Jopakolla detsember 2003

Käes on Jõulukuu – enesessevaatamise, endagaolemise aeg... Mis oleks ilusam, kui minna sõbraga pärast jõulusaate salvestust käsikäes telemaja kohvikusse, kus nii kaunilt sätendavad jõuluehted ja kõlab sulnis jõulumuusika ning juua tassike teed? Just rahu on see, millest praegu tunnevad puudust kõik teletöötajad. Aga rahu ei ole, telemaja sumiseb nagu herilasepesa.

Võtame kasvõi Vahur Kersna juhtumi – meie esireporter tegi ülihuvitava saatesarja eesti mägironijate retkest Mount Everestile, aga palka ei saanud, ehkki sellest häbiväärsest juhtumist kirjutas koguni SLÕhtuleht. Hämmastav, kui paks nahk peab ühel teleülemusel olema, et taluda kriitikat? Tegelikult ei ole see sugugi esimene kord, kus Kersna palgaküsimus on terve eesti rahva muretsema pannud, SLÕhtuleht kirjutab Kersna palgaprobleemidest ju igal suvel, nii nagu igal sügisel rõõmustavad lehelugejaid tema tublid tulemused ajakirjanike kümnevõistlusel, saavutatud tihedas konkurentsis Sulev Valneri ja Priit Pulleritsuga.

Aga nüüd see viimane pauk on küll üle mõistuse! Nägin just äsja koridoris hüsteerikas Henrik Normanni, keda Madis Milling püüdis oma mehise õla najal trööstida.

"Mis viga, poisid?" küsisin ma pahaaimamatult.

Normann kiunatas, justkui oleks uss teda päkast nõelanud ning puhkes uue hooga pisaratesse."

"Arnold, kas sa ei teagi, et Eesti eurovisiooni teleülekannet juhivad Marko Reikop ja Karmel Eikner?"

Olin kui puuga pähe saanud! Kuidas nii? Paadam oli mulle ju kindla sõnaga lubanud, et Eurovisiooni juhin mina koos Reikopiga.

"Paadam lubas, et Eurovisiooni juhin mina koos Reikopiga!" soigus Normann.

Olin suures hingelises segaduses. Helistasin Margus Saarele.

"Uudist tead, Margus?"

"Oh issver-sussver! Ma olen praegu nii vihane et! Kui ma selle Paadami praegu kätte saaks... Ta ju lubas, et mina saan koos Markoga Eurovisiooni juhtida!"

"Ei, mulle aitab!" ütlesin mina. "Lähme nõuame Paadamilt selgitust!"

Kui me Margusega Paadami kabineti ukse taha jõudsime, leidsime sealt eest juba käratseva hoolitsetud meeste summa. Karjuti loosungeid:

"Las Juhan tuleb välja! Maha maadam Paadam! Ei Eiknerile!"

Lõpuks tuligi Paadam välja, vehkis kätega ja nõudis vaikust.

"See oli Ruussaare kindel nõudmine, et teleülekannet peab juhtima Eikner! Mina olen selles mängus väikene mutrike ainult... – Nad leiavad, et kõige paremini sobib Reikopi kõrvale Eikner!"

Vastuseks puhkes nutt ja hala, mis jätkus telemaja kohvikus kuni sulgemiseni.

Kuidas ­pugeda telemaja ­ülemusele?

1. Helistage talle järgmisel päeval.

2. Alati naerge ta naljade peale.

3. Öelge talle (ausalt), et te ei suuda ära oodata, millal te teda jälle televiisorist näete.

4. Masseerige ta õlgu ise vastuteenet ootamata.

5. Helistage talle, et öelda, et mõtlete tema peale.

6. Ostke talle kaisukaru ning tooge talle kanasuppi, kui ta on haige.

7. Kirjutage talle luuletus.

8. Tantsige temaga aeglast tantsu (ja mitte ainult tantsupõrandal).

9. Viige talle lilli ilma konkreetse põhjuseta.

10. Saatke talle (käsitsi kirjutatud kiri) vaid selleks, et öelda "tere".

11. Pidage alati tähtpäevi meeles ning kinkige talle midagi magusat.

12. Suudelge teda keset lauset.

13. Viige ta päikeseloojangut vaatama ning uurige tähti.

14. Rääkige talle enesest midagi, mida keegi teine ei tea.

15. Tuletage talle meelde, et peate teda endiselt ilusaks.

16. Käige koos vahuvannis.

17. Vaadake koos seksikat filmi.

18. Üllatage teda küünlavalgusõhtusöögiga.

19. Ärge kunagi unustage talle muljet avaldada.

20. Öelge talle, et armastate teda.

21. Ärge kunagi unustage, kui palju ta teie jaoks tähendab.