Põllumajandusminister Ester Tuiksoo helistab suurettevõtja Toomas Annusele võõra numbri pealt. “Igaks juhuks,” lisab valitsuse liige.
Ärimees Vladimir Maslov soovib Maa-ameti peadirektori Kalev Kanguriga tähtsaid asju arutada, aga mitte telefonitsi. “Igaks juhuks,” lisab ärimees.
Kalev Kangur leiab kursusevenna Tarmo Pedjasaarega uue firma asutamist rääkides, et tolle omanikuks peaks sokutama mõne advokaadi.
Toomas Annus küsib keskkonnaminister Villu Reiljanilt, kas too saaks “pensionisamba” etteotsa panna “mõne minia või tead, mõne nihukese”.
Need pole väljamõeldud spioonimängud, vaid reaalne elu Eestis XXI sajandi algul. Maadevahetuse protsessi materjalid näitavad, et selle tegelased käitusid üksteisega suheldes nii nagu ajaksid nad mingeid hämaraid, valgust kartvaid asju.
Kohtunik Valeri Lõõnik mõistab õigeks kõik süüalused. Ta räägib siseveendumusest, et maadevahetused olid seaduslikud. Sellega on süüdistus põhja lastud, sest altkäemaksuga on tegemist vaid ebaseaduslike tehingute puhul.
Õigeksmõistva otsuse valguses näivad eelpool kirjeldatud spioonimängud arusaamatud ja kummalised.
Kuid Eesti on vaba maa ja keegi ei keela märksõnadega suhelda ja veidralt käituda, kui juriidiliselt on kõik korras.
Imelik pole maadevahetuses aga mitte ainult kohtualuste käitumine. Kohtunik Lõõniku otsuse üks kõige ootamatumaid punkte on terav kriitika oma kohtunikest kolleegide aadressil…

Loe edasi