Tänavu 7. juunil otsustas Viljandi kohus, et Mario Jaansoo (19), Reimo Tars (21), Steve Saar (18), Almer Ärm (23) ja Ivar Sarap (20) ei pea Mart ­Pohla peksmise ja surma põhjustamise eest vangi minema tingimusel, et nad järgmise kolme aasta jooksul uut tahtlikku kuritegu ei soorita.
“Kohus on oma sõna öelnud, see asi on ammendunud. Me ei kommenteeri enam midagi,” ütleb ühe noormehe ema.

Tal, nagu ilmselt ka teiste poiste emadel, on põhjust otsusega rahul olla. Neli pikka aastat uurimisasutuste ja kõigi kohtuastmete järatud dramaatiline kriminaallugu on läbi. Veel kaks aastat tagasi otsustas Viljandi kohus noormehed selle iseäranis julma kuriteo eest aastateks vangi saata, kuid Riigikohus ilmutas harvanähtavat leebust, tühistas karmi otsuse ja tulemuseks on karistus, mis näib paljude inimeste õiglustundele olematu. Mis edasi?
 
Kole kuulujutt
2003. aasta hilissuvel tundus Viljandi lähedal Puiatus asuva kortermaja elanikule halvaendeline, et naabrimees Mart Pohla korteris mängib juba kuu aega raadio, ent meest ennast pole näha. Ka Ramsi elanikud panid tähele, et Mart, kes sageli alevikus käis, on kadunud nagu vits vette. Meest tunti Ramsis hästi, sest aastaid elas seal tema ema. Pärast ema surma müüs Mart Ramsi korteri maha ja kolis Puiatusse, ent sõbrad või napsukaaslased ju jäid ja nii oli Mart Ramsil sage külaline. Ühtäkki aga polnud teda kusagil.

Ent kui naabrimees Puiatust oli Mardi kadumisest siiras segaduses, siis Ramsil, kunagises maaparandajate alevis, levis kole kuulujutt. Mart olla tapetud, tema surnukeha olla maetud metsasihi äärde ja mis kõige hullem – tapjad olevat kohalikud koolipoisid. Needsamad, kes ühtevalu bussipeatuses lärmavad, kohalikke mammisid hirmutavad. 

See lugu oli Ramsi aleviku õudne saladus ja väga võimalik, et see olekski saladuseks jäänud.

Kuni ühel heal päeval helises Viljandi politseis telefon ning salapärane hääl teatas korrapidajale Mardi matmispaiga ja tapjate nimed. Üsna pea olid täiesti mõttetu ja võika kuriteo üksikasjad selged.  

Jäle seltskond
Praegu on Ramsi bussipeatuses klaasist ootepaviljon. 2003. aastal seisis sama koha peal täissoditud puust putka. Nagu paljudes teistes Eesti maakohtades, on just bussipeatus koht, kus igavlevad noored õhtuid veedavad. See seltskond, kes neli aastat tagasi Ramsi peatuses “võimutses”, oli märkimisväärselt vastik. Seda võib kinnitada iga Viljandi lähiliini bussijuht, kes nägi, mis peatuses toimus. Juua täis või narkolaksu all noored (kohalikud kahtlustavad uimasteid, sest noorte käitumine oli kohati täiesti pöörane) märatsesid ja ülbitsesid. Lubasid näo üles peksta, kui keegi söandas neid korrale kutsuda. Sel põhjusel ei julgenud Ramsi vanemad elanikud õhtul bussipeatuse lähedalegi minna. Ootasid eemal või hiilisid mööda seinaääri.

Mart Pohla oli 45aastane väikest kasvu ja kõhetu, väga viletsa silmanägemisega mees. Oskas maalritööd. Kunagi kukkus ehitustellingult ja sai nii hullusti viga, et pääses “grupi peale”. Mis siin salata, mees oli varguste eest vangis istunud ja sestsaadik oligi tal Ramsil varga maine.

Kui kellegi keldrist kartulikott või õlleankur “jalutama läks”, kahtlustati ikka Marti – iseasi, kas alati õiglaselt. Samas oli tegu tagasihoidliku ja vaikse mehega, kes ise iialgi tüli ei otsinud, daamidele aga vana kooli kombel tervituseks kummardas. Jah, viina armastas, aga väikestes külades pole see haruldane. Et tegu olnuks lootusetu asotsiaaliga, nagu on märgitud, ei vasta külaelanike sõnul tõele. “Mind lausa solvas see, kui tema kohta nii kirjutati,” ütleb Mardi kunagine abikaasa Virve, kellega mees viimased kümme aastat küll koos ei elanud, kuid tihti kokku sai.

Ettekääne peksmiseks
2003. aasta 12. august oli viimane päev, kui Marti Ramsi vahel nähti. Hommikul, rääkis sõber Rein Pullmann hiljem politseile, oli Mardi nägu paistes. “Mart ütles, et poisikesed tulid kallale. Küsis viis krooni laenuks, et koju sõita, ja kurtis, et prillid läksid katki ja nägemisega on raskusi. Minust jäi ta bussijaama,” rääkis mees ülekuulamisel.

Koju Mart miskipärast sel hommikul ei sõitnudki...

Sama päeva õhtul kohtusid bussipeatuses Mario, Reimo, Steve, Almer ja Ivar. Steve, kes poistest kasvult kõige väiksem, rääkis teistele, et üks mees joodab tema vanaisa. Et tuleks talle tappa anda.

Sellise teadmisega varustatud noortekamp silmas “vanaisa jootjat”, kes oligi Mart Pohla, bussipeatuse lähedal asuva maja nr 13 juures. Ilma prillideta, aga tugevalt lühinägelik (miinus seitse) Mart ilmselt ei näinudki, kes teda ründas. Üks poiss müksas Marti eest, teine virutas tagant ja siis vallandus mitu minutit kestev metsik löökidelaviin.

Kolm versiooni, üks tõde

Mis edasi sai, selle kohta on olemas kolm versiooni, nagu niisuguste lugude puhul ikka.
Esiteks see, mis juhtus  t e g e l i k u l t. Et toimunul erapooletuid pealtnägijaid polnud, teame tegelikult juh­­tunust vaid seda, et viis nädalat hil­jem, ühel septembripäeval kaevas Viljan­di politseibrigaad Ramsi ­keskusest poole kilomeetri kaugusel metsatukast lõkkeaseme alt välja Mart Pohla tugevasti moonutatud laiba, kelle jalad olid heinapallinööriga kinni seotud, surnukeha ise aga alasti. Ekspertiisi käigus selgus, et surnud mehe roided olid murdu­nud ja nägu tugevasti kannatada ­saanud. Surma põhjustaski kopsu tunginud roie.

Teine versioon on sedasorti lugude puhul see, mida kinnivõetud kahtlusalused esimestel ülekuulamistel räägivad. Esimene ehmatus paneb tihti ütlema asju, mida tagantjärele parema meelega varjaks. Niisiis kohe pärast seda, kui Viljandi politsei sai anonüümkõne, võeti kinni viiest poisist vanim, Almer Ärm. Ärm oli mõned päevad vahi all ja rääkis järgmist:

“Reimo ja Steve olid purjus.”

“Steve rääkis, et üks mees joodab tema vanaisa, tuleks talle tappa anda. Mindi teda otsima. Maja ees koperdas sama mees. Jooksime ligi.”

“Mina müksasin vastu rinda. Keegi andis hoobi selga. Ivar ja keegi veel haarasid kätest ja lohistasid ta maja küljele (otsaseina), hakkasid peksma igale poole. Mina ja Jaansoo vaatasime pealt. Astusin juurde, müksasin jalaga, et näha, kas mees elab.”

“Steve või Reimo ütles, et viskame mehe kanalisatsiooniauku.”

Ivar aga tunnistas nii:

“Istusime, ei olnud midagi teha.”

“Steve ja Reimo olid päeval viina võtnud, nad ei kontrollinud ennast.”

“Hüppasin munade piirkonda jalaga.”

“Steve viskas teda jalgrattaga. Midagi ta seal ratta all podises.”

“Võtsime Stevega tal jalgadest kinni ja vedasime ehituse juurde, samal ajal Reimo ja Almer tagusid teda jalgadesse.”

“Panime nurka maha, Almer virutas kannaga vastu ribisid, need raksusid.”

“Steve võttis kivi, kuulsime lärakat. Ütlesid, et Steve viskas mehele tellise näkku.”

Enam-vähem sarnase ülestunnistusega esinesid ka ülejäänud. Selgus, et korduvalt armu palunud, kuid teadvusetuks klohmitud Mart lohistati siis veel poolelioleva kultuurimaja keldrikorrusele.

Muide, selles hoones asub praegu hubane Ramsi Vaba Aja Keskus ning umbes selle koha peal, kuhu toona Pohla surema jäeti, on jõusaal. Kohalikud, sealhulgas mõni nende hulgast, kes sel ööl Pohlat peksid, käivad seal rauda tõstmas.

Järgmisel päeval käidi hinge vaakuvat Marti vaatamas, kuni pärastlõunaks oli selge, et mees on surnud. Keegi kattis surnukeha ehitusprahiga ning ööpimeduses lohistati mees metsa alla ja maeti maha. Et rasket kandamit oleks mugavam tassida, seoti tema jalgade ümber omapärased nöörist rakmed. Matmisele järgnenud päeval kutsus Steve Saar kaasa kaks 13aastast poissi, läks metsa hauakohta kohendama ja uhkustas – me matsime siia ühe mehe.

Väikemehed teda ei uskunud, kuid jutt Mardi ebainimlikust surmast asus rändama suust suhu. Veretöö paljastamiseks ja poiste nuhtlemiseks siiski midagi ette ei võetud.

Nüüd kolmas versioon. See on nutulaul, mille advokaatide poolt välja õpetatud noorukid esitasid kohtunikule.

Kohtus rääkisid poisid, et ega keegi ei peksnudki Marti, see oli rohkem niisama togimine, kus kõik püüdsid üksteist tagasi hoida. Et keegi Mardi peale ei hüpanud, see olevat olnud rohkem kahe jala üheaegne väljasirutamine. Ja et jalgarattaga Marti ei visatud, vaid ratas kukkus kogemata Mardile jalgade peale. Ja et lööminguks läks pelgalt seepärast, et Mart olevat kuhugi trepikotta kusnud ja seejärel poisse kaikaga ähvardanud, misjärel otsustati mehele “õpetust anda”. Ja et pärast hirmsat tegu on kõigil kohutavad süümepiinad, unehäired ja nii-nii kahju, et sedasi läks. Ja nii edasi.

Pikk kohtusaaga
2004. aasta kevadeks oli asi kohtuküps. Esimene istung toimus septembris. Teine novembris, kolmas jaanuaris 2005. Edasi veebruaris, mais, septembris. Kohtu veskid jahvatasid juhtumit aeglaselt, igaks kokkulepitud istungiks oli keegi süüalustest ootamatult haigestunud või pidi tema kaitsja mujal viibima. Oktoobris 2005 tegi Viljandi maakohus lõpuks otsuse.

Esimese astme kohtule süüdlaste nutulaul ei mõjunud. Kuigi poisse süüdistati mõrvas, leidis kohus, et neil ei olnud otsest tahtlust Marti tappa, vaid lihtsalt kõvasti peksa anda ning et mehe surm oli lihtsalt paratamatus. See on puhtalt juriidiline nüanss ja karistust eriti ei mõjutanud.

Prokurör nõudis kõigile viiele šoki­vangistust – mõrva eest ­kaheksa aastat, sellest ärakandmiseks alla poole, ülejäänu tingimisi. Kohtunik oli rangem ja määras poisid raske tervisekahjustuse tekitamise ja ettevaatamatusest surma põhjustamise eest kuueks aastaks vangi. Ka Tartu ringkonnakohus leidis, et poisid ei räägi kohtus tõtt, vaid püüavad süükoormat endalt maha veeretada. Kuus aastat vangistust jäi jõusse.

 

Mullu juunis vaagis asja Riigikohus ja tegi harvanähtava otsuse. ­Riigikohtu hinnangul ei pööranud kohtud tähelepanu asjaolule, et viiest kohtualusest neli olid alaealised, vanuses 14–17 eluaastat. “Alaealiste poolt toimepandud kuritegude korral on esmatähtsad just kasvatuslikud eesmärgid. Seejuures tuleb lähtuda eeldusest, et alaealise poolt toimepandud kuritegu on episoodilist, juhuslikku laadi. Karistusõiguse ülesandeks on alaealise puhul uue kuriteo toimepanemise ärahoidmine, tema sotsiaalne järeleaitamine ning integratsioon. Alaealise mõjutamise eesmärgiks on esmajoones kasvatamine, aga mitte karistamine,” seisab Riigikohtu otsuses, millele tõenäoliselt tulevikus hakkavad viitama kõik alaealised tapjad, röövlid ja narkodiilerid...

 

Et Riigikohus ise karistust määrata ei saa, vaid üksnes osutab, mis oli otsustes valesti, maandus kriminaaltoimik uuesti Viljandi kohtus. Tänavu juunis palus prokurör mõista poistele tingimisi karistus, viidates tõsiasjale, et kuriteost on möödunud juba ligi neli aastat. Teisisõnu – nüüd on juba hilja kedagi vangi saata. Tõsi, Mardi surmast möödunud nelja aasta jooksul on enamik viiest noorukist elanud seaduskuulekat elu. Neist vaid üks pani vahepeal toime uue vägivaldse kuriteo, paari on karistatud avalikus kohas suitsetamise eest, mõni, näiteks Almer Ärm, on aga võitnud külaelanike lugupidamise – “et nii kena noormees toona sellisesse olukorda sattus!”

Tapjad käisid koolis nagu õiged mehed
Lool on veel üks tahk, seejuures üsna jube. Mart Pohla suri augustis, septembri algul aga läksid poisid kooli.

Mõned neist käisid lähedal asuvas Raudna põhikoolis. Mõned mujal.

Tegelikult on nad vägagi erinevad tüübid. Mõne kohta ütlevad õpetajad, et tema võimed on tagasihoidlikud. Teise kohta, et ta oli siiski hea peaga, ent äärmiselt püsimatu. Kolmas on suht-koht võimekas, ent lootusetult labiilne.

Üks neist poistest oli varem koolis põlualune, keda kiusati. Teise poisi kohta on iseloomustuses öeldud, et ta on negatiivne liider, kes mõnitab ja naeruvääristab kaasõpilasi ja õpetajaid. Tema kaaslase kohta seisab kirjas, et see on pidurdamatu jõhkard.

Kolmas on lihtsalt ülbe jne.

Läbiva ühise joonena on näha, et mitte ühegi poisi vanemad ei ela koos. Noormehed elavad koos emaga. Tõsi, osa neist lävisid ka isadega. Samas teised ei saanud üldse läbi.

Lisaks on nii mõnegi peksja peres toimunud teisigi ränki üleelamisi.

Kummaline on aga, et noored tapjad jäid seni vabadusse, kuni uurijad oma tööd tegid ning asi kohtuküpseks sai. Vaid Ärm istus paar päeva eel­uurimiskongis. 

Raudna kooli toonane direktor Vello Rits ütleb, et neile anti asjast ametlikult teada alles oktoobrikuus. See oli koolile suur pauk. Õpetajatel oli väga raske tundigi minna, teades, et klassis istuvad tapjad. “Kusjuures poistel oli üha enam mentaliteet, et neil on ükskõik, nagunii kinniminek. Kuidas sa neid siis õpetad,” räägib Rits.

Teiste õpilaste vanemad pöördusid Pärsti vallavalitsusse, sest ei soovinud, et nende lapsed tapjatega ühes koolis käivad. Vald leidis aga, et poisid peavad jätkama, muud võimalust pole.

Mida pikemaks venis asja uurimine, seda rohkem märkasid kooliõpetajad, kuidas peksjatest-tapjatest saavad omamoodi staarid. “Poisid muutusid mõnede silmis kangelasteks,” räägib direktor Rits.

Tasahilju ilmusid õpilaste folkloori ilged naljad laipadest ja vakladest. Kedagi narriti üksnes sellepärast, et tema nimi oli Mart nagu surnuks pekstulgi.

Ramsi bussipeatuses, mis vahepeal päris vaikseks jäi, hakkas väikest viisi taas elu pihta. 

Tütar ei andesta
Nädal pärast otsuse väljakuulutamist saatis Piret Pohla, tapetud Mart Pohla tütar, kohtule kirja: “Ma ei ole otsusega nõus, et kõik said ainult tingimisi karistuse. Soovin vaidlustada.”
Talle selgitati edasikaebamise korda, kuid apellatsiooni ta ei esitanud. “Mul ei ole sellist raha,” selgitas noor naine.

Oma osa mängis ilmselt ka see, et noorte jõhkardite kaitsmisega tegeles Viljandi advokaatide koorekiht, mistõttu juriidilist abi kaebuse koostamiseks polnud lihtne leida.

Siiski ei anna Piretile rahu, et isa tapjad said nii leebe karistuse. “Sellisel viisil inimesega käituda. Peksta, vedelema jätta, lõpuks maha matta ja selle teadmisega öösiti magada... Kuus aastat vanglas on sellise teo eest aus karistus,” ütleb ta Ekspressile.
Muide, viiest kurjategijast kaks olid Pireti kunagised mängukaaslased, sest tema vanaema elas Ramsil. 

13. augustil möödub Mart Pohla surmast neli aastat. Nagu igal aastal, läheb tütar Viljandi metsakalmistule isa hauale. Piret ei soovi isa tapjatele halba, kuid ei kavatse neile andestada.