Jõukad kinoekraanil
Kuigi esimene Eesti film “Karujaht Pärnumaal”
(1914) on allegooriline poliitiline satiir, lisas vaatajate jaoks vürtsi
teadmine, et filmi prototüüp, jõukas linnapea, on osaline
korruptsioonis.
Kohutava karu käes ärakatkutud sakslasest
härrasmehes Frackmannis nähti Pärnu kauaaegset linnapead
Oskar Brackmanni (sel ametikohal 1879–1915 ja 1918–19). Filmi
tegemise ajal olid eestlased pealetungil Pärnu linnavolikogusse.
Valimisvõitlus linnapea Brackmanni ja eduerakondlase, Postimehe
Pärnu väljaande toimetaja Jaan Karu vahel kees 1913. aastal
ägedalt. Valimistele eelnes Karu kirjutis kohalikus Postimehes, et
Waldhofi tselluloosivabrik reostab Pärnu jõe vett. Linnavalitsus
kaebas lehe kohtusse.
Advokaat Jaan Poska nõudis vabrikust
(mis avati Brackmanni enda eestvõttel 1899) välja tõendi, et
kümne aasta jooksul on Brackmann Waldhofi direktorina saanud 46 000 rubla
palka. Ka oli Brackmann Waldhofi direktor juba siis, kui juhatas volikogu, kus
otsustati maa müük vabrikule.
Kuigi kohus mõistis
ajalehe süüdi linnapea ja linnavalitsuse laimamises, kleepus see 46
000 rubla linnapeale pikaks ajaks külge. Direktori palk oli kõrge,
kuid kõik teadsid, et ega ainult palgatööga rikkaks ei saa.
Kahekümnendatel aastatel kinos jooksnud
välismaised ajaviitelised salongidraamad olid eeskujuks neile, kes
üritasid Eestis uut kunsti teha. Loomulik, et malli võeti
olemasolevast, sest kõik olid kinos isetegevuslased, kuigi innukad. Nii
ilmuvad ekraanile kodused Tuhkatriinud, üles võetakse kaasaega
rüütatud muinasjutte.
Ärimees Metsa
eksport-importkontorit ähvardab salongifilmis “Dollarid”
(1929) pankrot ja omanik sunnib poega abielluma rikka pankuri tütrega.
Kuid poeg Gustav armastab hoopis sama kontori masinakirjutajat Evit. Isa
vallandab Evi, see läheb kurvalt koju, ja kuuleb seal
rõõmusõnumit, et Ameerikas surnud onu on talle
pärandanud miljon dollarit (!).
Eksport-importäri saab
päästetud ja Gustav ja Evi võivad rõõmuga
abielluda. Kuigi ärimeest mängis Paul Pinna ja masinakirjutajat tema
tütar Signe Pinna, olid arvustajad Rasmus Kangro-Pool ja Richard Janno
armutud selliste “kolmekopikaliste jandifilmide” suhtes.
Pärast Eesti nõukogustamist õpiti kiirelt
ära uued kombed. Mustvalgetele klišeedele üles ehitatud
mängufilmis “Juunikuu päevad” (1957), ühes esimeses
nõukaaegses, käivitab tegevuse vabrikant Feliks Laurisoo
(mängib Paul Varandi).
Ta on südametunnistuseta, tegutseb
vahendeid valimata, on alatu – nagu ühes Nõukogude
filmis rahamaailma kehastav vabrikant peabki olema. Ta saab ka oma palga, sest
kallim laseb ta maha, kui mees ta maha jätab.
Jah,
kui näitekirjanik ei oska oma tegelast muidu kompromiteerida, laseb ta tal
olla eraelus alatu. Muide, vabrikandi poeg jääb filmis vallaslapsena
ellu ja poisi lapsendab lõpuks pahast Eesti Vabariigist N Liitu
põgenenud kommunistlike vaadetega insener, kes on poisi ema juba
nooruses armastanud.
Nõukogude võimu tulekuga
kadus eramajandus. Kõik said korraga peaaegu ühtmoodi
rikkaiks – olid ühtmoodi vaesed. Rahaliste suhete kõrvale
kerkivad naturaal- ja vahendusmajandus.
Filmis “Viini
postmark” (1968) ei veeta kihla hoopiski mitte raha peale. Kirglik
filatelist paneb kihlveomängu oma suurima aarde – postmargi
Wipablokk. Ta lööb käed kunagise korpusekaaslase Martin Rolliga
(Jüri Järvet), et see rä
ägiks ühe päeva tõtt. Klassikaline
komöödiavõte – ühe päeva pidi tõtt
ütlema ka Jim Carrey filmis “Liar, Liar” (1997). Martin Roll
muidugi võitis, küll eneseületusega. Tänaseks ulatuks
tema laste varandus 70 000 kroonini – nii palju maksab Wipablokk
rahvusvaheliste postmargikataloogide järgi.
Kuuekümnendatel aastatel ei karju keegi võimul
olijaist enam aususest, nagu tahab positiivne Pajuviidik filmis “Mis
juhtus Andres Lapeteusega?” (1966). (Huvitav, kas nad seda varem tegid?)
Kuid igal juhul polnud endine korpuslane ja elukutseline
parteifunktsionäär, “sotsialistliku
ülesehitustöö tegija” Lapeteus (Einari Koppel) enam
tulihingeline kommunist, vaid väikekodanlik kommunist, kes kasutas
süsteemi eeliseid.
Kirjanik Paul Kuusberg, kelle romaani
järgi film tehti, näeb kommunisti moraalse allakäigu
põhjusena tema naist (Ada Lundver) ümbritsevaid
väikekodanlikke tüüpe. Muidugi, 1966. aastal ei saanud Stalini
ajast veel vabalt rääkida. Ja filmis nähakse moraalse
allakäigu põhjustajatena individuaalmaja teokarpi kapseldunud
väikekodanlikku seltskonda. Need olid tolle aja rikkad. Neist algasid
pahed.
Filmi moraal on, et rikkus ja väikekodanlus rikuvad ka
raudse inimese. Ent tollase rikkuse ülempiiriks sai olla 60ruutmeetrise
elamispinnaga individuaalmaja ja auto.
Muidugi on eesti
rahva rikkus alati olnud väike ja Eesti on alati olnud
väikekodanlik riik, kuigi oma aja jõukad kodud olid kindlasti
kannelt mängival Imelikul ja Raja Teelel filmis “Kevade”
(1969). Pildistused neist jõudsid ekraanile järjefilmides
“Suvi” (1976) ja “Sügis” (1991).
Tolleaegset alevijõukust esindab filmis hoopis rätsepmeister Kiir
oma Lati Patsu likööriga, grammofoniga ja ristsetega.
Lutsus-Kruusemendis see küla-alevi väikekodanlik kiht sümpaatiat
ei ärata. Kindlasti aga kuuluvad tollaste rikaste hulka saksapoisid. Kuid
mõisnikud ja sakslastest aadlikud esindavad meie filmides enam
võimu, mitte niivõrd jõukust.
Kui
ekraanile ilmus “Põrgupõhja uus Vanapagan”
(1964), sai küsida, mille nimel film tehti. Et kas see on
illustratsioon klassivõitlusele? Probleem polnud meie oma,
“külakurnajad” olid ammu ära küüditatud. Filmi
ainestik mõjus tollasele vaatajale klassikana.
Ka
“Pisuhänna” (1981) “Vestmanni Vestmanni uulitsast”
Aarne Üksküla esituses ei võetud tollal vastu elulise
tüübina, vaid ühe värvika rollina puhtas
komöödias. “Põrgupõhja” hea
vastuvõtu põhjustas see, et Tallinnfilm otsustas järsult
loobuda poliitilisest haltuurast ja pöördus Eesti kirjandusklassika
poole. Kavandati isegi Vilde “Mahtra sõda”. Noored
lavastajad Müür ja Kromanov nägid võimalust teha
mitte konjunktuurpropagandat, vaid filmikunsti. Ja tolle aja kriitika hindaski
just kinematograafiliste väljendusvahendite ulatuslikku arsenali,
allegooria, müstika ja realismi põimumist. Rõhutati filmi
vormi, mitte seda, et Tammsaaret, kes oli ju väga ühiskonnatundlik
inimene, häiris just kasvav ebaõiglus.
Tammsaare
märkas, et temale omastest talupoeglikest väärtustest
kaugenetakse järjest enam ja et äge rikkuse tagaajamine on
jõudnud ka maale. Ning eetiliste põhimõtete rikkumine
rikkuse nimel ei tunne mingeid piire.
Eks see probleem ole meile
nüüd omast käest tuttav. Üsn
a mitmes uue iseseisvusaja filmis ongi raha saanud lausa peategelaseks.
Mõistukõnelises ekraaniloos “Ristumine peateega”
(1999) demonstreerib kummaline härrasmees (Andrus Vaarik) armunud paarile
kaste nelja miljardi dollariga (ulme küll, aga mis siis) ja pakub neiu
omamise eest miljardi. Üllatunud paar satub pöördesse ja
jääbki kinni pakutu lummusse. Ahnus võidab armastuse. Kirg
raha järele võib inimese hoobilt muuta ebamoraalseks.
Ja
siiski, nagu näib, leidis just selle raha krabava noormehe
miljonäriks tõusnud alter ego filmis “Meeletu” (2006),
et mis mõte on niiviisi päevast päeva ja aastast aastasse
puhkamata rabada. Ja ta läheb üksildasse metsamajja puhkama, selle
maailma eest pakku, ja annab ära oma miljonid.
Ent pagemine
osutus mõttetuks, sest ka siin, viimases kolkas, käib sama
rahajaht. Käib siis tõesti meie ümber vaid üks
hiiglaslik Soodom ja Gomorra, nagu sisendab meile “Kuldrannake”
(2006)? Aga eks filmikunst peagi küsimusi esitama, mitte nendele
vastama.
Igal juhul on Eesti film oma ainevalikuga aktuaalsena
nüüdisaega välja tulnud. Eks näis, missugune
tuleb eeloleval aastal “Karin ja Indrek” “Tõe ja
õiguse” IV osa järgi. Teatrietendus sai auhindu,
pankrotimeister Köögertal sobib ju tänapäevase rahvusliku
kapitalismi kangelaseks küll.