justkui keelatud. Kirjutage, ja vaadake, kes teile vastab.

Ma võtan meie, s.t kirjarahva jobusust väga rahulikult. Kuulumata “kuldsete kuuekümnendate” põlvkonda pole mul mingit kihu juhtkirjades või arvamuslugudes ägada moraalse allakäigu ning põllumajandusliku huku pärast. Vasakpoolsetest intellektuaalidest, kremli-meelsetest sotsioloogidest ja muudest punaprofessoritest, kes pronksiöö järel vastu pead said, on muidugi natuke kahju. Aga üldiselt said nad juba 2003. aastal vastu pead, peaaegu sama sõnanuiaga. Tuleb meelde, et ka meie omad olid Iraagi sõja vastu?

Vabariigi teedel kihutavad arvamusliidrid vannuvad lõpuks samuti elu teatud tõsiasjadele alla. Varalahkunud Mait Metsamaa, mäletate…? Kõikvõimas Robert Lepikson sai elu lõpus alandava kaotuse osaliseks. Sest surmast ta võitu ei saanud. Ja see teadmine ta lõpuks murdiski.

Aga enne selle lõpp-punkti saabumist teevad meie kõikvõimsad ning tegelikud arvamusliidrid kirjanikujobudele muidugi iga kell ära.

Mille pärast mina sotsiaaldarvinistina ei mõtlegi hakata pisaraid valama.

 

Ületa oma sisemine jobu

Kas sulle teeb muret motivatsioonipuudus või võimetus asju ära teha? Kui ei, siis ära järgnevat loe. Muidu aga:
Esiteks, arutle, kas laisklemine, millega tegeled, on üldse halb asi. Kui sa veedad hommikupoolikud lihtsalt lehti lapates, võid endalt küsida, kas mingi muu tegevus olekski üldse targem kui lehelugemine.  Siiski, kui sa kavatsed muuta elustiili ja näiteks võtsid lehed ette konkreetse plaaniga töökuulutusi otsida, aga loed järjejuttu, võiksid muret tunda oma motivatsiooni taseme pärast.
Mõtle läbi oma vabandused. Inimolend otsib ikka kergemat väljapääsu. Aga kui sa tuled töölt koju ja tead, et peaksid uue töökoha otsimiseks kirjutama oma CVd, aga vabandad ennast välja väsimusega või õige tuju puudusega, tunnista endale, et su pidev vabanduste otsimine blokeerib igasuguse tegutsemistahte.
Meie ühiskond elab üleöö saabuva edu illusioonis. Kuid edu saabumine nõuab sageli kannatlikkust. Sisemise jobu võitmiseks tuleks suured eesmärgid lahutada mitmeks väikeseks, jõukohaseks ettevõtmiseks. Liiga suured plaanid matavad meid sageli enda alla ja takistavad tegutsemist.
Mida su laiskus sulle ütleb? Kui sa pidevalt tööle hilined, siis tegelikult võid alateadlikult tunda, et sa ei saa oma tööga hakkama. Kui sa hilined pidevalt sõbraga kohtumisele, võib see tegelikult tähendada, et oled suhtest välja kasvanud.

Tekst on koostatud ajakirja Psychologies  põhjal