Jõuluootus ja jõulurõõm

Jõulude eel toimub kodudes selline imelik salategevus, millega kaasneb lootusrikas tunne, et kohe läheb kõik heaks ja maailm muutub pisut paremaks. Tegelikult läheb elu loomulikult omasoodu, kuid aastalõpurõõm aitab leida vahepeal kaotsi läinud suuna. Rõõmustada saab maha sadanud lume, jõulupidude, uue kleidi, verivorsti söömise, piparkookide valmistamise ning mitmete teiste jõuluga kaasnevate rituaalide üle.

Jõulukuul tabab lastega peresid ohjeldamatu päkapikurõõm, millest tahes või tahtmata saavad osa nii suured kui ka väikesed. Sokid ja sussid on aknalauale sätitud ning igal hommikul kordub ikka sama ootus – kas on midagi? Sama komm, mis muidu kausis laua peal seisab, saab sokis hoopis uue tähenduse. Sagenema hakkavad küsimused, mitu ööd peab veel ära magama, enne kui jõuluvana tuleb. Saab mõelda, mida jõuluvanalt võiks soovida. Ja sedagi, kas oma soovid peaks taadini edastama kirja, pildi, e-posti, MSNi või SMSi teel. Jõuluvana tuleb ju Soomest, kus telekommunikatsioon on vägagi arenenud.

Ma pole kunagi mõistnud inimesi, kes võtavad jõulukinkide valmistamist kui tüütut kohustust. Kinkimisest saab tegelikult rõõmu tunda koguni kolmel korral: kingitust valides või valmistades, üleandmise hetkel ja kui kingisaaja seda hiljem meenutab. Kingituste tegemise juures on tähtis sõnum ja saamislugu. Olgu kas või midagi sümboolset, aga südamest.

Pühadesagin ja kinkide pakkimine ikka rohkem rõõmustab, kui tekitab stressi. Jõulukaartide saatmine, toa ja kuuse kaunistamine on need tegevused, mida saab koos perega ette võtta. Jõulude ootamise aeg käib pikkade pimedate õhtutega, kus õues suurt midagi teha ei ole. Siis on mõnus kaminas tuli süüdata ja mõni armas inimene külla kutsuda.

Muidugi kaasneb jõuludega suur söömine. Isegi kui otsustad sel aastal piirduda vaid tervisliku salatiga, murdud kolmandal päeval vanemate juures külas ikkagi. Korralik seapraad ja piparkoogid käivad jõuludega kokku.

Usun, et puhaste tunnete eelduseks on ka veidi puhtam toit ning puhas rõõm uutest elamustest.