Jonni taga on soov olla arvestatud ja mõistetud

Olukord poes – kaheaastane laps väljendab häälekalt ja end poe põrandale heites oma eriarvamust emale, kes keeldub mänguasja ostmisest, põhjendades, et kodus on juba piisavalt asju. Möödakäijate kommentaarid – jälle üks ema, kes oma jonniva lapsega toime ei tule; täiesti ärahellitatud laps …

Paariaastaste laste käitumise kohta levinud arusaamadega tihti kokku puutudes arvan, et siin oleks vaja tegeleda põhjaliku mainekujundusega. Kaheaastaste maine paistab olevat teenimatult kehv, vähemalt kui vaadata, millele keskenduvad lapsevanematele mõeldud kirjutised – need sisaldavad rohkesti termineid nagu „jonnihood”, „see kohutav kaheaastase-aeg” (“terrible twos”), „negativism”, „kuidas võita jonnilahing”, ning kaheseid nimetatakse enesekeskseteks, lärmakateks, nõudlikeks ja pehmelt öeldes ettearvamatuteks.

Lapsevanemad küllap märkavad ka positiivset – kui kaheaastased ei tunne parajasti teravat vajadust enda õiguste eest seista, on nad valdavalt väga vahvad kaaslased oma avastamisrõõmus, aktiivsuses, ronimismeisterlikkuses, sõnavara arengus, toredate seoste ja omaloominguliste laulukeste väljamõtlemises ja huumorimeele arengus – seda nimekirja annab pikalt jätkata.

„Jonnima” on eesti keeles üks negatiivse tähendusega ja väga hinnanguline tegusõna, mis sisuliselt ei anna edasi kaasaegseid arusaamu väikelapse hingeseisundi kohta olukorras, kus ta püüab seista oma vajaduste ees sel viisil, nagu ta parajasti oskab. Jonnimine on tavakasutuses üks selgelt mittesallitav tegevus, mis tuleks kohe ära lõpetada, kui täiskasvanu seisukohalt vaadata, ning sõnaga „jonn” on mugav nimetada lapse mistahes emotsioone, millega toimetulekuks napib meil teadmisi, oskusi, aega või energiat. Isegi imikute ebamugavustundest tulenevat nuttu nimetavad mõned täiskasvanud jonniks, justkui oskaks imik mõelda: nii, ja nüüd asun tegema kõva kisa eesmärgiga neile oma kangust näidata.

Arenguliselt ootuspärane aeg inimese arengus

See, mis lapse arengus millalgi umbes kahe aasta vanuses ilmneb (tihti varemgi), on igati ootuspärane ja normaalne etapp. Oluline on meeles pidada, et lapse eesmärgiks ei ole oma käitumisega vanemate elu raskeks või võimatuks teha (kuigi see tundub ehk vahel küllalt usutav). Laps väljendab vastaliselt käitudes oma suurenevat iseseisvuspüüdu, ja lisaks – tema seni veel vähene kõneoskus ei võimalda tal oma vajadustest muul moel märku anda.

Vastaline käitumine on selles vanuses üks iseloomulik tegur. Meie vahvad lapsed näivad sel ajal tahtvat teha kõike meie ootustele vastupidi. Vanematena on meil omad heatahtlikud ja meie meelest igati mõistlikud soovid ja ootused, kuid meie kahene teatab neid kuuldes „EI!” või hakkab äkki lausa nutma/protestima. Näiteks kui on vaja jõuda kuhugi õigeks ajaks ja te ütlete lapsele, et nüüd tuleks hakata õueriideid selga panema, siis seni kogu päeva heas tujus olnud kahene teeks selle asemel otsustavalt ükskõik mida peale selle teie jaoks olulise riidessepanemise. Lisaks on selles vanuses lastel, kes küll väga tahavad ise otsustada ja valikuid teha, samas nende valikute tegemisel veel suuri raskusi. Näiteks kui küsida, mida paariaastane süüa soovib, ja laps nimetab riisi, mille peale armastav lapsevanem valmistabki riisi, võib ta kõige selle peale varsti vabalt kuulda: „Ma ei taha riisi, tahan makarone!” Seda on tõepoolest raske taluda, kuid kirjeldatud &uum l;mbermõtleminegi on normaalne, sest sellele vanusele on omane vahel iseendagagi mitte nõustuda.

Laps testib oma käitumisega piire lubatu ja lubamatu vahel – ja need piirid sotsiaal-selt lubatud käitumise kohta peaks saama eelkõige vanemate abiga.

Mis siis tegelikult toimub lapsega, kes kõrvalseisja pilgu jaoks täiesti võimatult käitub?

See iga, mida tihti jonnieaks nimetatakse, ei ole keeruline mitte ainult vanematele, see on ka lastele endile väga raske aeg. Oma vanematega opositsioonis olemine toob väikelapse jaoks kaasa palju tugevaid emotsioone. Kuigi kahene püüdleb suurema iseseisvuse ja vanematest eraldumise poole, on talle samas väga oluline oma vanematele heameelt valmistada. Selline sisemine segadus seletab ka viha ja nutmapuhkemist keerukates olukordades.

Lapse mittesoovitaval käitumisel on alati mingi põhjus. Lapsevanem võiks oma kogemuste ja teadmistega appi tulla ning välja selgitada, mis antud olukorras last just sel viisil käituma paneb:

• on see väsimus (paariaastaste laste prioriteetide hulka teatavasti uni ei kipu kuuluma);

• seni veel vähene kõneoskus (kõne alles areneb ja kõike ei suuda ta veel sõnadesse panna, seetõttu on suur oht saada tihti valesti mõistetud);

• ebamugavustunne, mis tegelemist vajab;

• piiride seadmine (lapsevanema vastandumine lapse soovidele, teatud tegevuste mittelubamine, mis lapse jaoks võib tunduda ääretult ebaõiglane, kuigi on ekspertide hinnangul lapse huvides väga vajalik tegevus).

Selliselt käituv laps kogeb tugevat emotsiooni – ta tunneb end vihasena ja samal ajal abituna selles tema jaoks kohati mõistetamatuna tunduvas maailmas. Ja ta väljendab seda kõike nutu, karjumise või ka näiteks löömisega – sest muudmoodi ta veel ei oska oma vajaduste eest seista.

Kuidas jonni puhul tihti käitutakse ja miks see ei ole tulemuslik?

Üks võimalus on, et lapse jonnile reageeritakse agressiivselt, pahandades, karjudes või last lüües – lapsevanem püüab lapse raskeid tundeid maha suruda sisuliselt vastujonnimisega. See aga ei vähenda lapse viha või pettumust ega anna teadmist, et last on mõistetud – laps õpib sellest ainult, et agressiivne käitumine on lubatud käitumine. Sellist reageerimist tuleks vältida, sest see kahjustab suhteid.

Teine levinud viis on lapse jonnile järele andmine. Lapsevanem võib tunda end nii ebakindlalt või jõuetuna, et on nõus tegema ükskõik mida, et laps vaid ei karjuks. Laps saab küll oma tahtmise ja tal pole enam põhjust vihane olla. Kuid mida laps sellest õpib? Kindlasti seda, et valjuhäälne kisa ja trampimine jmt annab soovitud tulemuse. Jonnile järeleandmist tasub vältida, sest see julgustab last seda viisi oma tahtmise saamiseks ikka ja jälle proovima.

Mida vajab laps, kes on parajasti endast väljas, pettunud, õnnetu, vihane?

Seda, mida teistel inimestel on selles olukorras tegelikkuses kõige raskem talle pakkuda – laps vajab, et keegi teda mõistaks ja toetaks, mitte aga pahandaks, keelaks, naeruvääristaks, sündmuskohalt minema sikutaks, ähvardaks või karistaks. Laps vajab teadmist, et temast hoolitakse ja armastatakse – ja seda eriti siis, kui tema käitumine on parajasti täiesti talumatu.

Mida teha, et oma vihast väikelast aidata?

Parim võimalik (tõsi, mitte kõige kergem) viis on jääda ise rahulikuks ja pakkuda lapsele seda mõistmist, mida ta paraj asti väga vajab. Oluline on arvestada, et selle suure viha ja protesti taga on tegelikult ääretu abitusetunne, mida laps kogeb, püüdes enda tahet maksma panna selles piiriderohkes maailmas. Kui laps on väga endast väljas, olge tema lähedal, et tagada tema ohutus, kui ta raevu tõttu oma käitumist kontrollida ei suuda. Aidake tal sobival hetkel tema tunne sõnadesse panna, öeldes talle, et te saate aru, et ta on vihane/pettunud/õnnetu.

Samas andke ka teada, et te ei tagane oma otsusest (eeldusel, et see on teie põhjendatud ja läbimõeldud otsus, mis lapse tugeva eriarvamuse väljenduse esile kutsus). Hea oleks kükitada oma väikelapse juurde, võimalusel võiks ta sülle võtta, kui see talle sobib. Kui laps on rahunenud, tasub talle kinnitada, et ta on teile väga armas ning samas selgitada, miks te oma otsusest ei taganenud.

Mida teha, kui laps jonnib tihti?

Kui jonnihooge esineb sageli, võib see olla märgiks, et laps vajaks senisest rohkem lapsevanema tähelepanu ja lähedust, või ka sellest, et lapse elus on liiga palju piiranguid.

Elu kaheaastaste pilgu läbi võib tunduda küllalt ebaõiglane – nad teavad juba, et maailmas on nii palju põnevaid, maitsvaid ja lõbusaid asju, mida aga neile millegipärast alati ei lubata, ning väga paljud olulised otsused elus teeb keegi teine nende eest ära.

2aastasele lapsele öeldakse tihti, mida ta ei tohi teha, see aga ei anna teavet, mida ta siis tohiks teha. Kui midagi keelate, andke ka info selle kohta, mida laps selle asemel teha võiks. Laps ei sünni teadmisega, mis on selles maailmas lubatud/head ja millised keelatud/halvad tegevused, seda tuleb talle õpetada – kui keelate, suunake ühtlasi mõne lubatud tegevuse juurde. Oluline on lapsele seletada ka piirangute ja otsuste tagamaid.

2aastase vanem võib märgata, et kõige sagedamini tuleb lapsele öelda just „EI TOHI” – kui nii, siis tasub teha ümberkorraldused, et keelde ei peaks teie päevades nii palju olema.

Rääkige tunnetest

Lastel tuleb alles õppida, kuidas oma emotsioonidega toime tulla. Paljud täiskasvanudki ei ole omandanud mõistlikke viise oma viha ohjamiseks (loe: nad jonnivad!). Kas seda teades on põhjendatud ärrituda jonniva väikelapse peale või eeldada, et paariaastane laps sarnases olukorras kuidagi oluliselt tulemuslikumalt käituks? Eriti, kui talle ei olegi seni õpetatud, kuidas see soovitud käitumine välja näeks.

Oluline on lastega tunnetest rääkida, võttes abiks näiteks raamatuid ja tegelikke olukordi pereelust. Rääkige iseenda tunnetest ja sellest, mida teie teete, et end paremini tunda. Lapsed ei jäljenda meid ainult mängutoitu valmistades või autot juhtides, vaid muudeski olukordades.

Laps peaks saama kodust kogemuse, et ka temal on võimalus ja õigus oma vajadustega arvestamist saavutada, kuid mitte võimu kasutades, vaid olukordi arutades. Õppida saab ta seda oma vanemate head eeskuju järgides.

Mõned soovitused 2aastaste
vanematele:

Võtke oma last ja tema vajadusi tõsiselt! Aktsepteerige oma lapse õigust kogeda erinevaid emotsioone, omada soove ja eriarvamusi ning seda kõike väljendada – teie lapsel on selleks samasugune õigus kui suurematelgi pereliikmetel.

Seadke lapse päevakavasse kindlad ettearvatavad igapäevategevused (rituaalid).

Olge paindlik – õppige tundma oma lapse eelistusi ja vajadusi, püüdke neid arvestada. Paindlikel vanematel on tavaliselt vähemvastaliselt käituvad lapsed.

Tehke oma kodu lapsesõbralikuks – olgu lapse ümber ohutud/purunematud asjad, mida lapsel on lubatud avastada.

Pakkuge lapsele valikuvõimalusi – kas või väga väikeseid, et laps saaks toimuvat ise natuke kontrollida – kas minna enne hambaid pesema või pidžaamat selga panema, kas panna enne parema või vasaku jala sokk jalga jne.

Olge järjekindel oma põhjendatud nõudmiste juures (nt ohutust puudutavad nõudmised, tervist puudutavad nõudmised jm) – paljud lapsed keelduvad alguses, et näidata oma iseotsustamise ja toimuva kontrollimise soovi, kuid see ei tähenda tingimata eid ja lõpuks jäävad nad nõusse vanema sooviga.

Tehke ettepanekuid, ärge käskige. Väljendage oma soove ja ettepanekuid naeratuse ja kallistusega, mitte hääle tõstmisega või ähvardustega.

Vältige füüsilist karistamist – see on ebaefektiivne ja alandav ning lisaks võib viia selleni, et laps teeb veel rohkem kahju (soovimatuid/keelatuid tegevusi või nn „pahandusi”).
Jälgige, et laps sööks regulaarselt (pakkuge tervislikke vahepalasid).

Soovimatule käitumisele reageerige kohe. Kui laps käitub soovimatult (agressiivselt), tuleb tema tegevus koheselt katkestada ja öelda kindlalt (häält tõstmata), et teile ei meeldi selline käitumisviis.