Joomahullude moonutatud tõde
Reede pealeõuna. Tallinn. Balti jaamast umbes saja meetri kaugusel asuvas baaris „Ilmatar“ (rahvasuus tuntud ka nime all „Haige ema juures“) esitleb kirjastus Hotger Soome kirjaniku Juha Vuorineni teost „Joomahullu päevaraamat“. Baar elab oma igapäevast elu, kundesid sõelub uksest sisse ja välja nagu ikka. Ühel hetkel saabub valdavalt venekeelsesse kõrtsi seltskond soomlasi ja teine kohalikke eestlastest ajakirjandustöötajaid ning kirjandushuvilisi. Algab „Joomahullu päevaraamatu“ presentatsioon Eestis.
Vuorinenist võib jääda interneti ja ta enda loomingu põhjal mulje, nagu oleks tegu ettearvamatu ja kergelt ohtliku tüübiga. Päriselus on Vuorinen laialt naeratav, täiesti kaine ja karske hoiakuga mees. Alkoholi ta sel päeval üldse ei tarbi, sest jättis auto sadamasse. Fotograafide palvel keerab ta Viru valge pudelil siiski korgi maha ja poseerib, nagu jooks suure januga otse pudelist viina. Esitlus on alanud.
„Kui ma oleksin kunagi internetti Joomahullu tekste kirjutama hakates teadnud, et kirjutan raamatut, oleksin kindlasti mitmed asjad teisiti teinud. Oleks mulle alguses öeldud, et mu tekstid tõlgitakse tulevikus vähemalt nelja võõrkeelde, poleks ma neid kindlasti loonud nii Helsingi-keskseteks. Esimesed raamatud sisaldavad küllaltki palju soomlaste inside-infot,“ mõtiskleb Vuorinen.
Praegu on Juhal kõigi Joomahullu sarjas ilmuvate järgmiste raamatute peale ette tõlkelepingud sõlmitud ning autor üritab enda sõnul teadlikult kirjutada oma uued tekstid nii, et neid oleks hõlpsam teistesse keeltesse ümber panna.
Joomahullu päevaraamatu eesti keelde vahendanud Mihkel Mõisnik sekkub kõrvalt, öeldes, et absoluutselt kõik raamatud on tõlgitavad – viimane kui üks. Ent siis meenub talle seik: „Juha raamatust tuleb mulle siiski meelde vähemalt üks koht, mis on täiesti tõlkimatu ja mõned kohad, mida on väga raske teise keelde ümber teha.“
Tõlkimatu koht raamatus oli Mõisniku sõnul see, kus kirjanik kasutas rohkem kui sada aastat Helsingis käibel olnud nn stadi-slängi, millele eesti keeles absoluutselt igasugune vaste puudub.
„Kui slängi kõneleks noor inimene, oleks asi lihtsamalt sujunud. Kuid Juha raamatus räägib seda umbes kuuekümne aastane juuksuritädi! Muidu oli seda raamatut eesti keelde võrdlemisi kerge tõlkida. Skandinaavia keeltesse ilmselt samuti. Aga hiljuti kuulsin, et raamat tõlgitakse ka poola keelde ja – ehkki viina joovad nad ju Poolas küll – see saab olema keerulisem,“ ennustab Mõisnik.
Autor ja tõlk lepivad kokku, et ehkki raamat on Helsingi keskne, ei pea lugeja teose mõistmiseks tegelikult teadma, mida näiteks tähendab soomlasele Kallio linnaosa.
Vuorinen soovis internetilehekülje jaoks Joomahullu päevaraamatu tekste kirjutamist alustades siiralt, et lugejad võtaksid seda kui ehtsa joodiku päevikut. Esimese raamatu väljaandmisel Soomes ei kasutatud isegi toimetaja abi – kogu tekst, mille Juha piltlikult öeldes pastakast välja imes, jõudis kärbeteta raamatusse. Raamatu üha kasvav populaarsus ja nõudlus lisade järele tingisid ühtlasi autori põranda alt väljatuleku ja eristuse Juha-karakterist.
Kirjastuse Hotger esindaja Kaidi Roots ütleb mulle enne intervjuud salamahti, et ehkki mõnel netileheküljel on Vuorineni raamatute tiraažideks Soomes märgitud ka 40 000, on see natuke siiski üle pakutud. Tõelised tiraažinumbrid jäävad ilmselt kusagile 20 000 ja 40 000 vahele. Sellistest tiraažidest võib enamik kirjastajaid Eestis unistama jäädagi.
Soome keeles on tänaseks ilmunud „Joomahullu päevaraamat,“ järjed „Tulba-ahv“ ja „Rasedusarmid“. Samade tegelaste elu kirjeldab ka teos „Mürgiaastad“, mida ametlikult saaga osaks ei loeta.
Lisaks peategelasele Juhale figureerivad Joomahullu saaga raamatutes veel kaks läbivat tegelast – Mikael ja Kristian. Nagu raamatu-Juhal, on ka neil päriselus samanimelised prototüübid täiesti olemas.
Loomulikult rääkis autor mõlema sõbraga enne läbi, kas ta võib neid karikatuursete tegelastena raamatusse kirjutada. Kristian oli ideest silmapilkselt vaimustunud ning Mikael alguses väga vastu. Vuorise sõnul võib öelda, et päriseluga on mitmed raamatus kirjeldatud juhtumised siiski üpris lõdvalt seotud. Näiteks ei ole Kristian ja Mikael igapäevaelus sugugi nii suured sõbrad, kui raamat sel paista laseb. „Kuigi“ – ja sel kohal muutub kirjaniku hääl korraks päris valjuks – „on selles raamatus hästi palju ka otse elust sisse võetud ja moonutamata tõtt! Mitmed sündmused on tegelikkuses olnud nii rajud, et ma olen pidanud neid raamatus pehmemaks muutma!“
Mida Juha edaspidi kirjutada kavatseb?
„Neil päevil annan viimast lihvi raamatule, mille pealkiri on „Kristiani noorusaastad“. Raamat peaks andma pildi, miks Kristianist kujunes 1970-ndate lõpus, 1980-ndate alguses just selline karakter, nagu Joomahullu seerias kirjeldatakse. Ütlemata lõbus on olnud seda kirjutada.
Järgmisel kevadel ilmub Joomahullu seeria neljas raamat. Lisaks avaldan lähiajal novellikogumiku ja luulekogu.“
Kirjanik Vuorinen ei tee mingit saladust ka oma tõelisest „joodikuminevikust“: „On, palju on otse elust võetud ja isiklikele kogemustele toetudes kirja pandud,“ noogutab ta. „Testisin omal nahal, mis tunne on kaksteist päeva järjest juua. Raamatus on perioodi pikkuseks küll üksteist päeva märgitud, kuid tegelikult oli neid tosin. Pean silmas järjepidevat hommikust õhtuni põmmutamist. See oli kohutav!“
Vestlusse sekkub Juha raamatute illustraator Pastori Kärme. „Võin olla tunnistajaks, et alati, kui Juha järjekordne raamat on jõudnud staadiumisse, kus tekstid on valmis ja mina pean pildid juurde joonistama, elab tema läbi hingelist tühjendusperioodi. See tähendab, et talle on täiesti mõttetu helistada ning ükskõik milliseid täpsustusi küsida. Kõik, mis ta ütleb, on: „Kurat, minust ei ole praegu rääkijat..“ Seda joomisevärki tal vahel ikka ette tuleb. Mõnikord isegi üsna tihedasti.“
Vuorise raamatuid võrreldakse sageli teiste kuulsate joodikkirjanike raamatutega. Näiteks Charles Bukowski teostega. Vuorinen möönab, et paralleelid on tunnetatavad ja Bukowski ning Henry Milleri teosed on teda kindlasti palju mõjutanud. Millerit tõlkis soome keelde legendaarne kirjanik ja tõlk Pentti Saarikoski, kes ise teatavasti alkoholist kunagi ära ei öelnud. „Saarikoski tõlge on nii suurepärane, et eeskujudest rääkides tahaksin pigem ulatuda nende metafoorideni, mis tema on leidnud. Bukowski looming on Milleriga võrreldes tunduvalt sirgjoonelisem ja selgem, aga Miller suutis samu asju öelda tõeliselt kihvtil tasemel! Nii et mina pean ennast lausa tagasi hoidma, et oma raamatu kusepeast peategelast mitte liiga intelligentselt käituma ja suhtlema panna. Liiga vaimukad või metafüüsikasse kalduvad repliigid ei mõjuks tema suus lihtsalt usutavalt.“
Juha Vuorinen ja raamatu-Juha on vaatamata mõningatele sarnastele joontele siiski kaks täiesti erinevat inimest. Mingisuguseid eraldi rolliminekuid päris Juha kirjutamisel ei harrasta. Ei proovi näiteks uut Joomahullu seeria raamatut alustades mõneks ajaks intelligentsetest harrastustest loobuda ning intellektuaalsust joodikuelu usutavamaks kirjeldamiseks tahaplaanile suruda.
„Kõige hullem aeg oli mul 1998-1999. aasta paiku, kui kirjutasin korraga Joomahullu päevaraamatut, astroloogilisi tekste ja veel midagi ühele kristlikule ajakirjale.
Kõik sündis ühel ja samal päeval, ilma pausideta. Hommikul lükkan mingi kuti perse õllepudeli ja kiidan taevani mingi tibi harmoonilise välimusega veenusekinku, lõuna ajal koostan päevahoroskoope ja peale seda võtan käsile kristlikud tekstid. Kõik järjest, ühe ja sama kirjutuslaua taga. Ühe käega toodan pätiproosat, teisega usukirjandust ja kolmandaga valmistan raadios presidendi intervjuud ette.“
Vuorinen oli säärasest tempost enese sõnul vahepeal lausa hullumas, kuid ühel hetkel tehti talle selgeks, et mitmekülgsuses ei ole iseenesest mitte midagi halba.
„Kui minu käest küsitakse, kas „Joomahullu päevaraamat“ on mu peateos, siis vastan tavaliselt, et loodetavasti mitte,“ hakkab Vuorinen mürinal naerma.
